On kummaline tõdeda, et olen uue riigiga ühes kasvanud ja teinud läbi sama vaeva, mida Eestigi on tundnud - kõik need valulikud protsessid, mille tulemusena peab toimuma muutus; hirm, kannustatus, uuendused, kohanemine, toimetulek, õnn ja õnnetus, paremad ja halvemad ajad, masendus, rõõm, kaotused, võidud, mustem eilne ja roosam homne.
Need ärevad päevad, kui asjad juhtusid - meist olenemata, meiega arvestamata, kuid kahtlemata sihikindlalt oma loogi(e)lise lõpuni.
Kas ma tõesti olin tunnistajaks öölaulpidudele? Balti ketile? Taassünnile?
Kas see meeldib mulle?
Kas ma oleks tahtnud midagi muud?
Kas ma olen selle üle uhke? Või kurb? Või...?
Mulle meeldib mõte vabadusest, mulle meeldib, et mu pojad on 21. sajandi lapsed ja seni näinud ainult head ning rahulikku elu.
Järgmisel aastal saab täisealiseks esimene milleeniumilaste põlvkond, saab me riik sajaseks ning taassünd on tõhusa täiskasvanu parimatesse aastatesse jõudnud...
On mida oodata, on mida vaadata, on millele mõelda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar