reede, 19. märts 2010

Ahju veidrused

Ahjuküte. Puud Tuhk. Hakatus.Tikud.
Seisab toanurgas, keset tuba, ukse ääres, akende vahel - kuhu kunagi majaehitaja on selle soojaandva ning töödnõudva küttekeha asetanud ning planeerinud..
Roogid tuhka, toidad puudega, suvel värvid hellalt tema siledaid külgi, mis talvise kuumaga praguneb. Värvid ukse mustaks, kontrollid varustust.
Kuid kas tuleb keegi selle peale, et ahjul võivad olla veidrused - puha ehitusega seotud iseloomuomadused.
Nt oli kunagi vanaema juures ahi, mis oli liiga madala sisemusega ning puud said olla kuni 30 cm ja see ahi läks ruttu kuumaks, kuid jahtus veel rutem.
Või nt ühe mu tuttava juures oli must plekkahi, mida küta või ära küta - jahedaks jäi ikka. Korraks läks soojemaks, aga no ruttu, ruttu kadus ahjule iseloomulik.
Nüüd kodus see ahi, mis mul turritab ja õrritab, just nimelt nii õrritab - vähegi sombusema ilmaga ei võta hoogu alla. Topi hakatust, kuivi kasekoori või kortsus makulatuuri - ei lähe kütte ja kõik.
Karju, nuta, palu, viska puud kolinal ahjuesisele, pillu tikke - mitte midagi.
No ja siis tuleb alati võtta kasutusele piiritus või süütevedelik, kalla krõpskuivadele puudele ja voilaa - tuli.
Elus ja soojendav tuli. Ahi on majapidamises oluline ja ei võta tegelikult palju aega. Toetada vastu külma ilma, niisket vihas tammumist või lihtsalt kerget suvist jahedust oma käed ja selg ja kukal ja kannad - ning tulemõju kumab sinusse paksude ja kuumade kivide kaudu.
Ahi. Ahju veidrused, ahjumõnud, ahjusoojus, kodusoojus....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...