Lumi, lumi, lumi..
Kõikjal on seda valget ollust. Sajab muudkui juurde, hanged on mehekõrgused, õues olla enam ei saa, sest need neetud hanged vallutasid minu aia. Ja katuse ja kõnnitee. Ja ei näigi lõppevat see õudne lumeküllane talv. Justkui üha ja üha kestes ning minu viimse vindini viidud närve muudkui süües ja süües.
Inimesed näikse aga lõputu talve vääramatut jõudu nautivat. Et olla puhas ja ilus ja valge. Et lumerookimine olla trenni eest. Et saab palju olla värskes õhus. Et...et..et...
Mida kuradit!!
See õudus hakkab ju varsti sulama. Peaksin ma parvetama hakkama, et üle tee minna?
Ostma endale kubemeni kalavintskid?
Küttearved on inimestel hiiglaslikud, lumelabida varred murduvad liigsest töötamisest, üks õnnetus ajab teist taga, kodutud külmetavad, küttevarud on kahanenud minimaalseni.
Öeldakse, et pole halba ilma, on vale riietus. Kurat - ma ei ela õues, kas tead.
Öeldakse, et inimene hangib endale kahe aasta küttevarud. Jaa, iseenesest õige, aga kuhu kohta ma kõik need ruumid puid laadin?
Oeh, ma tahaksin ainult lõuata ja neada, neada ja lõuata. Jälkus, jälkus, jälkus.
Ilmselt on kevadest tulev rõõm seda suurem. Simple. Ja tulgu suvi milline tahes - peaasi, et ta ikka tuleb.
Ronjalik kevadhüüd kaigub sellel aastal üle Kristiine linnaosa vist sedapuhku kauem kui kunagi varem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar