teisipäev, 27. aprill 2010

Geenide vaiksed vested

Imelik asi see verekanne ja bioloogiline järjepidevus.
Kuivõrd paljud jooned ristuvad ja põimuvad. Annavad aimu verelisest järjepidevusest. mõned nurgad on naasugused, et neid annab lihvida maha, kuid kasvatus ei kata geene. vähemalt mitte alati ja mitte sealt, kust nad tulnud on.
Nt. vanema poja lusikahoidmine - absoluutselt sama liigutus, mis kadunud emaemal.
Nt. noorema poja murul lesimine ning pilvede vaatamine - absoluutselt mina, mis mina.
Nt. vanema poja toidus kõrvale alati kartulit saada - absoluutselt õudne küll, aga E, mis E.
Nt. mõlema poja näole pihutatud tedretäpid - emapoolne suguvõsa.
Nt. mõlema poja spordiharrastus ja suisa sportlikkus - minu isapoolne geen.
Nt. mõlema poja fantaasiarikkad mängud - minupoolne geen
Nt. mõlema poja lemmikud seiklusfilmid - Indiana Jones etc. - mina, mina, mina....
Põnev on poegadega. Midagi pole öelda. Selle koha pealt pean härrakest vist hardalt tänama, et temalt seemet sain ning kahe noore ja terve, tugeva ning jõulise inimese järeltulijad elujõuliselt arenevad.
Eeldused heaks meheks saada on neil olemas. Alusmaterjal, loodusestantu, kõik ehituslik ja elav. Minu asi on jätkata sotsiaalset kujundamist.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...