Pole ilmselt perekonda, keda poleks I või II ms puudutanud, kuigi ma ei tea ei ema ega isa liinist kedagi, kes otseselt Vabadussõjast lahinguväljadel oleks osaline olnud. Eesti vabadus on suur asi ja hea on tõdeda, et ma olen näinud selle taassündi, aga,...aga täna 97 aastat tagasi kirjutati alla Riia rahuepingule ning lõppes Läti Vabadussõda.
Need olid julged ja vaprad mehed, kes oma vere hinnaga vabaduse meile ja naabritele tõid. Need olid vaprad emad ja tütred ja õed ja naised,kes oma meesperel lubasid minna sõdima, teadmata, kas naaseb see kallis hing.
Need inimesed peaksid olema eeskujuks igale koolilapsele, õppurile, inimesele, isikule, kes oma väikeses ja enesekeskses mullimõttes paikneb, oma "korrastatud" maailmas üritab mitte midagi asjalikku tehes näida keegi, keda ta natukenegi pole.
Valikutel ja värinatel tuginenud hetked, hirm, valu kaaslaste kaotuse pärast ning tagasitulijate teadmine, et nüüd tuleb sirgeks taguda sõjaaegsed naelad, künda üles vaba maa, külvata vilja, korjata saaki, küpsetada leiba ja ulatada seda uutele inimpõlvedele - see on suur, suur asi.
Ei tea, kuidas toime oleks tulnud, aga suure tõenäosusega oleks tegutsenud lahinguväljal õena vms.
Ja see paneb mõtlema, kui õnnelik on olla tegelikult ikkagi omas ajas elada.
Võidu maitse, vabaduse kõla, maailma värvid...
Ja rääkides maailma värvidest - 18 aastat tagasi toimus Euroopas täielik päikesevarjutus, mis oli ka Eestis nähtav.
ITK taga, seal kus olid patoloogikum, sööklakatus, arhiiv ja endine töötajate maja (?), kogunes personal vaatlusele. Kas see kestis mingi 4 minutit või umbes nii..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar