1980.ndate lastesaated olid tõeliselt pelutavad. "Hei, pöialpoisid!" (need elutult vastupeegelduvad silmad...); "Karu-aabits" (suured vahast pead ja ebaloomulikult forseeritud liigutused....); "Ohh, seda eeslit!" (absoluutselt kõik..) ja üks tõsiselt närvesööv oli "Kikerikii!" (see rott ja Vetevana ja need öökulli poolemeelsed silmad...siiani tulevad värinad seljale). Tegijad polnud halvad ja lood polnud halvad, aga kogu see kupatus iseenesest kokku - no ei töötanud mu jaoks.
Aga mitu päeva kumiseb "Kikerikii" algusmeloodia ja sõnad: "Algab päev, algab päev, algab päev, päiksetõusust sünnib see..."
Tänase seisuga "algab töö, algab töö, algab töö, puhkamisest sünnib see..."
Asjakohane on kokku võtta viimased 73 päeva kui elu parim puhkus üldse.
Kõike oli üksjagu ja parajalt: uusi oskusi, uusi sõprusi, uuenenud sõprusi, mahedat seksapiili ja ajule täiuslikku jõudeaega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar