neljapäev, 31. august 2017

Rahvusvaheline blogipäev

Kõikidele blogijatele head blogipäeva.
On selgunud tõsiasi, et blogimine pole pelk veebipäevikuna loominguline eneseväljendus, vaid oma mõtteviisi selline esitamine, mis võib jätta mulje kui  häbistava ja solvava pilkamise hääletorust, võib olla kuidagi halvustav või suisa materdav (siin kohal soovitus - kui närvid vastu ei pea, siis ärge lugege, eks?)
Aga tegelt on siinsele blogimine lahe tegevus, huvitav lugemine ja mahe vahepala, kui mõttekuulid on kuklasse kinni jooksnud.
Tegelt on igasugune pila, pilge, iroonia, sardoonia, mõrkjamaiguline eneseanalüüs ja kellegi valikute üle sõnaline väljendus heaks viisiks oma mõtteid, hinge ja elu setitada, sätitada ja anda lugejatele teada, mis seis on (või pole). 
Ning rääkides päevikutest ja kirjadest - kui keegi saab mingil XXX põhjusel kusagilt vanu päevikuid või kirju enese valgusesse, siis võtta minuga ühendust, sest fännan säärast kraami ja sealt leiab alati huvitavat mõtet. 
Päevikukirjandustki on ju päris tihti kohatud - Edgar Rice Burroughs "Tarzan" algab kahe mehe jutustusena, kus üks räägib kellegi vanadelt ja kolletunud lehtedelt leitud lugu; "Anne Franki päevik", tõenäoliselt suuresti sellest tõuke saanud Rannamaa "Kadri" ja "Kasuema"; Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik"; Kaverin "Kaks kaptenit" etc, etc, etc. 
Prantsuse esseist ja autobiograafiate tippspetsialist Philippe Lejeune on sõnanud: "/.../päevik on dateeritud märkmete seeria. Päeviku puhul on esmatähtis tunnusjoon see, et ta sisaldab daatumeid. Päevik võib olla salajane või avalik, ent kindlasti on selle sissekanded vähemalt osaliselt dateeritud. Kui vaadata ajaloolises perspektiivis, siis esialgu oli päevik poliitilise, majandusliku või sotsiaalse iseloomuga abivahend erinevate asjatoimetuste korrastamiseks, teatav ajaplaneerimise tehnika, ent tasapisi sai sellest kollektiivsest ja praktilisest tegevusest individuaalne ja intiimne tegevus, nagu me seda tänapäeval tunneme./.../" (Lejeune 2013: 150)
Kusjuures tahtmatult on andnud mõned virtuaalsed elemendid mõtte luua uus käsikiri, milles on erinevaid (eks)faktoreid figureerimas...
Vladimir Obrutšev kirjutas menukiks osutuva "Sannikovi maa" ajendatuna Eduard Gustav von Toll'i  tõenäoliselt 13. augustil 1886. päevikusse tehtud sissekandest: "Silmapiir on täiesti selge. Kirdes nägime selgelt nelja mäe piirjooni, mis idas lähevad üle tasaseks maaks. Sellega on Sannikovi teade täielikult kinnitatud. Järelikult on meil õigus joonistada vastavale kohale kaardil punktiirjoon ja kirjutada selle juurde: Sannikovi maa." põhjal.... 
PS: pildid veebist laenatud
PPS: keegi ärgu tundku jälle ennast millestki puudutatuna

Kommentaare ei ole:

Süsteemis kinni pro süsteemikinnis

Üks väike kokku-lahkukirjutus ja tähe mujale asetamine ning kogu mõte muutub. Proovige kummutada müüti, et ortograafia alaliigid ei mõjuta e...