pühapäev, 6. august 2017

50 aastat augustiorkaanist

Aastakäigud hiljem sündinud, kuid mäletan
vanemate inimeste jutte, et küll tookord oli hirmus räsu.
Esimest korda teadvustatult kuulsin ma orkaanimälestusi tädi ja tädimehe 20. pulma-aastapäeval, kui ema ja ema õde meenutasid, kuidas elektripostid olnud pikali ja Vääna jahilossis, kus nende pulmapidu toimunud, oli kõik küünlavalgel ning muusikat tehti kellegi kitarril ja lõõtsal. Et oli jahe ilm, aga väga meeldejäänud pulmapidu.
Orkaani temaatika tuli esile kolmes Teet Kallase loos: kahes lühijutus ja "Nigulistes". Seal häirib metsapagenduses lahkuminekut põdevat Tomi laastatud mets väga: "/.../Aga tegelikult ei elanud Tom lihtsat, rahulikku ja rustikaalset elu. Ta ei tundnud ennast laastatud ja rüvetatud metsas hästi, ta närvid olid pingul./.../" (Kallas 1990: 122)
Tean, et Järve metsade männid on seetõttu viltused, et need näitavad tookord vilisenud tuulesuunda.
Reaalis töötasin koos kunagi keemikuga, kes jutustas, kuidas ta Tuljakus tegi diplomieelset praktikat ning kuidas nad vees sumpasid ja üksteisest kinni hoides liikusid - muidu polnud võimalik kuidagi olla. Olid koos õhes abiruumis istunud ja kiljunud rajuga võidu
Kusagilt olen lugenud mingit kirjeldus, kuidas üks taksojuht selle rajuga klienti vedas  teisest linnast ning kuidas klient tagaistmel lõugas, kui taksojuht kurve võttes  eest kihutas raginal langevatel puudel ja veeiilidest läbi tuiskas.
2005. aasta jaanuaris olnud torm tundus üpris võimas, kuigi polnud vist ikkagi see...
Ning augstiorkaani väärikal 50. sünnipäeval täitub mu blogil 1000. sissekanne.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...