kolmapäev, 16. august 2017

Sangarid. Sangarid! Sangarid?

Lugu, lugu, lugu...
Üks olulisemaid võtmesõnu igasuguste kirjutamiste ja alusmaterjalide juures on just see lugu.
Ning  E(e)esti film "Sangarid", millesse ma reklaamklipi põhjal just väga skeptiliselt suhtusin, pakkus seda, mida vajasin - head vaatamist, sest töömaterjal oli tugev. Stsenaristina on Martin Algus kahtlemata tegija, kuigi  kõik tema asjad mulle ei meeldi, samas on tal täiesti äratuntav stiil ja isikupärane karakterite kirjutamine. Lisaks meenutab ta mulle veidi oma käitumiselt Hitchcocki, kes ka oma loomepaladesse kasvõi korra sisse lipsas. Kui silm ei petnud, siis Algus teotses filmis üsna lõpukaadrites morgis mingi asjapulgana. Meeldejääv autor on ta igatahes küll.
Aga...üsna vahva sissevaade nõukogude igapäevaellu (mis tundus natuke forseeritud, aga ilmselt oli see eesmärgiga veelgi tugevamate kontrastide tekitamiseks: mood, autod, sisekujundus); hästi dramatiseeritud ning koomilises võtmes põgenemine (sulgpallireketitega aerutamine nt); pärale jõudmine; esimesed kogemused - pitsa ja lahtine olek; soome naise rautamine reisitasudena; kuidas neid kui kangelasi koheldi; pidu hotellis; põgenikelaagrisse ümberasumine; taipamine, millega nad tegelikult on hakkama saanud; kohanemine vahelduvalt siis võilillejuure korjajana või muusiku või erotikan elokuvan tähti ja noh... siis see röövima hakkamine ja lõpuks - saatus/tulevik/palk. Kellel parem, kellel halvem. 
Iseenesest ma kuritegevust ei kannata ning pisut heroiseeritud pätindus hakkas vastu, aga nagu kunagi Kaugveri käsikirja "Võõra mõõga teenistuses" avaldamisele vastu olnud Glavlitt (ilmselt) tõdes 60.ndate alguses esimese vabariigi kujutamist ja vene okupatsiooni kuritegelikkuse üle sõnadega: "Aga nii see teil ju oli!", siis saab täpselt sama fraasi ka siin kasutada.
Näitlejatest rääkides - on enam kui selge, et Märt Pius on väga mitmekülgne ja seda just filminäitlejana (ning vanemas eas näeb ta ilmselt täpselt nii hea välja, kui ta filmi alguses ja lõpus oli - mees, kellele sobib vananemine)
Ka laval olen teda näinud, kuid filmides imponeerib ta mulle veelgi enam. Selline absoluutne ürgandekus, mis võimaldab suuri plaane, miimikat ja žeste teha  naturaalselt, tõepäraselt.
Karl-Andres Kalmet muutub igas rollis küpsemaks ja paremaks ning taas üks näitleja (see on vist tänapäevase näitlejakoolituse uudispärasus), kelle ilme, pilk, liigutus on nii ehe, et kahtlused on tarbetud: Einari nabimisel tahavaatepeeglisse heidetud silmavaade oli külm, kalkuleeritud, egoistlikult julm ja reeturlik. 
Üllatajaks oli aga kahtlemata oma toore rambolikkusega (selles mõttes, et tema lihased polnud steroididest täispumbatud, vaid ta oligi igal sammul mees, treenitud ja vitaalne - seetõttu ta naistele ka silma ja peale jäi ;) ) Veiko Porkaneni alguses pisut nutusena näinud, aga siis huvitavalt arenev karakterikäsitlus. 
Muidugi see keeleline pool - soome, rootsi, vene, inglise, eesti. Tõdemus - keeli tuleb osata. Ja kordan jälle - soome keel on üliäge.
Mõned võib olla sümboolsed kohad: kui mehed koos Lars-Jukka Lampisega seal kuskil üle sebra kõnnivad, siis oli see stseen otseselt Beatlesite kogumiku "Abbey Road" kaanefotolt kopeeritud.
Poisid kärutasid kollaste kummipartidega ning hiljem figureeris see part päris mitmel korral kaadris või stseenis või rekvisiidina - inglisekeelne "sitting ducks", mis tähendab ju inimese paljastatud ja kaitset olekut ohu eest - kas olid kaitsetud paadipõgenikud või olid rootslased kaitsetud paadipõgenike eest - mõlemat pidi vaadeldav.
Üldiselt aga hea ja kahtlemata originaalne film meie kultuuuripärandisse.
Tegijatele jaksu, näitlejatele eduelamusi ja vaatajatele sooje filmisoovitusi andes.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...