Eestlase kuvand

Täna on just üks neid päevi, kui on sobilik vesta rahvusest. See on üks sellesessi esseid.

See maailm, mis elab sinus,

mis sinuga ühte loodi,

on sama vana kui sina

ja veidi su enda moodi

Jaan Kaplinski

Mina.Sina.Tema. Meie. Teie. Nemad. Inimesed mõistavad ja tunnetavad üksteist. Keele kaudu, kultuuri kaudu, mõtlemise kaudu. Näevad ja kuulevad ning aeg-ajalt tajuvad teatavat äratundmist, kui aduvad teineteisest ja teineteisele omaseid sarnasusi, mille inimene enda jaoks teisest loonud on. Ning tihtipeale lasevad inimesed ennast justnimelt nendest teatud tüüpsetest olukordadest mõjutada.
Kes poleks kuulnud saksa korrast, vene suurest südamest, prantsuse armastajatest, itaalia kokkadest või ameeriklaste vabameelsusest? Inglaste konservatiivsus ei peaks kedagi üllatama, selle rahvuse loomupärane umbusk võõramaalstesse on eelkõige inglise krimikirjanduse kaudu teadvustunud ja kinnistunud.
Me näeme teisi ja tajume teisi. Kuulnud ühest või teisest rahvusest ning silme ette tekib kuju – soomlane, järelikult sõjakas, viinamaias ning kitsi; juut – kindlasti kas arst, advokaat, pankur, kinni oma põlisusundi vankumatutes traditsioonides; iirlane - punapea, tedretäpid ning põllepaeltes tänu katoliiklusele tosinkond last.
Kõik kujutavad kõiki. Tekib kuvand ning seda saab hõlpsasti kasutada stereotüüpse keskkonna loomisel. Kuidas kedagi nähakse, missugused me oleme. Kuidas näeb meid kirjanik, kes loomingusse valab ühe tegelase järel teise ning muuhulgas kirjeldab ahhaaelamusi pakkudes meid ennas - tüüpilisi, ebatüüpilisi, tavalisi eestlasi.
Kui küsida mõnelt välismaalaselt, kes on mõnda aega tutvunud meie kodukultuuri keskkonnaga ja näinud, suhelnud lähemalt meiega, eestlastega, korduvalt, ikka ja alati vintsutatud põlisasunikega, see kordab tihtipeale mõnda standartset lausungit – eestlased on tuimad, nad pole uudishimulikud, neis ei põle tuli, nad on tagasihoidlikud ja pigem passiivsed. Rühivad vaikselt ja visalt seatud eesmärgi poole, olgu selleks siis uus ja oma väikene maja, mõnus auto, langetamist vajav kehakaal või soov saavutada kõrgem haridus.
Kuid kui selle külma pealispinna alt sisse ennast sulatada, avaneb mõnikord ütlemata põnev natuur – töökas, usin, aus, korrektne. Lõbususeks on vaja veidi koduõlut ja head lõõtsamängijat ning pidu ei lõppe enne koidikut. Eestlane teeb palju tööd, sööb rasvast toitu, armastab suve (sest enamiku ajast elab eestlane kas siberlikult karmis talves, uputavas ja pikalt venivas kevades või siis lobjases ning jalgu maanteemutta kinnikleepivas porituimas koltunud sügises) ning peab ennast laulurahvaks. Eestlane armasta eriti üleaedset, kuid ajalugu on näidanud, et ühtususes peitub jõud ning kui vaja, me hoiame kokku. Ning see põhjanaabritelt laenatud saunatraditsioon – kuum lava, kividest keris, kasevihad, kali ja lumme jahutama hüppamine.
Kuid kuidas on näinud alljärgnevalt mõnes pihutäies noppeis eesti kirjandusest eesti kirjanikud eestlasi? Kas me vastame sellisele kuvandile? Kas meie tegelik loomus on nii etteaimatavalt stereotüüpne, et ka mitteeestlane saab seda lugedes tunnustavalt noogutada ja öelda, et jah, just sellised nad ongi? Nendele küsimustele vastamiseks tasub asuda üsnagi omalaadsele teekonnale mitme erineva autori loodud teostes, kus võib kummutatad või taastada müüti, vastata eitavalt või jaatavalt.
Eestlaste monumentaalseim autor Tammsaare oma täies hiilguses ja elusuuruses on visandanud täiesti tavalise eestlasest üliõpilase oma ühes romaanis „Ma armastasin sakslast“.
Oskar, noormees, kelle õpingud on ajutiselt peetunud, kuna puudub raha, ta nälgib, elab väga proualiku (saksapärane mõiste, kuid see maja perenaine on väga proualik oma sakslaste kummardamise tõttu ning ka tema mõttekäigud on pigem omased nendele naistele, kelle peamiseks eluülesandeks ei ole mitte argise olelusvõitluse probleemide lahendamine, vaid kes saab ennast kulutada emotsioonide ja eelkõige armastuse vaevalisele teele) perenaise ja tema majahärrast abikaasa juures kostilisena, kasutab aeg-ajalt noort pererahva teenijat ning armub eneselegi ootamatult majarahva lapsi õpetavasse saksa paruni järeltulijasse Erikasse. Iseenesest on nad nukker paar, sest kui tavaliselt räägitakse saksa soost noormehe ja tavalise nö matsitüdruku armastusest, siis siinkohal on positsioonid vahetunud ning sakslanna on aadlisoost ja armastuse objekt eesti talupojast pärit noormees.
Oskar on kinnine, üleolev naiste suhtes (suhtumine teenijatüdrukusse Loonasse nt), uhke oma seisundi üle ning lõppemata õnnetu oma armastuses. Kuigi omamoodi söakas tundub temagi, sest võttes kokku oma armastatust madalama sünnipärase sotsiaalse positsiooni uhkuse, läheb kosja ning seal näidatakse sõna otseses mõttes eestlasele kui matsirahva pojale koht kätte. Ta pole väärt paruni lapselapse armastust.
Tegelikult tundub see olevat lausa lubamatu, et midagi taolist üldse juhtuda võis, kuigi kirjanik loob ebatavalise situatsiooni – peseb ju Erika põrandaid ja pesu, nõusid ja tassib sütt, kasib õpetatavaid lapsi ning teenib vaesustunud vanaisale enda tööga elatist, kui samal ajal on Oskaril osaliselt teenindamine olemas. Kuid tunnistan ausalt – Oskar on naistega käitumisel saamatu, tammsarelikult naisi mittemõistev, tuhvlialune, mis muidu üldiselt eesti kirjanduses pole näiteks tänapäeval üldse mitte domineeriv printsiip.
Sest Oskar on hästi kasvatatud ning temas puudub see teatud madala isase murettekitavalt labane suhtumine. Ta ei kiimle ega kiibitse, kuid samas ei oska ka ennast kuidagi mehena maksma panna. Tammsaare on praktiliselt enamikke oma mehi kujutanud selliste tundevaeste ja tahtetutena, kelle tegutsevapanevaks jõud võib olla vaid viinast vemmeldav veri (nt Vargamäe Andres, kui too Mari lõpuks omale naiseks võtab). Ning kõige krooniks teeb see hästikasvatatud, tõenäoliselt suurte, eestlastele mitteomaste tulevikuväljavaadetega noormees (tema kirjutatud raamat on selle tunnistuseks) oma tuimas hingepiinas enesetapu.
Nii Oskar kui Erika mõjuvad kuidagi loidudena ning selle tingib ühelt poolt aadlisoole omane konservatiivsus ja kõrkus (tõeline daam ei nuta kunagi teiste nähes ja ei torma armsamat suudlema) ning teisalt meestegelase tuimus, tunnnete väljenduse oskamatus. Oskar mõjub allaheitlikult, pigem negatiivselt ning ei ärgita kaasa tundma. Ta pole esimene ega ka mitte viimane, kelle armuelu ei lähe oodatud radu pidi. Tema kirjutatud päevikut võib lugeda õlakehitusega, umbes nagu eestlaste hääbumist maailma mastaabis – liik ei sure välja, lihtsalt üks keel kaob. Samuti eesti üliõpilasega – tema küll sureb, aga elu ju jätkub.
„Ma armastasin sakslast“ tuleb lugeda muidugi ajaliselt distantsilt, kuigi mõned sealsed probleemid on tänapäeval kaotanud osaliselt oma probleemse teravuse, on armastus kui selline ajatu ning väärib meelde jätmist. Nii nagu karakterid, keda kujutatakse ning kelle põhjal saab teha minimaalselt optimaalseid kokkuvõtteid eestlase ja eestluse kohta.
August Gailiti „Isade maa“ loob aga eestlastest natuke teisema pildi. Sealne lugu - verised lahingud eestlaste vabaduse eest – toob välja eestlaste pikatoimelise kannatuse katkemise ning ootamatult suure sõjakuse, sest üks meie rahvale omaseid põhimõtteid ’mis minu käes, see minu oma’ tõuseb järsult pinnale ning hoidku alt need õnnetud vaenlased, kes väljavihastatud eestlase teele satuvad.
Eestlast, siinkohal eesti meest, on kujutanud vembumees ja osav sõnaseadja Gailit kui oskuslikke kavalpäid, kes venelaste vastu nende oma relvadega üles astuvad (Vesipulli bajaani mängimine puu otsas ja venelaste meelitamine korrakski jätma kaitsepositsiooni), kes mehiselt ja vapralt sõjaväljale astuvad ning oma peamist mõnu – sauna - ei suuda jätta, kui vaenlased läheduses lasevad. Selles romaanis kujutatakse eesti mehi vahvate ja julgete sõduritena, kuid ka kasuahnetena (praktiliselt kokku kukkudes oma koorma all, mida poolelioleva taluehitaja peremehel vaja võiks minna, ei loobu too mitte ühestki detailist –sõna otseses mõttes) ei väsi võitlemast maa, vabaduse, õiguse eest ehitada riiki ja kasvatada vilja omal maal, omas riigis.
Eriliselt südamelähedaseks muutus Jaak Prügi, tõeliselt hääbuva meesisendi esindaja, keda tänapäeval enam nii naljalt ei leia, kuid kelle jooni võib tabada Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ tegelase Leemeti vanaisas – vankumatu, kindel, kõvakäeline ning harjumatult sooja südamega mees. Läbinisti inimlik ning jõuline. Selliseid mehi enam ei tehta. Eestlasi ja eestlust iseloomustav on valgete koloneli ütlus, kui ta näeb Pihkvasse jõudnud vägesid: „Jah muidugi, eestlastega pole nalja, rühivad edasi nagu terasest tangid ja jumal seda teab, kust nad oma ammutavad oma jõu.“
Kui „Ma armastasin sakslast“ kujutatud eestlane oli tuim ja tahtetu, siis „Isade maa“ eestlane on põnev, mehelikum, avastusterohkem, vähem etteaimatav.
Teine Eesti suurkirjanik, Jaan Kross, kujundab seevastu aga hoopis omanäolisema pildi eestlasest, 19.sajandi esimesel poolel elanud Timotheus von Bockist ja tema naisest Eevast, kelle lugu rullub lahti Eeva venna Jakobi (väljamõeldud tegelase) päevaraamatus. See romaan väärib sügavamat analüüsi oma ajaloolise ainese ning toonase elu-olu kujutamise täpsuse poolest, kuid keskendudes eestluse ja eestlase kujutamisele, siis tuleb siinkohal üks omamoodi huvitav nüanss. Jakob, kes lugu räägib, on toonase eestlase kohta ülemõistuse haritud. Ka on seal toodud sisse ajastule mitteomase armuloo – parunihärra ja lihtsa talutüdruku liit, mida kroonib poeg ning palju armastust, loobumist, ootamist, mõistmist, kaastunnet ning uskumist üksteisesse (Timotheuse ja Eeva armastuselugu on üks kaunimaid eesti kirjanduses, seda tuleb mul armastuses kahtleva inimesena öelda küll).
Eestlusega seob romaani tugevalt see, et peategelane räägib eesti keelt kui maakeelt markeerimatult, mitte rõhutades oma päritolu ja kõrget aadlikuuluvust, vaid just nii nagu ta seda oskab ja tahab. Timo on ärksa mõtlemisega põnev natuur ning tema jaoks pole eestlased mingi matsirahvas, kellega läbi käia ei tohiks ja keda tuleks iga hinna eest orjana kohelda. Tema jaoks on eestlased inimesed, kellega koos elada, keda harida ja keda õpetada. Samas teeb ta sellise suhtumisega karuteene oma naisele ja naisevennale – nad pole ei sakslased ega pole enam eestlased.
„Keisri hullus“ on eestlase kujutamine ebatüüpiline, tuleb välja jutustaja ebatavaline intelligents, püüd tõestamaks midagi enamat, kui olla väikese maalapiga talupoja võsu. Romaan kubiseb nö siiretest Eestile, eesti kultuurile, eesti keelele, eestlaseks olemisele, eestlasele ja eestlusele. Ning need siirded on kiitvad, tunnustavad, õigeksmõistvad.
Me ei tundugi olevat nii lootusetud ja tahumatud kui ka tegelikult võiks ajaloost ka leida sellise elusaatusega eesti meest (analoogne tuleb üks mõttekäik eestlaste üheks kaasaegsest ning üsna ruttu kultusfilmiks kujunenud tselluloidist „Malev“, kus Jurmala foogt Hippolyt küsib piiskop Alberti antud dineel: „Ristitud eestlane, mis loom see veel on? Ta võib ju mõned trikid selgeks õppida, kuid koer jääb koeraks“). 19.sajandil alguses baltisakslaste käe all õppinud eesti noormees, kes saab nö soojema ja hubasema töö peale, on ka ajaliselt distantsilt vaadatuna kui mitte just ulmeline, aga harjumatu ning ebatõenäoline. Selles romaanis järeldub olevat eestlane pigem midagi muud kui arvata võiks. Samas ei maksaks rangelt unustada fakti et see nn estofiilia on aadliku silme läbi kujutatud. Keegi, kellele on loodud võimalused olla suuremeelne.
Sootumaks eestipärane on aga Andres Kiviräha „Rehepapp“. Küllap on see taotluslikult ülesehitatud nii, et romaan ei jäta ühtegi uudistavat lugejat ükskõikseks. Sellesse on koondatud kõike – masendavat sügist, kasuahneid ja saamahimulisi, oma töökuse mainet ainult varastajatena korduvalt tõestavates eestlastes, nende maausus, mis põimunud kummaliselt kristlusega. Selles on üllast ja tarka, arukat ning nutikat saunameest, nõida, mõisnikku, õnnetut armastust, libahundiks käimist, kratlust, omamoodi söakust, lausrumalust, kahepalgelisust, veidrat ärategemist ning kummastavat ühtehoidmist, kui tuleb ühine vaenlane. Kivrähk pöörab eestluse teraviku meie endi vastu ja peegeldab seda ehedalt ning tõetruult.
Kõige iseloomulikumalt kummutab müüti eestlusest ja eestlasest Katk, kes naeruvääristab seda olekut justkui poleks mõttekas olla uhke oma elu üle, sest see polevat midagi väärt, kuna eestlased veedavad enamiku ajast üksteise tagant varastades, varastatud maha süües ja juues ning kõrtsudes laaberdades.
Kogu selles käsitluses tunduvad enamik eestlasi üsna nõrgamõistuslikena ning ainukene selle 19. sajandi külaelu mütoloogiaga segatud elu kirgastav tuli ongi nimitegelane rehepapp, kes oskab isegi surma üle kavaldada. Ta on omalaadne sümbol – arukas, ettenägelik, nutikas, sõnaosav, mehine mees, kelle elu on käänanud seda rada, et tema on lootus, tuli ja sadam pimedatele, varstavatele, joovatele, halltõves kannatavatele, armuvalus hüplevatele eesti külameestele,-ja naistele.
Ja olgugi, et meid on kujutatud/kavandatud/ kujutatud pigem pahelistena, tunneb see küla helgeim pea oma soo ja rahva püsima jäämise pärast muret. Kuigi eestlased on selles romaanis enamgi kui kummalised, tasuks muretseda selle inimtüübi väljasuretamise eest.
Teekond hakkab lõppema. Erinevates romaanides on eestlaste kuvand olnud äärmuseni erinev – pikatoimelisest ja tuimast mehepojast, vahvatest ja uljatest eesti sõduritest nende verisel vabadusvõitlusel, 19.sajandi haritud talupojast laaberdavate ja vargapoistest,-tüdrukutest kubiseva reflektsioonini nutika ja teravmeelse rehepapi valvsa silma all.
Kes me siiski oleme? See pole küsimus, millele me saanuks ühtse vastuse, kuid me oleme olemas, oleme eestlased ning me oleme jõudnud meie suurkujude loomingutes perioodiliselt äratundmise ja tõdemiseni – jaa, me oleme tundetud, jaa me võime pikalt kannatanutena olla verejanulised, jaa, me oleme võinudki saada haridust, jaa me võisimegi sedasi uskudes ja uskumatuna näivalt kavaldada saatust, elu ja olemasolu, kuid me tunnnistame – see on meie veres, see pakub äratundmist ja mõjub tegelikult mõnusalt.
Me pole nii küündimatud, sest meil on veel, mille nimel püsida, kuigi me ise seda veel ei tea.