Woodstock

"Aquariuses" mängib David Duchovny sümbioosi oma varasematest rollidest - Mulderist ja Moodyst. Ühest on üle võetud teravmeelse  uurija ning teiselt naisteküti maneerid. Iseenesest räägib sari politseinike tööst, kelle elu ja tegemised jooksevad paralleelselt kunagise guru ja "maapealse Jeesuse" Charlie Mansoni ning tema kuritegudega, aga.. toimub tegevus seal aastatel 1967-1969 ning neid aastaid saab vaadata vabalt kui kahe kõige vastuolilisema pooluse üliägedaid kokkupõrkeid: seksrevolutsioon, droogid ja vabameelne hipilikkus versus osaliselt rassivihast, osaliselt muudest sotsiaal-poliitilistest oludest tingitud tihtipeale äärmise küünilisuseni kaldunud võimu näitamine.

Omamoodi huvitav ajastu.

Esimeseks sissejuhatuseks hipiliikumise tormakale arengule oli beat-liikumine, millega  pisut lähem kokkupuude magistriõpingute ajal reisikirjanduse kursuse raames toimus:

"Beatkirjandus tekkis 50.ndail Ameerikas protestiks väikekodanliku elulaadi vastu. Beatpoeesia mõistmiseks oli tarvis teada, kuidas elati Ameerikas sel ajal. Biitkirjanikud olid radikaalsed, trotsi täis ning loomulik osa nende elust oli narkootikumid, seks, alkohol ning pop- ja jazzmuusika. Biitpoeesiat tuli teha spontaanselt. Jack Kerouac oli kõige ehedam biitkirjanik, kes on öelnud 1958. aastal,et komponeerida tuleb metsikult, distsiplineerimatult, selgelt, kirjutades sellest, mis sisemusest pinnale kerkib, olles mida hullumeelsem seda parem." 

Tõenäoliselt poleks ükski 50.ndate loomeisik arvanud, et järgmise kümnendi lõpul toimub sündmus, mis saab ühteviisi vabameelsuse kulminatsiooniks, manifestiks ja väga paljude festivalide eelkäijaks just selliselt mahlakal moel, nagu Woodstock seda kunagi oli.

15.08-18.08 toimunud muusikaline suurpidustus leidis aset piimafarmi 2,4 ruutkilomeetri suurusel pindalal, sai omale Bethelist 69 km kaugsel olnud suuremast asula Woodstocki järgi nime; lasi esineda 33 muusikul, kellest nii mõnedki said sisse tõelise hoo ning millest kujunes üks 20. sajandi muusikaajaloo suursündmusi.

Sellest on tehtud eraldi dokmentaale, seriaale, filme, politsei-ja sõjaväega seotud filmid/seriaalid aga mainivad oma kestmise ajal vähemalt korra midagi seoses Woodstockiga.

Meilt võib kindlasti selle sündmuse kohta rääkida Olav Osolin ühte ja teist - selle mehe teadmisi muusikamaailmas (ja mitte ainult) tasub siiralt imetleda.

Esinejad andsid järgemööda ja vähemalt minu jaoks graafiku alusel oma muusikast sellise 1-2 tundi kestnud etenduse (see on vist praegu kõige õigem sõna)

Joe Cocker pidi äikese tõttu mitmeks tunniks oma esinemisesse vahe tegema; The Who ei saanud õigel ajal lavale ning neid tuli katkestama poliitilise kõnega Abbie Hoffman (hipiliikumise juht?) ja muid asju, mida kõike veel seal juhtus....

Kas ma ise oleks tahtnud seal olla?

Ilmselt küll - ikkagi üks suur ja ajalooliselt oluline nähtus.
________________________________________
*Pildid võetud veebist