Külaelu

Nii, mõnepäevane puhkus külas. Kesk-Eestis, isakodus.

Jaanid. Nagu nendel kuupäevadel ikka. Ja mida kõike pole olnud nende vabade päevade jooksul. Juua ja süüa, poegadega mürgeldamist, isakodu majapidamist. No ja vähetähtis pole eilne lõke. Isa ja pojad läksid ära magama kui oli lõkke põhiosa põlenud, ning me jäime veel lobisema, hagu tulle loopima, käepärane kannuke veiniga. Ja öö - vaikne, eemal linnast, madal ja rammus kuu rippumas poolvalge taeva kohal. Ähmane heli naabritest kajas mingisugusel hetkel muusika ja minimalistlike rakketidega.

Ja rõdul seistes, metsast käo vist juba sajandat kukkumist kuulates, pühitsesin ma seda aasta kõige lühemat öödpäeva. Seisin ja vaatasin, kuidas elutuleallik korraks kadus ja kohe uuesti tõusma hakkas.

Hommik tuli ruttu. Vaikse kohinaga, rongirataste lõginaga. Pärast hommikusi tavalisi sirutan-võimlen-pesen-kohvitan rutiini tegin külas rattatiiru - üsna surnud oli see. Ilmselt vaevles nii mõnegi avatud akna taga joogine peake eilse möllu ja tulehüppamise tagajärgi.

Ja siis loomulikult poolalasti päikeserituaalid.

Nüüd aga oli just see õige maamehe saun -korralik leil, korralik viht, korralik jahtumine. Ja nüüd parvetasid poisid mõisahärra tiigil .

Ja ma vaatasin nende uljast sudimist ning tuli kahetsusega nentida, et E on ikka puruaruvaene põmmpea, kuna ta loobus oma poegadest lihtsalt sellepärast, 'et ta pole ikka üldse saanud sõpradega väljas käia ja reisida'. Nüüd passib oma valgepeakesega, lahkab laipasid ja lihtsalt laseb oma poegadel seda kõrvalt nägemata kasvada. Ehh, E,E...kui sa vaid teaksid.

Aga nüüd järjekordsele traditsiooni sessejuurutamisele - miks peaks saun päädima õlle või kalja või limonaadi või jumal teab veel millega. Saunateest olete midagi kuulnud?

Sarjast "Kuulsaid kustutamisi"

Ükspäev võõrustasin oma kahelapselist sõbratari L-i.

Tavapärane on see, "et kuule ma tulen mõneks tunniks sulle külla" ning õhtu lõpeb üsna ööhakul väsinud võsude autosse tassimisega ja puruunise perekonna ärasõiduga. Aga varem pole võimalik, sest juttu ja tegevust on kauaks-kauaks, ja ikka ei näi veel otsas olevat.

Alla kolme tunni pole me L-ga küll suutnud kordagi koos olla. Ikka nii kuus kuni kaheksa tunnikest.

No ja nagu naistel ikka - keelepeks, käsitöö, söögitegu, kohvid.

Ja ükskõik mis teemadel vestlused. Pihtimised, asjad mida me ilmselt üksteisest teame ja mida me üksteisest veel ei tea. Sõprus süveneb.

Aga ometigi on meid elu viinud mõnel korral eemale. Või tegelikult on igasugused eufeismid, ümbernurgajutud ja muidu mõistukõne üleliigsed. No oleme tülli keeranud. Kolm korda üsna räigelt üksteise peale no natuke lõuanud, natuke ütlenud.

Ja L, teades minu imelikku iseloomu, ainult muigab kui kuuleb, et ma kustutasin ära tema telefoninumbri, orkutikonto, msn-aadressi. Materjalid, mille ma ainuisikuliselt talle pühendasin.

Viimasel korral me naersime jällegi ja L soovitaski mulle blokki ühe nupu treida teemal "Kuulsad kustutamised" (sõna 'kuulus' lisandus meie perre pärast tööriistakohvri soetamist - isa või vend pöördub pidevalt minu 'kuulsa' kohri poole, et üks või teine metallühik sealt mingiks monteerimiseks kättesaada).

eelmise suve kohtagi ütles L, et kui ta toona Salmistust koju jõudis, oli orkutis endise 55 kontosõbra asemel 54. Kontrollimatagi aimas ta õigesti, et minu konto enam tema listis ei figureeri. Muig muidugi.

Sest kuidas ma ka terve eelmise sügise ei otsinud L-le asendust, asendajat ma talle ei leidnud.

Diabeetiku suhkur pole suhkur ning asendussõber pole sõber. L on. See sõber. Kes teab ja talub, kannatab ja nõustab. On ja räägib, mõtiskleb ja kuulab, vestab ja lobiseb.

On ema ja sõber ja naine ja sõber. Igatepidi olemas.

Gargantualik sööma

Näime olevat veidralaadsed masinad, kes vajavad korvide viisi toitu. Teraviljatooted, piimasaadused, lihad, juurviljalised, marjad, puuviljad, taimed, seened, kalad... kes jõuaks ülestähendada kõike seda hunnikutes toitu, mida me endale päevas, nädalas, kuus, aastas, terve elu aja jooksul sisse kühveldame.

Toitumisest on üsna tabavalt kirjutanud üks renessansskirjanik, tunnustatud humanist, arst, ühiskonnategelane, õpetlane ning ilmselt ka elunautleja, Francois Rabelais ühes oma tuntud romaanis, kus teotseb peategelane Gargantua (Rablaisi ühiskonnakriitilise romaaniseeria teine raamat). Too on õgard. Suur ja näljane. Pidevalt. Juba imikuna olnud vaja 170 tuhat lehma tema ühe söögikorra toitmiseks. Ta sööb sedavõrd tihti ja palju, et omal ajal lisanduski õgardi sünonüümiks Gargantua nimi. Ta muudkui vitsutas.

Inimene on tegelikkuses samasugune. Suupoolekesed käivad. Lurpimine, luristamine ja pidev matsutamine. Hambad peenestavad toitu, inimene ammutab seda oma seedekulglasse ja pärast väetab maailma.

Tihtipeale me siiski pigem oskame oma isusid ohjata, minule on omamoodi hoiatuseks kujunenud vaalade nägemine (nii kutsuvad mõned medtöötajad inimesi, kes silmnähtavalt ülesajakilostena hüpertoonia, diabeedi, hüperlipideemia ja põlveliigeseproteesimiste käes vaeveldes päevas kolm kodupirukat ära neelevad ning rõõmsalt kilosid kuhjavad, haiglavoodis suures kuhilas oma pekikesi võdistavad ning ise imestavad, miks nad nii paksud küll on. Nende saabumisel osakonda ma tavaliselt mõtlen, et mis see seal on, mitte kes see seal on). Igatahes panen ma alati mingi veidi rammusama söögi käest ära ning vahetan selle kindluse mõttes õuna vastu. Taltsutan oma vahel 'näljasena kui hunt 24 tundi järjest' hetki.

Kuid ometigi ajendas mind seda kõhukeskset eksistentsi vaatlema pühapäevane päev, millal ma tõesti isukalt terve päeva askeldasin toitude ümber:

*hommikusöök - kaks sepikuviilu vorsti ja tomati ja võiga ning kausitäis müslit jogurtiga, üks õun, klaas mahla, tass kohvi

*vahepala - kausitäis kaerahlebeputru, klaas piima

Suur kaustäis arbuusi läks lihtsalt palaks tervel päeval. Seisis teine kesk lauda ja roosatas mõnusalt.

*lõunasöök - kaks kausitäit ühepajatoitu, kõrvale leib, magustoiduks jäätis maasikatoormoosiga

*õhtuks karbitäis seakõrvu, mõned klaasid mahla, veel jäätist ja veel toormoosi

Enne magamajäämist järelejäänud arbuusitükid.

Nii põhimõtteliselt vadates tundub, et ma terve päeva sõin. Ja seda ma tegelikult terve päeva ka tegin.

Kuid vaalastuda ma ei taha ning Gargantua olla samuti mitte.

Hullus. Hullumeelsus

Uh-uh-uh.

Ainult sedasi võib esiti nimetada mõtteid, mis hullukeste, hulluse, hullumeelsusega kaasuvad.

Õudne. Inimesel säädistatakse üleval miski teisti ja hoppaaa - ongi kõik kenasti segi kui mulgipuder.

Blogija teab... Ooojaaa ja seda korduvalt. Nt. kaks aastat tagasi krabas üks mutike kintsud triipu, kuna ta otsustas põrandal vedelalt voolates, et nüüd on õige aeg röökida, kuidas teda mürgitatavat omaenese pojatütar (kusjuures, hilisemates vestlustes perega ja naabritega selgusid mõned õiged seigadki). Põhimõtteliselt sai tookord pikakäiseline türp ülle mammile tõmmatud ja ühe teatava rohelise aiakese taha suunatud. 

Ning tänasedki hullukesed - üks tellis öö läbi taksot, teine luges terve öö kümnekroonistes 140 eeku. Õudne.

Annaks taevas mulle hullumeelsusest vabastuse, kuid teadaolevat taolisi lubatähti maailmas ei eksisteeri ning jääb loota vaid, et loodus tõmbab selles olus minule tühja loosi.

Kas kellale ei kehti loodusseadused?

Oma mälusoppides sorides püüdsin ma ükspäev meenutada füüsikat ning mingit teemat seoses sellega, et looduses ja maailmas on kaks asja, mille puhul liigub aeg ühtlases taktis - see olla aeg kellal ja planeetide liikumiskiirus.

Vot ei mäleta täpselt oli see nii või mitte, aga on hakanud tunduma, et see pole vist päris õige. Aeg voolab tunduvalt kiiremini kui osutid seda rütmi sisuliselt jälgivad.

Minut kulgeb tõtakalt, koguneb päeva jooksul hunnikuks tundideks ning liigub palju-palju kiiremini oodatust.

Sest alles oli ju esmaspäev ning algas uus nädal ning nüüd on juba laupäev ja ülehomme algab jälle uus esmaspäev...

Muud sõnad on siin vist liigsed.

Aeg ruttab nii märkamatult oma igipõlisuse liivamerre oma loendamatuteks tegevusteks.

Ning üks ööpäev peab mahutama mõtteid ja tundeid, toimetamisi ja seedetegevust, söömist ja joomist, muusikat ja miimikat..

Masendav tegelt.

Siin ma siis olen. Teine suvi emata, teine suvi, kui pojad on maal, kosumas ja kasvamas. Veel hiljuti näis olevat põhimureks, kas nad saavad ikka potil käimise selgeks, nüüd aga tuleb korraldada nimekirja alusi nende esimese klassi vajaminev.

Märkamatut, lausa liiga tähelepandamatu on olnud see liikumine ajateljel.

Nagu ma varemgi olen siin öelnud - igast tänasest saab homme eile....

Ei märganudki, et mai saab mööda

Ja see hullumeelne kiirus sai eilsega otsa. Vähemalt hetkeks.

Poegade tervisekaartide kordategemine, koolikatsed ja lasteaia lõpetamine - seda oli ikka.

Pojad on nüüd siis koolilapsed. Reedene lõpupidu oli esimene neist tõenäolisest neljast lõpetamisest, mis ees võivad olla (lasteaed, põhikool, keskkool, ülikool).

Ning tuleb tunnistada, et väga ilus oli. Veidi pikk aktus, kus pojad lugesid luuletust "Koolipoisiks" , kus lapsed laulsid ja tantsisid, said kätte oma tunnistused, kus minu esimestes ülikondades pojad saatsid enda kaaslased (kummalgi pojal oli neiuks käekõrval rühma ilusamad tüdrukud - ühel blond ja teisel brünett ja nad olid nende tüdrukutega alati paaris, mistahes pidu ka poleks olnud) kerge kummardusega kohale tagasi. Ühel punane pluus ja punane kiki, teisel sinine pluus ja sinine kiki.

Pärast tuli ühine õhupallide õhkulaskmine, kus peal nimi, kuupäev ja soov. Siis esines Pipi, ja seejärel tuli tordisöömine. Ning õhtu päädis diskoga. Esimesega vist poistel, ma küll ei mäletaks, et nad oleksid varem kusagil sellises koha käinud.

ja ümber sai ajajärk, kus sain olla täiesti kindel, kus mu lapsed viibivad.

Nüüdsest hakkab nende tee minema sootumaks teise suunda ja sootumaks teise kohta.

Ning ütlen püstise peaga ja uhkelt, et MINA õpetasin pojad lugema ja kirjutama, arvutama.

Sääsetapja

Lõunanaabritel, nendel, kellest eestlane armastab vimkaga nalju teha, on eepos "Karutapja" (läti keeli "Lāčplēsis"). No nagu eeposed ikka, jutustab (küll autori fantaasia, kuid vähesel määral tugineb see siiski rahvamüütidel) kangelasest, tema armastatust, vahvatest tegudest ning mõistagi ei puudu sealt vapper eestlane (GEP - läti kokteil eesti meeste ainetel, gorjatshje estonskie parnie, jook ise olla aga külm ja lahja naps), kes loomulikult jääb võitluses karutapjale alla ning otseloomulikult jutustab eepos anastamisest ja vallutamisest.

No nii, kuid mis on ühist karutapjal ja sääsetapjal?

Põhimõtteliselt ei midagi muud, kui et hävitatakse vaenlaseid ning sellel maikuisel soojalainel möllas blogija hekki hakkides sääskedega nii mis hirmus. Ilmselt lendasid vihahoos mõned vulgarismidki mu huulilt, kuid teisti ei saanud. Vihased sääsed sõna otseses mõttes karglesid tüütu pininaga suures ja mustas pilves ümber pea ja keha. Miski ei aidanud, ei vitsutamine, ei vandumine, ei sääsetõrje. Lasin ennast (kusjuures surnuaias nimeandja hauda hooldades) tümitada. Ilmselt nii mõnegi nekrofiilsete kalduvustega SM persooni magus unistus sai teoks....

Aga seal sedasi hekki rüüstades mõtsiklesin ma tagasi suvedele, mida mäletan ning hakkasin meenutama alates 1983.-aastast. No ja mõtlesin, et Sääsetapja (oojaa, neid langes ohtralt) mälsetustes on asjad nii:

1983 - ettevalmistused kooliminekuks, esimene suvi vanaema ja vanaisa juures maal

1984 - suvi vanaema ja vanaisa juures maal

1985 - suvi vanaema ja vanaisa juures maal

1986 - suvi vanaema ja vanaisa juures maal, viimane ühine suvi vanaisaga, talvel ta suri.

1987 - osaliselt suvi vanaema juures maal, esimene aasta, kui peres oli isiklik auto, reis Lätti, reis Lõuna-Eestisse, puruvana surm (vanaisa ema), osavõtt koolinoorte laulu-ja tantsupeost

1988 - osaliselt suvi vanaema juures maal, reis Leetu, reis Saaremaale,

1989 - esimene suvi, kus olin laagris, Tabasalus, Saksa sõpruskooli külalised esimest aastat külas, palju aega sõbratariga tema suvilas Lohusalus

1990 - teine suvi Tabasalu laagris, teist aastat Saksa sõpruskooli külalised, sõbratari suvilas Lohusalus

1991 - põhikooli lõpetamine, eksamid Tallinna Meditsiinikooli, ema asendamine töö juures ema puhkuse ajal, vanemad olid palju ära isakodus, kuna kevadel suri vanaema (isapoolne), esimene Rocksummer

1992 - töötamine Rocksummeril, pärast osaliselt suvi Lelles, suvi linnas.

1993 - põhiliselt suvi Lelles, esimene armumine, Rocksummer

1994 - suvine lööktöötamine kahel kohal, reis Pariisi, tutvumine ühe noormehega

1995 - suvine lööktöötamine kahel kohal, palju pidutsemist.

1996 - kevadel medkooli lõpetamine, kolimine Tartusse, palju pidutsemist, palju töötamist, remont üürikorteris, sisseastumieksamid TÜ-sse

1997 - tagasikolimine Tallinnasse, põgus suhe ühe avaliku elu tegelasega, palju pidutsemist

1998 - väga palju töötamist, kurameerimiste kõrghooaeg

1999 - väga palju töötamist, kurameerimiste kõrghooaeg, esimene isiklik tragöödia

2000 - väga palju töötamist, kurameerimiste kõrghooaeg, tutvumine E-ga, teine isiklik tragöödia

2001 - sisseastumiskatsed TLÜ-sse, sõitmine mööda Eestit, palju armastust, palju romantikat E-ga, venna pulmad, remont kodus

2002 - palju sõitmist mööda Eestit, palju seiklemist, palju ujumist, palju päikest, palju romantikat E-ga, vanaema surm (emaema)

2003 - raseduse lõppaeg, suhted E-ga kriitilised

2004 - lapsepuhkuse lõppemine, tööle tagasi, palju kurameerimist, suhte lõpetamine E-ga

2005 - palju kurameerimist, palju töötamist, asumine uuele tööle, kolmas isiklik tragöödia

2006 - palju töötamist raamatutega

2007 - palju töötamist akadeemias suhteid juhtides, magistrantuuri astumine

2008 - palju vaba aega lastega tegeledes, ema haigestumine

2009 - kevadel ema surm, palju ümbertööd kodus, reisimine Saaremaale, palju kurameerimist, palju pidutsemist.

Nii lõppeks on suved kronoloogiasse pandud. Mida võib Sääsetapja näha sellest statistikast? Mitte midagi. Suved nagu suved ikka.

Selleks aastaks plaane erilisi ei tee, saaks lapsed puhata ja lastest puhata.

Vabanenud naise tujud ja tuuled

Ilmselt viimased kaheksa aastat, olnud rase ja sünnitanud ja imetanud ja pühendanud ennast mitmekülgselt neljalele rajale - lapsed, kodu, töö ja õpingud (sekka veidi H-d ikka ka), pole ma saanud endale lubada ohjeldamatut ..eee...ee pidutsemist (?). Hea muusika, hea rüübe, hea söök. 
Hea seltskond, palju nalja, palju tantsu. Uued vanad lemmikud, mis välja kaevusid ning üritasime kõrgetel kontsadel tantsida - igatahes võeti vastu otsus, et suvistes pulmades tuleb lippu kõrgel hoida ja näidata, kuidas Lukas õlut keedab ja kuidas kaljas kahe mastiga, läks põhja soolalastiga.

Haa. Punane? Beež? Roheline? Elektrisinine?

Vanameister Smokie üürgab praegu oma surematuid hitte ning meespere talitab õues. Pojad leiavad naaberkoolihoovist järjest mingeid supikoguluid. 
Pesu kuivab, supp valmib, öine valve ootab. Homme õhtul, homme aga..

Huvitavad kõnelused

Mõnel päeval sa lihtsalt juhtud olema kohas sellisel ajal, kus tee võib täiesti ootamatult ristuda mõne sedavõrd huvitava isikuga, kellega ühiskonanst rääkimine lihtsalt paneb sind unustama kiirustamise kuhugi. 

Väike minutivõtt keset linna, kirgas päike ning külm tuul.

Millest saavad rääkida kaks täiesti erivanuses, erinevast soost ning erinevast rahvusest inimesed? Vabaduse väljakul?

Presidendist. Sambast. Poliitilisest olukorrast. Lastest. Meestest ja naistest. Haridusest. Filosoofiast. Praktilisest elukäsitlusest.

Põnevusest. Ilmast. Uutest raamatutest ning isiklikust elust.

Lahe on lobiseda, juua väike lonks külma topsikohvi ning vaadata endasse ning endast.

Sellised vested teevad päeva õdusaks ning õhtu heaks.

Oleks rohkem kohtumisi. Oleks selliseid inimesi enam. Mitte neid piredaolemisega ning visssilmseid eheeestlasi ning umbkeelseid võõraid. Inimesi, kellega üllatuvalt sarnane maailmatunnetus.

Huvitavad kõnelused

Geenide vaiksed vested

Imelik asi see verekanne ja bioloogiline järjepidevus.

Kuivõrd paljud jooned ristuvad ja põimuvad. Annavad aimu verelisest järjepidevusest. mõned nurgad on naasugused, et neid annab lihvida maha, kuid kasvatus ei kata geene. vähemalt mitte alati ja mitte sealt, kust nad tulnud on.

Nt. vanema poja lusikahoidmine - absoluutselt sama liigutus, mis kadunud emaemal.

Nt. noorema poja murul lesimine ning pilvede vaatamine - absoluutselt mina, mis mina.

Nt. vanema poja toidus kõrvale alati kartulit saada - absoluutselt õudne küll, aga E, mis E.

Nt. mõlema poja näole pihutatud tedretäpid - emapoolne suguvõsa.

Nt. mõlema poja spordiharrastus ja suisa sportlikkus - minu isapoolne geen.

Nt. mõlema poja fantaasiarikkad mängud - minupoolne geen

Nt. mõlema poja lemmikud seiklusfilmid - Indiana Jones etc. - mina, mina, mina....

Põnev on poegadega. Midagi pole öelda. Selle koha pealt pean härrakest vist hardalt tänama, et temalt seemet sain ning kahe noore ja terve, tugeva ning jõulise inimese järeltulijad elujõuliselt arenevad.

Eeldused heaks meheks saada on neil olemas. Alusmaterjal, loodusestantu, kõik ehituslik ja elav. Minu asi on jätkata sotsiaalset kujundamist.

Nüüd on sellest aasta möödas

365 päeva möödub ikka hirmutavalt ruttu. Kiirustades ja räpakalt tõtates märkad, et paljude asjade kohta ütled - mullune.

Ning ema surmast on möödas täpselt aasta.

22.04.2009, 01.10 tegi ta oma viimase hingetõmbe ja läks kõiksuse radadele rändama.

Me oleme perega naernud, nutnud, pidutsenud, sünnipäevi ja jõule tähistanud, töötanud, reisinud, joonud ja armastanud, tegutsenud ja teostanud.

Rääkinud, kakelnud, tülitsenud, kallistanud ja suudelnud, rokkinud ja pidutsenud. Seenel käinud, ratastega sõitnud, ujunud, arveid maksnud, raha saanud, tõlkinud, õppinud. Midagi nagu poleks muutunudki.

Kuid tegelikult on muutunud kõik.

Maja ja aed, mina ja poisid, isa ja vend. Meie viie omavahelised suhted, kokkuhoidmistunne ja abistamisvajadus.

Ema pilt on laual, vahel põletan küünalt seal ees ja igatsen, igatsen, igatsen.

Ja mõtlen kõikidele neile, kes eelmisel aastal manalasse varisenud. Kas te olete seal rahul?

On sul seal kõik hästi, EMA?

Pole ma mingi rahvavaenulike meeleolude õhutaja

...aga tundub et kõrgharidusega, heteroseksuaalne, laia silmaringiga ning alati abivalmis EESTI õde ei pääse enne õdedepäeva venelastest kummis osakonnas eales löögile.

Kuulutati täna välja tulemused aasta parima õendustöötaja laureaadina ning ülla-ülla, võitis umbkeelne venelane. Kolmas aasta järjest hoiab Eesti Vabariigis, Eesti haiglas kohta enda käes vant.

Vabandan oma taktitust kelle tahes ees, aga mul viskas tõsiselt pildi silme eest mustaks.

Vant, vant, russ, tibla - need olid ainult leebemad variatsioonid, mis tõehetkel mul plahvatasid.

Mul on hakanud olema häbi selle ees, et oled viitsinud õppida keeli, lugeda, uurida materjale, otsida ja leida ravimite toimeid, koostada dokumente, abistada kolleege erinevate avalduste/esildiste/tööde vormistamisel. Hakkas häbi, et olen iga jumala öövalve lõppedes teinud kolleegidele valmis värske kannutäie kohvi, tuulutanud osakonna, järjestanud palatite kaupa õiges numeratsioonis õenduslood. Tundsin piinlikkust, et ma olen aidanud teistel õdedel täita korrektses eesti keeles õenduslugusid, aidanud suhelda patsientidega, teostanud nii diabeedi kui vererõhu mõõtmise õpetusi, suhelnud patsientide omakstega.

Hakkasin häbenema oma oskust kasutada internetti, oma tavapärast õigeaegset tööaega, alati abivalmis vahetamisi, kui kellelgi on olnud muid asjatoimetusi, kui keegi õdedest on sattunud hätta mõne õendusprotseduuriga.

Hakkasin punastama oma lahkuse ja kostitamissoovi, küpsetiste, raamatusoovituste, arstidega hästi läbisaamise ees.

Vist peaksin vabandama oma kolme kolleegi ees, keda ma nõustasin leinaga toimetulemisel? Või nende hooldajate ees, keda ma olen nende ajanappuses abistanud patsiente potile/potilt tõstes, uriinikotte tühjendades?

Ma ei teagi kohe...

Ilmselt pole enam see üldse oluline, milline õde sa tegelikult oled, peaasi, et sa oled venelane.

Silmad läksid lahti. Hilja küll, aga avanesid.

Jätan selle kuupäeva enesele meelde

08.04.2010.

Väga tähelepanuväärne minu jaoks. Sest täna said minu pojad ametlikult isa.

Ma olin seda hetke oodanud. Oodanud ligi seitse aastat ning just tänasest said pojad endale seadusliku isa.

Seda sõnapaari on ikka meeldiv huultel veeretada. Minu poegade isa. See ja see.

Kolmekümne seekli eest

Legend ühes paksus ja mõtteterasid täis raamatus räägib ühest tegelasest, kellega on seotud kristluse praegused pühad. Kuigi see on olnud jõhkralt maa,-ja põlisusunditele kuhjatud usutraditsioonide matmine, tuleb ometigi mõnikord ka kõige tõsimeelsemal ateistil meelde lugu Juudast, kes kolmekümne hõbeseekli eest müüs maha oma mentori ja teejuhi.

Reeturlikkuse sümbol, kõrvuti kultuuriloos Saatana enesega, sest reeta ja maha salata oma tegu... see on .. see on inimsusevastane.

Nagu on inimsusevastane salata maha oma laps, häbeneda vanemaid, reeta vend või õde.

Mis on äraandja palk?

Milline karistus tuleks anda inimesele, kes ostab ennast vabaks enda tehtud tegude eest, millele vastust anda ei taheta?

ma loodan, loodan südamest, et on jõud, mis tasakaalustab teod ja mõtte, halva sõna, õela pilgu.

Aga on veel üks tee - olla ükskõikne ja kui asualtöelda, siis immuunne.

Ignoreerida reeturlikkust. Ning ausaltöelda - see toimib.

Miski pole parem palsam, kui teadmine, et sa oled vastuvõtmatu provokatsioonile ning olgu loodus tunnistajaks - agressioon kaotab jõu.

Loodusevere ürgomadus

Me seisame jalgadega ajamullas, me pärime oma esivanemate patud ja vere. Meie geenid saavad alguse, ristuvad, põimuvad, löövad läbi paljude aastate, sajandite teod ja muudatused.
Me põlvneme kusagilt, me oleme alguse saanud ning kui mõelda, et üks esiemadest poleks mõnel hilisel tunnil oma esiisast kaasaga tegutsenud, jäänuks ehk olemata üks vereliin, üks oks suguvõsa suurel ja võimsal puul.
Me pärime kusagilt, me pole siia ilma astunud lihtsalt kusagilt, vaid sellele on eelnenud eostumine, sigimine, üsas kasvamine, vaevaline tung maailma, sünnitaja piin, esimesed hingetõmbed. Me oleme uudistanud piimast lõhnavat rinda, ampsanud hambutu igemega ema rinnanibu ning amhminud ahnelt oma esimesed sõõmud eluks vajalikku energiat. Side emaga, kes on saanud samasuguse alguse inimpõlve tagasi.
Me areneme ja kasvame, me õpime silma fookusesse ajama, õpime jälgima kohale ilmuva ema nägu ja aneratust, pilku ja häält, kui me ise häält teeme. Meile jääb kuskile mittetadvuse sügavatesse soppidesse peitu ema puudutus, tema juuste ja naha lõhn, tema lallutamine, patustamine, vannis hellalt lobistamine. Me õpime pilgu ja kehaga, me saame aimu kuidas küljes olevad viieharulised objektid alluvad meie tahtele, kui tahame midagi haarata, õpime pead hoidma, uudistama ilma, kõhuli keerama, istuma, põlvedel seisma, teeme läbi vaevalise hammaste tuleku nign gaasidega toimetulemise.
Me loobume mingil hetkel rinnast ning asume tutvuma putrude ja pudidega, püreede ning magusamaitseliste mahlade ning teedega, esimese eluaasta lõpuks oleme olnud võimelised ütlema tähh ja emme. Me kasvame ja srigume, õpime kõndima ning maailm avardub igas hetkes ja tunnis, me õpime selgeks mõiste ei tohi nignseda tormakalmalt toimetame me nende asjade kallal, mida ei tohi. Meist saavad maimikud, kelle iga päev ja tund toob põnevust, uusi asju. Saame selgeks kui kuum võib olla pliit ja ahjuuks, et aurav vedelik võib kõrvetada, et lumi on tegelikult märg, et porilompi hüpates pritisib kevadine lopp ema mantli huvitavalt kirjuks.
Me saame selgeks, et hobune, auto, tee, foor võivad olla ohtlikud, kui ei tea, kuidas kõndida õigesti, me õpime jagama omi asju, leppima tõsiasjadega, et ema tähelepanu peab jaguma veel mõnele samasugusele olevusele meiega ühes eluruumis.
Me muutume sotsiaalseks, lasteaed, kool, ülikool. Sõbrad, huvialad, lugemine ja sport, areng.
Igasugune. Ühel hetkel on aga meist saanud täiskasvanud ning varem või hiljem tekib meil kõigil küsimus, kust me tuleme? Kes me oleme? Kes olid need, kellelt saime präanduseks pruunid juuksed, suured rohekas-hallid silma,d tedretäpid? Väikesed ja saledad käed, tugevad sääred ja reied? Kes andis meile kõrge ja vetruva rinna, esiletungiva profiili? Keelevaistu ja ja lauluande? Oskuse kirjutada ja luuletusi teha?
Kust pärineb arusaamine, loogilise mõtlemise võime? Oskus süüa teha, hästi küpsetada, olla vähese liikumisega ning lugemishuviline? Kes andis viljaka emaka ning kes andis kaasa ürgse emasuse? Kes seestas meie vere olla kirglik, äkiline, temperamente ja impulsiivne?
Kellelt pärisime oskuse olla haigetega ootamatult õrna ning kriitilisel hetkel pead kaotamata tegutseda?
Kellelt tuli sisse tilgake tumedat verd, mis paneb eksilkult arvama, et tegemist on kuskilt lõunapoolselt alalt inimesega?
Kes? Kes? Kes?
See on veri, esiemaae ja esiisade loodusehääl, mis meis, minus, minu lastes hüüab ja karjub, elujanu ja tervet mõtlemist annab.
See pole pelgalt tundmus, see on sügav ja looduspõhine tedamine, et olles ühe liini rajanud, olen ise tulnud oksalt, kus ristuvad elud, rasked kaotused, õilsad võidud, legendid, pärimused, muistendid, müüdid ja jutud, jutustused ja mõistukõned. Saladused, paljastused.
Mina, meie, meie kõik – me oleme üks puu, üks verehääl, üks ürgne kutse mis meid seob ning saada teada, kuidas, kust, miks ja kas me tuleme – see on eesmärk. Eesmärk, mille ma endale võtnud olen ja teha selgeks enesele mõned tõed tegude kaudu ja teod tõe teel.

Kas Bulgakov põdes mentaalselt?

"Meister ja Margarita". Tuntud ja tunnustatud. Keelatud ja tsensuuritatud.

Lugejate poolt fenomenaalseks kuulutatud.

Jaa, seda küll, teos oli oma ajast tunduvalt ees, ridade vahele poetatud iroonia, satiir. Sümbolistid ilmselt väänlevad tänini vaimustusest teda tõlgendades, sest mida kõike seal pole - Saatan ja Peemot, ettenägemisvõime ja inimeste kaotamine, trikid ja surmad, alasti naised, paanid ja faunad, haldjad ja kaminast saabuvad külalised, kauni naise ja andeka mehe armastuse lugu, Jeesuse lugu mestri sules, viha ja põlgus, fantaasia ja korrakaitsjad, põnevad juhtumid ja segased lood.

Lugesin raamatut, tutvusin kriitikaga, sirvisin käsitlusi ning vaatasin 2005. aasta telefilmi, mis järgis raamatut lausa sõna-sõnaliselt ning kujutluspildid said veelgi elavamaks, kuid... miski jäi mind häirima selles SUURES teoses. Ilmselge skisofreeniline moment. Üldse selliste ulme-udu-fantast-sümbolistlike vestete juures ma hakkan kahtlema autori vaimsuse terveksolemises.

Kõneleb sellel puhul minu küünilise meediku hääl - füüsiliselt ja psüühiliselt terve inimene ei suudaks genereerida sedavõrd segamini ja rituaalset lugu.

Mul on jäänud kunagi õpingutest kätte psühhopatoloogiat tutvustav raamat. 
No mingil ajal aastatid tagasi ma tundsin elavat huvi selle suuna vastu ja tahtsin õppida paremini inimesi "lugema" ning sain sealt nii mõndagi põnevat teada ning sedapuhku Bulgakovil peatudes tekkisid mulle mõningad sarnased seosed. Ma ei eita selle raamatu võlu, valu, ilu, mõtteid, seoseid ja paralleele. Ma lihtsalt imestan teose kirjutamise ajal sulge hoidnud autori mõttelendude üle.

Nagu Dali või Carrol või vennad Strugatskid. Kust tulevad sellised sähvakud? Kuidas autor oma geniaalsuse tulel ennast kõrvetada lastes suudab kõiki nägemusi sedavõrd värvikalt ja põlvkondi ikka veel erutavalt sõnadeks, lauseteks, lõikudeks, peatükkideks ning terveks teoseks vormida?

Parafraseerides ühte tuntuimat filmilaulu: "Mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid lugusid loob? Mis küll on tema õige hind? Ja kas ta jääb või kaob?" Bulgakov jääb......

Seks ja linn

Räästast tilgub vesi, üksik auto sahiseb vesiliust läbi, kuskil haugatab koer. Täiesti normaalsed hääled uinunud linnale. Kuid uinunud linnas peaksid magama ka need, kes pole hetkel tööl ega peol ega armukese juures. Igatahes mina ei teinud neist ühtgei ja istusin kell kaks öösel üleval nagu augustiöine kakk männi otsas ja sihtisin unetute silmadega helendavat ekraani. Öö ja unetus, öö ja magamamineku soovimatus. Jälle.

No igatahes ma surfasin ja lugesin ja vaatasin ja kirjutasin.

Youtube kaudu viskas mingi märksõnaga ette kunagise lemmikseriaali "Seks ja linn".

Vaatasin ja mul hakkas kahju. Kahju nendest naistest, kelle enamik aega kulub armastuse leidmisele, kes enamiku ajast magatavad mehi, valivad poes riideid, suutmata otsustada, kas roosaääreline tupsudega Dolce&Gabbana, need mustad Manolad või see sinine Gucci (mul on endal üks väike ja must originaal - soetasin nii kuus aastat tagasi Humanast - 75 eeki maksis). Sarjanaised käivad söömas, räägivad meestest, kiruvad neid, keberellotavad oma kallimatega (kusjuures väga ebarealistlik on, et seksiteadlikud naised rinnahoidjatega voodis on - tean-tean tsensuur) ning otsivad armastust, armastust, armastust....

Tunduvad nii kummalised oma pseudoprobleemses maailmas, kus tarbijalik käitumine tekitab neile ainult näilisi muresid. Orgasmid, seksmänguasjad, kaunis pesu, see lõhn ja too kleit...

Käia seal söömas ja seal peol, sellel üritusel ja selles klubis.

Ainuke erand selles tsunftis on punapäine jurist, kelle elu ründavad ka täiesti olmelised probleemid - lapsesaamine, meheleminek, majaost, pojaga tegelemine... täiesti tavaline elu. Kusjuures on see naine värskendavalt omapärase välimusega ning üsna nutikas.

Nendel ülejäänutel nagu ei tunduks üldse reaalseid vajadusi olema - külmkapp, söök, pesumasin, triikraud, voodipesuvahetus käiksid naistest nagu kaarega mööda.

Alati olen ma selle kangelaste rühma juures üllatunud sellest, et ükski naistest ei oska süüa teha. Köögivõhikud. Täitsa üllatav, et nad ainult restoranides mugimas käivad ning kodus ainult veini köögist kätte leiavad. Heal juhul a cup of coffe or tea.

Mõtlesin, et neil on igav elu. Ühekülgne. Puudub nagu mingi stiimul lisaks materiaalsetele asjadele.Mingid tõsisemad väärtused - haridus, lugemine (ok - peategelane on kirjanik ja üllatavalt vaimsete võimetega), heategevus, vabatahtlik tuletõrjuja, põetaja, raamatukoguabiline vms.

Ning kõik naised selles sarjas on omamoodi koodkokkuvõte ameeriklannadest, njuujorklannadest - nende kitsas ja piiratud maailmanägemine (vaatamata võimalusele reisida), saamatus kõige elementaarsemategi kodutöödega toime tulla, suutmatus kaugemaid sotsiaalseid muudatusi nägema.. ainult nemad, nende elu, nende riided, nende söömised, nende armukesed.

Millist eeskuju tegelikult annavad kultusseriaalid (nagu seda S&C ju on)? Kuidas näevad tulevaste põlvede naised eelnevaid põlvkondi, kui ainus, mida sealt õppida on enesekesnkne ja piiratud kogemus?

Mures olen noh, mures, lisaks olmelistele pisiaskeldustele.

Ahju veidrused

Ahjuküte. Puud Tuhk. Hakatus.Tikud.

Seisab toanurgas, keset tuba, ukse ääres, akende vahel - kuhu kunagi majaehitaja on selle soojaandva ning töödnõudva küttekeha asetanud ning planeerinud..

Roogid tuhka, toidad puudega, suvel värvid hellalt tema siledaid külgi, mis talvise kuumaga praguneb. Värvid ukse mustaks, kontrollid varustust.

Kuid kas tuleb keegi selle peale, et ahjul võivad olla veidrused - puha ehitusega seotud iseloomuomadused.

Nt oli kunagi vanaema juures ahi, mis oli liiga madala sisemusega ning puud said olla kuni 30 cm ja see ahi läks ruttu kuumaks, kuid jahtus veel rutem.

Või nt ühe mu tuttava juures oli must plekkahi, mida küta või ära küta - jahedaks jäi ikka. Korraks läks soojemaks, aga no ruttu, ruttu kadus ahjule iseloomulik.

Nüüd kodus see ahi, mis mul turritab ja õrritab, just nimelt nii õrritab - vähegi sombusema ilmaga ei võta hoogu alla. Topi hakatust, kuivi kasekoori või kortsus makulatuuri - ei lähe kütte ja kõik.

Karju, nuta, palu, viska puud kolinal ahjuesisele, pillu tikke - mitte midagi.

No ja siis tuleb alati võtta kasutusele piiritus või süütevedelik, kalla krõpskuivadele puudele ja voilaa - tuli.

Elus ja soojendav tuli. Ahi on majapidamises oluline ja ei võta tegelikult palju aega. Toetada vastu külma ilma, niisket vihas tammumist või lihtsalt kerget suvist jahedust oma käed ja selg ja kukal ja kannad - ning tulemõju kumab sinusse paksude ja kuumade kivide kaudu.

Ahi. Ahju veidrused, ahjumõnud, ahjusoojus, kodusoojus....

Vandenõu teooria

Oli üks sellenimeline film. Mel Gibson mängis vist taksojuhti, kellel oli paranoia, et enamik ümbritsevaid inimesi osaleb mingis vandenõus. Tema, ühiskonna, kogu maailma vastu.

Kuni.. üks mehe luuludest osutubki tõeks ning keegi ajakirjanik vist aitab tal sellest vandenõust lahti saada vms.

Vahel sarnanevad inimesed ka sellistele psühhodeenilistele olevustele, kes näevad igas asjad vanenõu ja ühisrinnet enda vastu. Imelikul kombel ajab see naerma ja paneb muigama, sest tegelikult kuidas on võimalik, et nt väikene laps suudab osaleda vandenõus?

No nt lapse elus harva osalev täiskasvanu leiab, et laps on ulakas, kuna ta on osaline vandenõus, mida lapse igapäevaelus osalev teine täiskasvanu võib kilomeetrite tagant korraldada?

Ikka väga paranoiline, eksole?

Aga selliseidki asju juhtub, juhtub, juhtub.....

Vägivald armastab vabadust...

... tahab ta võita ja vallutada,

vägivald igatseb vabadust

enda najale kallutada...

Teadagi need sõnad, eksole? Tulevad kaunis tuttavad ette.

Vägivald. Vägi ja vald.

Vikipeedia kõneleb vägivallast nii - vägivald on jõu kasutamine kas füüsilise või vaimse vigastuse tekitamise eesmärgil ja vastu vägivalla ohvri tahtmist.

Kätega rääkimine, rihm ja vits kasvatusvahendina, tirimine, tõukamine, tutistamine - kõik alandavad, häbistavad, solvavad ja valusad.

Miks inimesed seda teevad? Tõsiküll, ma olen korra hüsteerilise inimese psühhoosist kõrvakiiluga välja toonud. Pärast oli peopesa valus, oi kui valus. ...

Nagu oleks see punetav kiil põsel tegelikult minu enda jaoks ja tulitav pihk manitses seda enam mitte tegema.

Kampaaniad igasugused vägivalla vastu. Tegelikult on see imelik, et paljud inimesed ennast kuuldavaks teevad käte abil (ei pea silmas viipekeeli kõnelejaid!!).

Ning seda imelikum tundub, et vägivallatsetakse nende kallal, kes on väetimad, nõrgemad, viletsamad.

Ning veel imelikum tundub, et vägivallatsejatel on olemas justkui mingi moraalne vabandus selle jaoks - ta ei teinud seda nii, ta ütles midagi valesti, ta ei pannud asju sinna.

Mul oli kunagi kooliõde, kes üsna oma abielu algusaastail oli terve kuu haiguslehel, kuna nägu ei paranenud löökidest, mille talle raksutas armastatud mees.

Tihtipeale saab lugeda, kuidas närviliseks muutunud vanem nuttu mittejärelejätvat last raputab.

Miks ta sedasi teeb? Kas lihtne pai ja lohutus oleks olnud lubamatud?

Kui laps keeldub midagi tegemast, kas siis vanemal on õigust laps nt kaelustpidi üles rebida ja leida, et ta toimis õigesti?

Veidrad on need maailma tõed. Kuigi see on vale väljend. Tõed ei saa esineda mitmuses, sest see jätab mulje nende paljuselisusest. Tõde saab olla ainult üks....

Kui miski tundub tavatu

Põhimõtteliselt on inimestega ikka nii, et aeg-ajalt tuleb ette olukordi, kus asjad ei peaks olema nii, kui nad esiti pasitavad.

Nt näeb inimene mingeid kohatuid olukordi -midagi on pildil valesti. Mõni ese, mis asub valel kohal, mõni inimene, kelle asend tundub ebaloomulik.

Mõni heli, mis ei tundu olevat õigel ajal õiges kohas. Nt see noormees, kes koomasse langes - hingamisest oli aru saada, et ta pole enam füüsiliselt väga meiega. Või see sõdurmees, kes tahtis kell kolm öösel minna seitsmendalt korruselt alla treppe ja lifte kasutama. Lihtsalt see toonane aknanaks oli selles ajas vale.

Nagu nüüdki, naplit veerand tunni eest. Aken lahti, kevadhõng tuulena kardinaid lehvitamas. Ja väga kummaline oli kuulda hobuse kabjaplaginat asfaldil. No ei tundunud õige.

Ja noh, näha, kuidas ilus kõrb sulle väravalt vahus sõõrmetega vastu vaatab...

Vaene loom, sai maneežist valla ning kappas autode vahel, hüppas üle vallide ning plagistas muudkui raudu vastu teed.

Esimene mõte oli, et arvutist tuleb see hääl, aga noh pildi ja heli kattudes oli asjal selguse maik juures.

Olen alati ebaõiglaseks pidanud, et loomi linnas peetakse. Koerad, kassid, muidu elukad. Nüüd siis on rudimentaalne hobulaager ikka kesk autosid ja ronge, lennuradasid ja tihedat linnaolemist.

Aga kuidas tuleks toimida perus hobusega? Sinu kõnniteel? Vastasmaja lumevallis? Bussipeatuses?

A.D 2010 13.03. kell15.50

Kindlustunne

Tasakaal. Bilanss. Asjadel on alati olemas tasakaal. Mingi ilmselt algses looduses, põlisidanevas loomuses otsitakse tänini tasakaalu. Hea ja halb. Käsikäes. Elu ja surm. Armastus ja hülgamine.

Mees ja naine. Ema ja laps. Selline täiesti normaalses tsüklis või ahelas positsioneeriv tasakaal.

Andes inimesele tunde, et on olemas stabiilsus, kindlus.

Ilmselt enamikel inimestel on see üsnagi kõikuv, see seisund, olek, nähtus, mis hoiab teda tasakaalus ning annab kindlustunde, et elu on libedalt enam-vähem ok.

Perekond, tervis, täis kõht, soe tuba.

Avastasin enesele üsna lihtsa valemi, et seda rahustavat kindlust enda ümber tajuda - küttevaru, olmeprobleemide nimekirjast mahakriipsutamine, väikene rahavaru, külmkapp, kus on toitu ning poegade vaikne nohisemine. Kõne vennale või isale ning tean, et nendega on asjad häälekauguselt kuuldes normis.

H, kellega ma koos naine olen, L, kellega ma naerda kõkutan, kelle muresid kuulan. Mõned kolleegid, kellega me jagame näiliselt olulisi asju, sest nad annavad kinnitus minu kollektiivsest kuuluvusest, mis omakorda viitab, et ma olen töötada saav inimene, kelle kallal see õudne ajajärk küll oma tigedaid sõrmi on sugenud, aga osaliselt siiski jätkanud võimalust märkida ennast õena.

Puuvili laual, soojahõõgav ahi toanurgas, kurruv kass (kes muide minu silme alla ühte majja elama pugenud närilise lätsutades hommikueineks tegi). Lõhnavad voodipesud, mõned uued raamatud, makstud arved. Lootus, et polaartalvena näiv külmaõud ükskord ometigi päädib.

Kõik need annavad mulle märku, et ma elan, olen, hingan, tegutsen ja armastan. Kõik, eranditult kõik mõjutavad kindlustunnet.

Millest igaüks vist leelotada ei saa...

Talvest on niiii küllastumine

Lumi, lumi, lumi..

Kõikjal on seda valget ollust. Sajab muudkui juurde, hanged on mehekõrgused, õues olla enam ei saa, sest need neetud hanged vallutasid minu aia. Ja katuse ja kõnnitee. Ja ei näigi lõppevat see õudne lumeküllane talv. Justkui üha ja üha kestes ning minu viimse vindini viidud närve muudkui süües ja süües.

Inimesed näikse aga lõputu talve vääramatut jõudu nautivat. Et olla puhas ja ilus ja valge. Et lumerookimine olla trenni eest. Et saab palju olla värskes õhus. Et...et..et...

Mida kuradit!!

See õudus hakkab ju varsti sulama. Peaksin ma parvetama hakkama, et üle tee minna?

Ostma endale kubemeni kalavintskid?

Küttearved on inimestel hiiglaslikud, lumelabida varred murduvad liigsest töötamisest, üks õnnetus ajab teist taga, kodutud külmetavad, küttevarud on kahanenud minimaalseni.

Öeldakse, et pole halba ilma, on vale riietus. Kurat - ma ei ela õues, kas tead.

Öeldakse, et inimene hangib endale kahe aasta küttevarud. Jaa, iseenesest õige, aga kuhu kohta ma kõik need ruumid puid laadin?

Oeh, ma tahaksin ainult lõuata ja neada, neada ja lõuata. Jälkus, jälkus, jälkus.

Ilmselt on kevadest tulev rõõm seda suurem. Simple. Ja tulgu suvi milline tahes - peaasi, et ta ikka tuleb.

Ronjalik kevadhüüd kaigub sellel aastal üle Kristiine linnaosa vist sedapuhku kauem kui kunagi varem.

Maagia, nõidus, uskumine

Charmed - kunagine popp sari ning seal olid kolm õde, kellel olid erilised võimed ning neid kutsuti Võluvägisteks.

Macbethis möllavad kolm nõida, kui mälu ei peta, siis ka vist õed?

Tshehhov kirjutas näidendi "Kolm õde".

A.Christie'l läbib see kolme õe ja kolme nõia teema mitut romaani.

Kuid miks kolm õde? See numeroloogia teema on enam-vähem arusaadav, aga miks peaks olema mingi maagiline või nõiduslik võime kolme õe kätte?

Või üldse - miks kujutatakse nõidasid kuidagi teistmoodi? Mingite eriliste võimetega?

Kaasaegne hüperreaalne ja modernsust taotlev loomeilm on täis nõidasid, võlureid, müütilis-maagilisi olevusi, kellele nüüdseks juba kõikenägema,-lugema harjunud silmaga inimesele pakuvad võimalust naudinguks ainult üli,-üle,-ülimtegevused...

Kuid tegelikul on asi palju-palju lihtsam. Nõid on tegelikult praktiliselt alati vanem inimene (sellele tundmusele ja tõdemusele oli kõige lähemal Kivirähk "Rehepapis"), kes aegade jooksul omandatud teadmiste, oskuste ja kogemustega on võimeline üht-teist tegema sellist, mida võib nimetada ülemõistusekäivaks ning uskumatuks teoks.

Ravimine taimedega, uskumine millegi müstilise tekkimisse, kui pühkida luuaga ida poole...

Miks mitte proovida isegi neid asju. Nõiajahte ju enam ei peeta ning täitsa põnev oleks.

Sest see ju veel puudu ongi - moodsa aja moodne nõid?

Millessegi ju usutakse, eksole? Ja emapoolse suguvõsa kaardipanekud ja jutud, et mamma olevat teadnud manasõnu......

Tjahh, see oleks huvitav, huvitav....

Mõõkade tants

Mis küll köidab selles muusikas?

Hoog? Rütm? Maskuliinsus? Jõud, mida kohatakse harva?

Pojad armastavad selle järgi tantsida ning ojaaa - selles on powerit! Erit aeg 1:57.

See meenutab midagi ürgset ja seksuaalset, eksole?

Ning lisaks Khatsaturjani ning Salvador Dali anekdootlik kohtumine Hispaanias....

Jah, mõned asjad kirgastavad isegi külma ja kaledat talve, mis ei näi ega näi lõppevat.

Riigi poolt koinitud

Seks meeldib. Üldjoontes ja elutervele inimesele. Kellele tihti ja kellele vähe.

Kuid vaevalt on inimesi, kellelele meeldiks riigikoin.

Kui riik ei tee sinu jaoks otseselt midagi, on suunatud endale, mitte inimesele ning otsustab, et vaseliinivaba sisenemine inimajju on lubatud ning igati seadustega sätestatud.

Et saada mingit paberit kätte - well, no saad kätte, vaja mingit paberit täita, siis murrab kurat ise kaela nende mõistete puntras ning kakerdab tänutundes eemale.

Kui raske on ühel riiklikul asutusel saata välja neljarealine kiri? Väga keeruline, võtab lausa otsata aega.

Kui kiiresti saadetakse maksumaksjale ning muidu toredale ja tublile isikule mingi juriidilist küsimust nõutav dokument? Kiiresti.

Meie riigis on tähtis paber, mitte tavaline inimene.

Oluline on see, kes rõõmsalt ennast toolil soojendab ning muhedalt kergelt õlist vuntsi silub.

Riigikoin pole meelakkumine, see on ennekuulmatult progressiivne. Ning seda saab vabalt ja igalt poolt.

Raisatud päev

Mõnel päeval on nii.

Oled, oleskled, sügad, vedeled.

Mitte midagi ei tee. Longid pooltühi kohvikruus näppus, hommikumantli hõlmad pooleldi valla, toast tuppa. Istud siin, vedeled seal. Ainsad teod, mis tegemistväärivat nime väärinuks, on pesumasina täitmine ja töölepanek ning ahju lõõmutamine.

Vahid aknal, teed mõned suitsud, voolad kööki, jätkad laisklemist vapralt õhtuni.

Kas sellisel päeval oli üldse vaja voodist välja tulla ja tõestada oma järjekordsete kuupmeetrite õhu ning vee tarbimisega oma elu-olu?

Napp küsimus nõuab nappi vastust - loogish. Iga päev on isemoodi ning täna oli just see päev, kui sa olid lihtsalt lonkivalt olemas.

Eestlase kuvand

Täna on just üks neid päevi, kui on sobilik vesta rahvusest. See on üks sellesessi esseid.

See maailm, mis elab sinus,

mis sinuga ühte loodi,

on sama vana kui sina

ja veidi su enda moodi

Jaan Kaplinski

Mina.Sina.Tema. Meie. Teie. Nemad. Inimesed mõistavad ja tunnetavad üksteist. Keele kaudu, kultuuri kaudu, mõtlemise kaudu. Näevad ja kuulevad ning aeg-ajalt tajuvad teatavat äratundmist, kui aduvad teineteisest ja teineteisele omaseid sarnasusi, mille inimene enda jaoks teisest loonud on. Ning tihtipeale lasevad inimesed ennast justnimelt nendest teatud tüüpsetest olukordadest mõjutada.
Kes poleks kuulnud saksa korrast, vene suurest südamest, prantsuse armastajatest, itaalia kokkadest või ameeriklaste vabameelsusest? Inglaste konservatiivsus ei peaks kedagi üllatama, selle rahvuse loomupärane umbusk võõramaalstesse on eelkõige inglise krimikirjanduse kaudu teadvustunud ja kinnistunud.
Me näeme teisi ja tajume teisi. Kuulnud ühest või teisest rahvusest ning silme ette tekib kuju – soomlane, järelikult sõjakas, viinamaias ning kitsi; juut – kindlasti kas arst, advokaat, pankur, kinni oma põlisusundi vankumatutes traditsioonides; iirlane - punapea, tedretäpid ning põllepaeltes tänu katoliiklusele tosinkond last.
Kõik kujutavad kõiki. Tekib kuvand ning seda saab hõlpsasti kasutada stereotüüpse keskkonna loomisel. Kuidas kedagi nähakse, missugused me oleme. Kuidas näeb meid kirjanik, kes loomingusse valab ühe tegelase järel teise ning muuhulgas kirjeldab ahhaaelamusi pakkudes meid ennas - tüüpilisi, ebatüüpilisi, tavalisi eestlasi.
Kui küsida mõnelt välismaalaselt, kes on mõnda aega tutvunud meie kodukultuuri keskkonnaga ja näinud, suhelnud lähemalt meiega, eestlastega, korduvalt, ikka ja alati vintsutatud põlisasunikega, see kordab tihtipeale mõnda standartset lausungit – eestlased on tuimad, nad pole uudishimulikud, neis ei põle tuli, nad on tagasihoidlikud ja pigem passiivsed. Rühivad vaikselt ja visalt seatud eesmärgi poole, olgu selleks siis uus ja oma väikene maja, mõnus auto, langetamist vajav kehakaal või soov saavutada kõrgem haridus.
Kuid kui selle külma pealispinna alt sisse ennast sulatada, avaneb mõnikord ütlemata põnev natuur – töökas, usin, aus, korrektne. Lõbususeks on vaja veidi koduõlut ja head lõõtsamängijat ning pidu ei lõppe enne koidikut. Eestlane teeb palju tööd, sööb rasvast toitu, armastab suve (sest enamiku ajast elab eestlane kas siberlikult karmis talves, uputavas ja pikalt venivas kevades või siis lobjases ning jalgu maanteemutta kinnikleepivas porituimas koltunud sügises) ning peab ennast laulurahvaks. Eestlane armasta eriti üleaedset, kuid ajalugu on näidanud, et ühtususes peitub jõud ning kui vaja, me hoiame kokku. Ning see põhjanaabritelt laenatud saunatraditsioon – kuum lava, kividest keris, kasevihad, kali ja lumme jahutama hüppamine.
Kuid kuidas on näinud alljärgnevalt mõnes pihutäies noppeis eesti kirjandusest eesti kirjanikud eestlasi? Kas me vastame sellisele kuvandile? Kas meie tegelik loomus on nii etteaimatavalt stereotüüpne, et ka mitteeestlane saab seda lugedes tunnustavalt noogutada ja öelda, et jah, just sellised nad ongi? Nendele küsimustele vastamiseks tasub asuda üsnagi omalaadsele teekonnale mitme erineva autori loodud teostes, kus võib kummutatad või taastada müüti, vastata eitavalt või jaatavalt.
Eestlaste monumentaalseim autor Tammsaare oma täies hiilguses ja elusuuruses on visandanud täiesti tavalise eestlasest üliõpilase oma ühes romaanis „Ma armastasin sakslast“.
Oskar, noormees, kelle õpingud on ajutiselt peetunud, kuna puudub raha, ta nälgib, elab väga proualiku (saksapärane mõiste, kuid see maja perenaine on väga proualik oma sakslaste kummardamise tõttu ning ka tema mõttekäigud on pigem omased nendele naistele, kelle peamiseks eluülesandeks ei ole mitte argise olelusvõitluse probleemide lahendamine, vaid kes saab ennast kulutada emotsioonide ja eelkõige armastuse vaevalisele teele) perenaise ja tema majahärrast abikaasa juures kostilisena, kasutab aeg-ajalt noort pererahva teenijat ning armub eneselegi ootamatult majarahva lapsi õpetavasse saksa paruni järeltulijasse Erikasse. Iseenesest on nad nukker paar, sest kui tavaliselt räägitakse saksa soost noormehe ja tavalise nö matsitüdruku armastusest, siis siinkohal on positsioonid vahetunud ning sakslanna on aadlisoost ja armastuse objekt eesti talupojast pärit noormees.
Oskar on kinnine, üleolev naiste suhtes (suhtumine teenijatüdrukusse Loonasse nt), uhke oma seisundi üle ning lõppemata õnnetu oma armastuses. Kuigi omamoodi söakas tundub temagi, sest võttes kokku oma armastatust madalama sünnipärase sotsiaalse positsiooni uhkuse, läheb kosja ning seal näidatakse sõna otseses mõttes eestlasele kui matsirahva pojale koht kätte. Ta pole väärt paruni lapselapse armastust.
Tegelikult tundub see olevat lausa lubamatu, et midagi taolist üldse juhtuda võis, kuigi kirjanik loob ebatavalise situatsiooni – peseb ju Erika põrandaid ja pesu, nõusid ja tassib sütt, kasib õpetatavaid lapsi ning teenib vaesustunud vanaisale enda tööga elatist, kui samal ajal on Oskaril osaliselt teenindamine olemas. Kuid tunnistan ausalt – Oskar on naistega käitumisel saamatu, tammsarelikult naisi mittemõistev, tuhvlialune, mis muidu üldiselt eesti kirjanduses pole näiteks tänapäeval üldse mitte domineeriv printsiip.
Sest Oskar on hästi kasvatatud ning temas puudub see teatud madala isase murettekitavalt labane suhtumine. Ta ei kiimle ega kiibitse, kuid samas ei oska ka ennast kuidagi mehena maksma panna. Tammsaare on praktiliselt enamikke oma mehi kujutanud selliste tundevaeste ja tahtetutena, kelle tegutsevapanevaks jõud võib olla vaid viinast vemmeldav veri (nt Vargamäe Andres, kui too Mari lõpuks omale naiseks võtab). Ning kõige krooniks teeb see hästikasvatatud, tõenäoliselt suurte, eestlastele mitteomaste tulevikuväljavaadetega noormees (tema kirjutatud raamat on selle tunnistuseks) oma tuimas hingepiinas enesetapu.
Nii Oskar kui Erika mõjuvad kuidagi loidudena ning selle tingib ühelt poolt aadlisoole omane konservatiivsus ja kõrkus (tõeline daam ei nuta kunagi teiste nähes ja ei torma armsamat suudlema) ning teisalt meestegelase tuimus, tunnnete väljenduse oskamatus. Oskar mõjub allaheitlikult, pigem negatiivselt ning ei ärgita kaasa tundma. Ta pole esimene ega ka mitte viimane, kelle armuelu ei lähe oodatud radu pidi. Tema kirjutatud päevikut võib lugeda õlakehitusega, umbes nagu eestlaste hääbumist maailma mastaabis – liik ei sure välja, lihtsalt üks keel kaob. Samuti eesti üliõpilasega – tema küll sureb, aga elu ju jätkub.
„Ma armastasin sakslast“ tuleb lugeda muidugi ajaliselt distantsilt, kuigi mõned sealsed probleemid on tänapäeval kaotanud osaliselt oma probleemse teravuse, on armastus kui selline ajatu ning väärib meelde jätmist. Nii nagu karakterid, keda kujutatakse ning kelle põhjal saab teha minimaalselt optimaalseid kokkuvõtteid eestlase ja eestluse kohta.
August Gailiti „Isade maa“ loob aga eestlastest natuke teisema pildi. Sealne lugu - verised lahingud eestlaste vabaduse eest – toob välja eestlaste pikatoimelise kannatuse katkemise ning ootamatult suure sõjakuse, sest üks meie rahvale omaseid põhimõtteid ’mis minu käes, see minu oma’ tõuseb järsult pinnale ning hoidku alt need õnnetud vaenlased, kes väljavihastatud eestlase teele satuvad.
Eestlast, siinkohal eesti meest, on kujutanud vembumees ja osav sõnaseadja Gailit kui oskuslikke kavalpäid, kes venelaste vastu nende oma relvadega üles astuvad (Vesipulli bajaani mängimine puu otsas ja venelaste meelitamine korrakski jätma kaitsepositsiooni), kes mehiselt ja vapralt sõjaväljale astuvad ning oma peamist mõnu – sauna - ei suuda jätta, kui vaenlased läheduses lasevad. Selles romaanis kujutatakse eesti mehi vahvate ja julgete sõduritena, kuid ka kasuahnetena (praktiliselt kokku kukkudes oma koorma all, mida poolelioleva taluehitaja peremehel vaja võiks minna, ei loobu too mitte ühestki detailist –sõna otseses mõttes) ei väsi võitlemast maa, vabaduse, õiguse eest ehitada riiki ja kasvatada vilja omal maal, omas riigis.
Eriliselt südamelähedaseks muutus Jaak Prügi, tõeliselt hääbuva meesisendi esindaja, keda tänapäeval enam nii naljalt ei leia, kuid kelle jooni võib tabada Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ tegelase Leemeti vanaisas – vankumatu, kindel, kõvakäeline ning harjumatult sooja südamega mees. Läbinisti inimlik ning jõuline. Selliseid mehi enam ei tehta. Eestlasi ja eestlust iseloomustav on valgete koloneli ütlus, kui ta näeb Pihkvasse jõudnud vägesid: „Jah muidugi, eestlastega pole nalja, rühivad edasi nagu terasest tangid ja jumal seda teab, kust nad oma ammutavad oma jõu.“
Kui „Ma armastasin sakslast“ kujutatud eestlane oli tuim ja tahtetu, siis „Isade maa“ eestlane on põnev, mehelikum, avastusterohkem, vähem etteaimatav.
Teine Eesti suurkirjanik, Jaan Kross, kujundab seevastu aga hoopis omanäolisema pildi eestlasest, 19.sajandi esimesel poolel elanud Timotheus von Bockist ja tema naisest Eevast, kelle lugu rullub lahti Eeva venna Jakobi (väljamõeldud tegelase) päevaraamatus. See romaan väärib sügavamat analüüsi oma ajaloolise ainese ning toonase elu-olu kujutamise täpsuse poolest, kuid keskendudes eestluse ja eestlase kujutamisele, siis tuleb siinkohal üks omamoodi huvitav nüanss. Jakob, kes lugu räägib, on toonase eestlase kohta ülemõistuse haritud. Ka on seal toodud sisse ajastule mitteomase armuloo – parunihärra ja lihtsa talutüdruku liit, mida kroonib poeg ning palju armastust, loobumist, ootamist, mõistmist, kaastunnet ning uskumist üksteisesse (Timotheuse ja Eeva armastuselugu on üks kaunimaid eesti kirjanduses, seda tuleb mul armastuses kahtleva inimesena öelda küll).
Eestlusega seob romaani tugevalt see, et peategelane räägib eesti keelt kui maakeelt markeerimatult, mitte rõhutades oma päritolu ja kõrget aadlikuuluvust, vaid just nii nagu ta seda oskab ja tahab. Timo on ärksa mõtlemisega põnev natuur ning tema jaoks pole eestlased mingi matsirahvas, kellega läbi käia ei tohiks ja keda tuleks iga hinna eest orjana kohelda. Tema jaoks on eestlased inimesed, kellega koos elada, keda harida ja keda õpetada. Samas teeb ta sellise suhtumisega karuteene oma naisele ja naisevennale – nad pole ei sakslased ega pole enam eestlased.
„Keisri hullus“ on eestlase kujutamine ebatüüpiline, tuleb välja jutustaja ebatavaline intelligents, püüd tõestamaks midagi enamat, kui olla väikese maalapiga talupoja võsu. Romaan kubiseb nö siiretest Eestile, eesti kultuurile, eesti keelele, eestlaseks olemisele, eestlasele ja eestlusele. Ning need siirded on kiitvad, tunnustavad, õigeksmõistvad.
Me ei tundugi olevat nii lootusetud ja tahumatud kui ka tegelikult võiks ajaloost ka leida sellise elusaatusega eesti meest (analoogne tuleb üks mõttekäik eestlaste üheks kaasaegsest ning üsna ruttu kultusfilmiks kujunenud tselluloidist „Malev“, kus Jurmala foogt Hippolyt küsib piiskop Alberti antud dineel: „Ristitud eestlane, mis loom see veel on? Ta võib ju mõned trikid selgeks õppida, kuid koer jääb koeraks“). 19.sajandil alguses baltisakslaste käe all õppinud eesti noormees, kes saab nö soojema ja hubasema töö peale, on ka ajaliselt distantsilt vaadatuna kui mitte just ulmeline, aga harjumatu ning ebatõenäoline. Selles romaanis järeldub olevat eestlane pigem midagi muud kui arvata võiks. Samas ei maksaks rangelt unustada fakti et see nn estofiilia on aadliku silme läbi kujutatud. Keegi, kellele on loodud võimalused olla suuremeelne.
Sootumaks eestipärane on aga Andres Kiviräha „Rehepapp“. Küllap on see taotluslikult ülesehitatud nii, et romaan ei jäta ühtegi uudistavat lugejat ükskõikseks. Sellesse on koondatud kõike – masendavat sügist, kasuahneid ja saamahimulisi, oma töökuse mainet ainult varastajatena korduvalt tõestavates eestlastes, nende maausus, mis põimunud kummaliselt kristlusega. Selles on üllast ja tarka, arukat ning nutikat saunameest, nõida, mõisnikku, õnnetut armastust, libahundiks käimist, kratlust, omamoodi söakust, lausrumalust, kahepalgelisust, veidrat ärategemist ning kummastavat ühtehoidmist, kui tuleb ühine vaenlane. Kivrähk pöörab eestluse teraviku meie endi vastu ja peegeldab seda ehedalt ning tõetruult.
Kõige iseloomulikumalt kummutab müüti eestlusest ja eestlasest Katk, kes naeruvääristab seda olekut justkui poleks mõttekas olla uhke oma elu üle, sest see polevat midagi väärt, kuna eestlased veedavad enamiku ajast üksteise tagant varastades, varastatud maha süües ja juues ning kõrtsudes laaberdades.
Kogu selles käsitluses tunduvad enamik eestlasi üsna nõrgamõistuslikena ning ainukene selle 19. sajandi külaelu mütoloogiaga segatud elu kirgastav tuli ongi nimitegelane rehepapp, kes oskab isegi surma üle kavaldada. Ta on omalaadne sümbol – arukas, ettenägelik, nutikas, sõnaosav, mehine mees, kelle elu on käänanud seda rada, et tema on lootus, tuli ja sadam pimedatele, varstavatele, joovatele, halltõves kannatavatele, armuvalus hüplevatele eesti külameestele,-ja naistele.
Ja olgugi, et meid on kujutatud/kavandatud/ kujutatud pigem pahelistena, tunneb see küla helgeim pea oma soo ja rahva püsima jäämise pärast muret. Kuigi eestlased on selles romaanis enamgi kui kummalised, tasuks muretseda selle inimtüübi väljasuretamise eest.
Teekond hakkab lõppema. Erinevates romaanides on eestlaste kuvand olnud äärmuseni erinev – pikatoimelisest ja tuimast mehepojast, vahvatest ja uljatest eesti sõduritest nende verisel vabadusvõitlusel, 19.sajandi haritud talupojast laaberdavate ja vargapoistest,-tüdrukutest kubiseva reflektsioonini nutika ja teravmeelse rehepapi valvsa silma all.
Kes me siiski oleme? See pole küsimus, millele me saanuks ühtse vastuse, kuid me oleme olemas, oleme eestlased ning me oleme jõudnud meie suurkujude loomingutes perioodiliselt äratundmise ja tõdemiseni – jaa, me oleme tundetud, jaa me võime pikalt kannatanutena olla verejanulised, jaa, me oleme võinudki saada haridust, jaa me võisimegi sedasi uskudes ja uskumatuna näivalt kavaldada saatust, elu ja olemasolu, kuid me tunnnistame – see on meie veres, see pakub äratundmist ja mõjub tegelikult mõnusalt.
Me pole nii küündimatud, sest meil on veel, mille nimel püsida, kuigi me ise seda veel ei tea.