Kiirus, tempo, hoog, vaart, vunk, rutt, aju, iil

Kiirus üldisemas mõttes tähendab muutumiskiirust – suurust, mis näitab ajaühikus toimuvat muutust – näiteks keemilise reaktsiooni kiirus.

Kitsamas mõttes mõeldakse kiiruse all liikumiskiirust – füüsikalist suurust, mis näitab, kui palju muutub liikuva keha asukoht ruumis ajaühiku jooksul. 

Ning tempo, mis igapäevaselt ennast peale surub, sest: 

*sa pead

*sa võid

*sa oskad

*sa suudad

*sa tahad

*sa saad

*sulle näib

*sulle tundub

*sulle paistab

Tommy (Mauritz) Hellsten, soome teoloog, terapeut, koolitaja ja kirjanik on öelnud: 

"Tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et 

oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid?" 

Mida siis teha? Olla osaline kiirustavas protsessis? Kiirustada osalisena protsessi?

Või võtta aeg maha ja jälgida protsessi kiirust?

Kes või mis?

EKSS selgitab elu järgmiselt:

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.).

2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. 

Lisaks annab internet vasteks elule ka selliseid selgitusi - elu (ladina vita, vanakreeka βίος) on ainevahetuslike rakulise ehitusega süsteemide aktiivsus.

Elu võib tähendada nii teatud protsesse kui neist hõlmatud organismide kogumit (rakkudest elustiku ja biosfäärini).

Elu, eluslooduse uurimisega tegeleb bioloogia. Bioloogia ja botaanika on omavahel hästi tihedalt seotud.

Botaanika on teadusharu, mis tegeleb taimede uurimisega.

Eluslooduse jagatakse kolmeks domeeniks: bakterid, arhed ja eukarüoodid. Eukarüootide domeen jaotatakse neljaks riigiks: taimed, loomad, seened ja protistid. Botaanika tegeleb neist ühe – taimede uurimisega. Varem (ja paljudes ülikoolides ning käsiraamatutes ka praegu) on botaanika alla kuulunud ka seente, vetikate ja samblike uurimine.

Botaanika peamisteks harudeks on taimesüstemaatika, taimeanatoomia (taimemorfoloogia), taimefüsioloogia, taimeökoloogia, paleobotaanika.

Puu on seletuse põhjal pikaealine kõrgema tüvega puittaim, taim on aga kasvupinnale kinnitunud isetoituv organism, mille kõrgematel vormidel on juur, vars ja lehed.

Mis on küsisõna, mida seostatakse tihti mitteelusate objektide ja nähtustega - vähemalt nii õpetatakse esiemsest klassist alates - mis see on?

Kes on aga küsisõna, mida kasutatakse elusate organismide puhul - kes see on?

Eelnevast lähtuvalt - tõlgenduse järgi tasuks arvata, et puud/põõsad/taimed/seened/vetikad on elusorganismid. Miks me küsime siis nende kohta jätkuvalt mis puu see on? 

Traalimise õpetused

Info ja teabe omamine on üsna suur võimalus valitseda v. käsutada kedagi, otsustada millegi üle. Selle asja nimi on võim. 

Info aga jõuab inimeseni erinevaid kanaleid pidi:  meedia vahendusel, arhiivide vahendusel, keelepeksuna, teabe läbi kammimisel etc.

Üldjoontes on tänapäevane elu tehtud üsna lihtsaks, sest nutiseadmelik  pöidla lisalüli  on ju vägagi konkreetne abiisik (moodsa maailma sooneutraalus!!!) . 

Perioodiliselt aga käituvad täiskasvanud inimesed (rääkimata siis nutiajastatud laste otskohtlusest) nagu kibutäis leili. Kõige lihtsamate asjadega ei saada hakkama ja seda just infootsingu maailmas.

Siit ka kergjuhend internetimaailmas toime tulemiseks:

*Lülita arvuti sisse ja kontrolli interneti olemasolu

*Leia oma töölaualt mõni alljärgnevatest ikoonidest

                         

*Nüüd leia avanenud leheküljel järgmine pilt (võib olla pisut erinev)                              

*Sisesta otsingusse mõni sinu uuritava teemaga seotud sõna. Oletame, et oled kuulnud laulus sõna 'misteltoe' ja sa ei tea, mis see on.  Sisestad antud sõna otsingureale ja sulle avaneb järgmine pilt                                  

*Tõenäoliselt oled veidi hätta jäänud inglise keelega, kuid pole hullu, ka seal saad abi, kasutades kõige lihtsamat google translatet

*Näed, et lehel on mitmeid sõnu? Olles eelnevalt näinud pilti taimest, võiksid loogiliselt järeldada, et ehk on tegemist puuvõõrikuga (vt seal all paremas nurgas on kirjeldus) ja teed nüüd sellekohase otsingu

*Näed küsimust ja vastust? Kliki sellele kõige esimesele lingile

*Leidsid palju infot?

Sa said sellega hakkama!! 

Ja edaspidi talita enam-vähem samamoodi, sest tegelikult on internetis PALJU igasuguseid lehekülgi, millel kolades (loe: lugedes ja lehti lapates) kogud enda jaoks huvitavat materjali. ISE

Aliise, Lõhmus Aliise - 99

Mitmetel päevadel ja sissekannetes selleaastases blogis olen ma kõnelenud ühest ja teisest suurest inimesest, ajalooliselt ja avalikult oluliselt persoonist, kuid kahtlemata ei ole võimalik kõrvale heita enese veresidemeid. Näiteks oma emaema, kelle surmast möödus sellel suvel 15 aastat ja kes võinuks täna tähistada 99. sünnpäeva.

Järgmisel aastal on vanaemal täpselt 100 - nagu üldse Eestil tervenisti.

Aga ütlen ausalt, tead Aliise - ja jumal seda teab, kes , kus ja miks sind Lindaks hakkas hüüdma - kõik sinu mälestused, teadmised, kogemused, mõtted, tegevused - need oleksid väärinud täiesti omaette peatükki maailma ajaloos.

Sest sinu põlvkond, sinu ajastu, sinu elu põimus Eesti ajalooga sedavõrd ühtseks - esimene vabariik, vene okupatsioon, II ms, saksa okupatsioon, uuesti vene okupatsioon, uuesti vabariik. Kolhooside ehitamine, kus sulle - napilt 30-aastasele naisele - tehti ettepanek kogu kohalikku ajandust juhtida 'sest sa oled nii aus inimene, ei hakka ometegi riigi tagant vargile'.

Sinu vennad, kes sõjas hukkusid; sinu õde, kelle lapse sa sisuliselt üles kasvatasid; sinu mees, kelle sa matsid ja sinu poeg, keda veel vanuigi silmaveeta meenutada ei saanud (mul tõmbub praegu südame ümbert krampi, kui sinu ja Miili-mamma kaotustele mõtlen); sinu laulud ja sinu nobe samm töötades - sa tegid muuseas meile kõikidele silmad ette ning ma saan nüüd aru küll, mida sa mõtlesid, kui kõnelsid 'aega pole raisata ja päevaga tuleb sammu pidada'.

Kudada sa ei armastanud, vahel sa vist tikkisid, aga raske maatööga pisut kõveraks tõmbunud sõrmed ei võimaldanud ju sellist peenemat viisi tegevusi läbi viia. 

Aga see-eest olid sa imetabane kokk: sinu kartulipuder ja pekikaste silma; pärmipannkoogid ja omahapendatud kapsad; moosid ja kurgid, praeliha ja mõned korrad sai mekkida  pärisahju vormikooki (ma pole eales midagi nii maitsvat saanud); omlett ning köögiviljasupp - no keele viisid alla. Lihtsad road, aga milline maitse...

Ning need elutarkuse tunnid,  kui kogemustepõhist teadmist edasi andsid. Ohh, kui ma ainult oleksin osanud rohkem küsida..

Kui sind metsavennad kimbutasid, kuna sattusid rabas neile liiga lähedale; kui sa põlluservast oma rüppe purunematud miinid korjasid; kui sa oma kuueaastase tütre saanitekiga katsid ja läksid 24. märtsi öösel ümberkaudseid metsatalusid hoiatama, sest küüditamine pidi tulema.

Kuidas sa värske lesena lohutasid äsja sakslaste käest vabaks antud ja murtud südamega maale tulnud mehe täditütre kaasat, kes otsustas jääda ja ühes soetasite mu ema...

Need pimedad ajad sügisel ja talvel seal põlislaante vahel, maa keskel, loomade keskel, aedade ja põõsaste keskel.

Vanaema - olgu sul seal siis lahe - oma kõikide laste ja õdede-vendade, vanemate ja abikaasadega. Sa olid oluline, sa oled oluline...

Pinnas

Pinnas on maakoore pindmise kihi moodustavad setendid ja kivimid koos neile moodustunud mulla ja kultuurkihiga. Pinnasest rääkides peetakse sageli silmas selle viljakandvust, viljeldavust, seetõttu mõeldakse pinnase all üldkeeles tavaliselt mulda.

Põldu vaadates ei mõtle, aga kõik need aleteod, künnid ja külvid, madinad ja vihmad, lumed ja loomad - kõik see aeg, mil pinnas on olemas olnud ja mil inimene mõistis viljaseemet mistahes moel tema põue heita ning oma söögivara rikastada...

Ega asjata öelda, et narri põldu üks kord ja põld narrib sind 9 korda vastu.

Rahvusvahelisel pinansepäeval on kindlasti hea korraks sellele mõelda...

"Mittetundmine on lõplik"...

RAINER (René) MARIA RILKE – austria luuletaja, sündinud 4.12.1875 Prahas, surnud 29.12.1926 Muzot' lossis Šveitsis. 

Tegu oli tõelise keskeurooplasega, kes valdas niii saksa, tšehhi, vene, prantsuse, itaalia kui taani keelt; lisaks emakeelele kirjutas ka tšehhi, vene ja prantsuse keeles, ja tõlkis kõigist eelmainit keeltest. 

Rilke on avaldanud muuhulgas luulekogud "Piltide raamat" (Das Buch der Bilder, 1902),"Tunniraamat" (Das Stunden-Buch, 1905), "Uued luuletused" (Neue Gedichte, kahes osas 1907/1908), "Duino eleegiad" (Duineser Elegien, 1923), "Sonetid Orpheusele" (Sonnette an Orpheus, 1923). 

(https://www.eki.ee/ninniku/index2.php?f=r&n=8&t=183)

Muuseas sai Renést Rainer, kuna Lou Andreas-Salomé, vene päritolu saksa intellektuaal, kirjanik ja psühhoanalüütik, kellega noorel poeedil oli kirglik ja võrdlemisi hukatuslik suhe, hakkas teda selliselt hüüdma.

Ennust

Lapsepõlves juhtusin ma mitmeid kordi nägema Jüri Järvetiga peaosas "Metskaptenit" ning ettekujutus Eesti ühest tuntud meremehest sündis just järvetilikuks. 

Suur oli aga üllatus, kui Kihnul käisin ja avastasin muuseumist sootumaks teistsuguse pildi. Ma polnud kunagi mõelnud, et Enn Uuetoa Kihnu Jõnnina on hoopis teistsugune - suur, lohmakas,

vastupidine Järveti alati kuidagi learilikule olemusele...

Aga Uiõda Jõnn, kes ei suutnud Paldiski merekoolis õppida kauem kui kolm päeva, "sest ta ei saanud sealt juurde midagi, mida ta juba varem , pole teadnud", oli praktik, kõik kogemued omandas ta töö käigus ja seetõttu poleks ta kunagi tohtinud kapteniks saada, aga seda ta ikkagi oli.

Kuid miks Jõnn oli metskapten?

Metskapteniks nimetati kaptenipaberiteta, merd tundvaid  kapteneid, tänapäeval oleks see mõeldamatu, et laevajuht tunneb küll logiraamatut ja oskab orienteeruda kompassiga, kuid sekstant jääb tundmata....

Ning lahkus ta nagu meremehele kohane - laevas..

Kuid jah, Eesti mereajalukku on ta jälje surunud ja jutt eestlastest kui meremeestest on alati olnud märkimisväärne.

Täna on ta 169. sünniaastapäev...

Kohtingute salapale

Vanamoelisena kõlades - tänapäevane kohtamistava on tegelikult pisut veider.

Kusjuures mulle on korduvalt öeldud, et peaksin üheks oma järgmiseks kirjutiseks ette võtma kogetu deitimisilmas.

Sest tõesti - alates dogiproovijast ning lõpetades räägin-tunnis-kaks-sõna-siis-ma-olen-diip-diip-diip, kõnelemata sinnajuurde tantsust 'ma

unustasin vist oma rahakoti teise taskusse'; loogiline, et ma tahan voodisse  jõuda ja kas ma ei oleks nõus olema tema psühhiaatriakliinikus kinni istuva naise asemele 3-aastase tütre emaks, noh viiksid ja tooksid ja kantseldaksid...

Rääkimata riietuskultuurist, suutmatusest moodustada kaks kuni kolm sidusas kõnes 'eeee', 'äääää','määäää', 'noh', 'ongi' parasiitideta lauset, milles oleks mõte, loogika, põnevus, arvamus, kirjeldus mõne nähtuse kohta, mis ei puuduta raskusi riigis, jalgpalli, moodi, kollast meediat, joomasaavutusi, skoorimisi leedidega - seda on palju nõutud.

Omapärasena eristuvad  300-kilogrammine roosikimbuga veiniärimees, kelle kõnnikõmin kõlas kaugele ja kes lõpuks ärijutte rääkima jäigi; laomees L***i Lasnamäelt, kes kapuutsi peast ei võtnud ja kurtis, et kõik on kallis; nutisõltlane (loe pornosõltlane); mees, kes tahtis kohe minna SM mängudega hullama; 150 cm-pikkune 'olen kõva mees ja sa pole üldse mingi naine' suhtumisega progeja; mees kes kandis siniseid sokke pruunide sandaalidega; mees, kes väitis ennast vabaks, aga tegelikult oli kohe-kohe isaks saamas; mees kelle hobiks olid autod ja kes nendest ainult rääkiski etc, etc, etc

Veider on aga see, et luuletaja (muuseumiöö 👍), sepa (esimese kohtingu parim esitus Russalka rannas👏) või patoloogiga (nt kabaree ja kasiino  👌) olid kõik kohtingud lahedad,  spontaansed või ettekavatsetud - vahet polnud

Ja muidugi on olnud selliseid, kes on mõõdukad kõiges ning jäänud meeldiva meenutusena mõtteisse - itmehed; tohtrid; taksistid.

Miks üldse sellest kõnelesin? Gümnasistid uurisid pick up line kohta ja ausalt - kas kellelgi töötavad sellised magedad laused:

"Mul oleks päästerõngast vaja, sest ma uppusin su silmadesse"

"Kardan, et ma olen pime, sest mu silmad näevad ainult sinu tagumist poolt"

Ning kui siit veel lisa  otsida, siis OMG!!!

Harimatus on reaalne pimedus

"Pimedust tauni, see vaimu lööb risti"....

Esimene kirjandusteaduslik (vähemalt pseudoteaduslikult kirjanduslik) lähem kokkupuude oli mul lapsepõlves, kui sattusin nii kaheksa aastaselt lugema Zoja Vosskressenskaja romaani "Ema süda", mis rääkis ... oehh, Lenini emast, Lenini lapsepõlvest, tema kujunemisest selleks inimeseks, kellena maailm teda hiljem tundis. 

Selles raamatus on rõhuasetus emal, Maria Uljanoval, kes sünnitas seitse last ja kellest kolm mattis oma eluajal. Emaduse seisukohalt on see huvitav ja mõttelaiendit omav kirjatükk.

Seal pajatab ka muuseas Lenini isast, Simbirski kubermangu koolide inspektorist, keda kurvastas, et toonastes koolides polnud üldse tüdrukuid ning oli pidanud lahinguid talumeestega, et nood oma tütardele kooliharidust võimaldaksid. Kujutan ette tema võitlusi ebatavaliselt kitsarinnaliste isikute õigele rajale pööramisel ja tolle teose paistel mõistan ma nt vaimuhariduse tähtsust üpris selgelt, sest puutun kokku inimestega, kes on tõepoolest harimatud ja pimedad.

Pole suurimat rumlust, kui elukogemustega inimese väljaöeldud tõed - ja need tõed on tõesti primitiivsed. Ning kasutan meelega mitmuslikku väljendit, kuigi tõde on üks neid termineid, mida saab olla ainult üks. 

Poleks seda ausalt uskunud. 

Ning paradoksaalsel kombel on vaimuhämarus teemaks sellel päeval, kui tähistatakse kunstivabadust (et rõhk oleks HIV ja AIDS-ga seotud teemadel) 

Mitridaat, teriakk, besoaar, mandragorajuur

Kas  pole tuttav olukord - lähed poodi ja tunned, et tahaksid midagi head. Samas ei kõneta ükski toit ega loodusand tundu sulle meelepärane.

Päästjaks võib osutuda miski,mida pole ammu proovinud või sootumaks unustatud retsept.

Umbes samalaadselt võib seista raamatuhuviline oma riiulite ees ning norus tundega uudistada lugemisvara, leidmata midagi soovitust, kuni... kätte võib juhtuda üks selline pealtnäha kuiv käsitlus vanaaja apteegidest Tallinnas ning...tõdema vahel kahetsusega, et vahetunni 15 minutit sai liiga ruttu otsa või et aju pole võimeline mahutama kogu huvitavat materjali, mis seal olemas on.

Mis toimus enne, kui apteegid tulid?

Mida tegid alkeemikud?

Missugused apteegid välja nägid?

Kellel oli õigus olla apteeker?

Mis pagana ravimeid kasutati? Neid, mis pealkirjas?

Nt mitridaat on 54 osas koosnev Pontose sõjaka ja andeka kuninga Mithridatese välja töötatud vastumürk.

Teriakk on mitmete koostisosadega täiendatud mitridaat, mis sisaldas nt rästikuliha. Tavainimesed niemtasid seda ravimit ka külakuradiks, seitsmekuradivastuseks ja üheksamehejõuks.

Besoaariga olid sellised lood - need arvati olevat Idamaades elavate, mürkmadudest toituvate gasellide kivistunud pisarad, kui loomad pärast järjekordset einet lähevad külma allikavette lesima ja seal nutavad.

Mandragorajuurt, aga ka alraunijuurt, mida sarnasuse tõttu inimfiguurile sageli ka võllamehkiseseks kutsuti,  kasutati maagiliste võtetega tõbede ja sassis armuasjade korral. 

Kamper, kadakamarjad, sennalehed, aaloe, pärnaõied, kummel etc - need on tavalised. Ma ei mäleta oma lapsepõlvest soovi saada arstiks või õeks, küll aga mäletan ühte suveepisoodi,  kui ma apteeki mängisin ja see tundus põnev. 

Ravimid on lahedad.

Da tales doses...(?)

Edison aimas oma leiutise suurust?

Need, kes kõnnivad kõikjal kõrvaklapid kõrvas ja kuulavad muusikat, ei aima ilmselt üldse või vähemalt ei mõelnud sellele, et kunagi oli üks mees, kelle leiutis võimaldab muusikat salvestada ning helisid kuulata. 

Thomas Alva Edison teatas selle „rääkiva masina“ leiutamisest 21. novembril 1877. Edisoni idee järgi oli fonograaf mõeldud kõne salvestamiseks ja taasesitamiseks, kuid peagi leiti, et see sobib ka muusika jaoks. Esimest korda demonstreeris ta seda avalikult 29. novembril 1877 ja patenteeris selle USA patendiametis 19. veebruaril 1878. 

Ta oli nutikas mees jaigatahes suured tänud tema mõistusele, mis sedavõrd hästi mõistis - leiutamiseks on vaja hunnikut jama ja head kujutlusvõimet.

Sõre mõte, sõre tekst

Enamjaolt tunnen oma soo üle uhkust - kõik see naiselikkuse seadus ja ürgsaladus, mida me eneses kanname, naise mõju ja võim, tegevuse ulatus, võimalused etc. 

Aga perioodiliselt saadab mind sügav blameeritus - kui kuulen, kuidas kaassoolised on käitunud või olnud.

Tutvusin ühe 26-aastase noormehega. Jutu käigus poetas ta midagi sellist, et hiljuti juhtus ta kuulama minu eakaaslaste vestelungi ning jäi mõtlema, miks enamik naisi nii rumalad tunduvad, kui nende teksti kõrvalt kuulata. 

Kulm juuksepiiril? Enamik rumalaid? Kunagi ühe õppejõuga imestasime, et kus küll liiguvad need harukordselt primitiivse lauseehitusega ja pinnapealsed naised, kelle jaoks on nt Lädra tegija ning kes ei suuda nimetada kolme teatri nimegi Eestis. Selgus, et me lihtsalt ei trehva taoliste isikutega kokku, kuna kõnnime väga erinevates maailmades (tõsiküll, mina oma eelmises elus olen kohanud otskohtlust nii vanade kui noorte ning meeste ja naiste seas haridusest, tööst, erialast, nahavärvist ja usulisest kuuluvusest olenemata)

Aga seejärel otsustas mu 26-aastane meestuttav tsiteerida kuuldud teksti.... ja ausalt - ma ei tundnud neid naisi, aga see niit - see niit ei kannatanud kriitikat...

Palusin meestuttavat, et ta enam ei räägiks.

Aga tegelt ka - kui palju vaeva nõuab, et enda silmaringi pisutki avardada (kusjuures tihtipeale on need naised palju reisinud), võtta lisaks kollasele meediale ja "Panoraami" erile kätte ka mõni pisut vaimsem väljaanne, uurida pealiskaudsete moe-trenni-meigitippidele ka pisutki muid lehekülgi (kasvõi moeajalugu ennast)?

Käia šoplemise vahelduseks ka mõnest raamatupoest läbi, baarisistumiste kõrvale minna nt kord aastas KUMU-sse, mõni reedeõhtune pidu muundada nt teatriskäiguks.

Aga.... eile alanud uues keelekohvikus jõudsime huvitavale konsensusele - tegelikult on ikkagi igalühel meil oma õigus st õigus valida just selline elu, nagu me seda soovime. 

Ka nendel naistel, kes oma silmnähtava sõredusega noort meest suutsid üllatada ning tahtmatult andsid mehele juurde tüki elukogemust.

Mitu kraadi on?

Maksimum ja miinimum 27. november:

• Tallinna maksimumtemperatuur +10,0 °C (1870)
• Tallinna miinimumtemperatuur –16,1 °C (1925)
• Tartu maksimumtemperatuur +9,9 °C (1986)
• Tartu miinimumtemperatuur –17,0 °C (1902)

Aga kuidas on võimalik kindlalt väita, et need kraadid on just need kraadid?

Sest meie piirides on kasutuses  celsiuse skaala. 

Ja selle autoril, Anders Celsiusel on täna sünniaastapäev. 

Kodanikul on kohustused

Juriidiliselt on kodanik teatud riigi elanikkonda kuuluv isik, kel on selle riigi põhiseaduses ettenähtud õigused ja kohustused. 

õigustest olen teadlik, aga ka kohustustest.

Inimesena, maksumaksjana, emana, naisena, töötajana, tarbijana.

Omalaadselt laheda lähenemisega meenub mulle

kunagisest maailmakirjanduse loengust meeldejäänud luuletus keskaja linnaluuletaja François Villonilt.

Ilmakodanik, aukodanik, EV kodanik...

99 aastat tagasi antud kodakondsus:

• omandatakse sünniga;
• saadakse naturalisatsiooni korras;
• taastatakse isikule, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse alaealisena;
• kaotatakse Eesti kodakondsusest vabastamise, selle äravõtmise või mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega   

Relatiivselt "Hiirelõksust"

Huvitav, kas Albertil käed värisesid, kui ta 102 aastat tagasi Königlich-Preußische Akademie der Wissenschaften teadlaste ringi ees oma relatiivsusteooriat tutvustas?

Kas 65 aasta eest istus 25. 11. Londoni  West Endis St Martini  teatrisaalis ka närvitsev autor, kui lavastus "Hiirelõks" esmaettekandes laudadele lasti ning on tänaseni kui kõige kauem etendus läbi aegade ka laval püsinud, minnes sisuliselt igal õhtul täissaalidele!!

Kuidas need kaks omavaheliselt seotud võiksid olla? 

Esiteks on mõlemad välja mõelnud geniaalsed ajud, kes  oma eluajal saavutasid hämmastavalt palju ning on tänaseni millegi võrdkujuks või omaette sümboliks.

Teiseks - miks ka mitte 😉

Kas Albert oleks oma mõtlemisega mõne müsteeriumi lahti hammustanud?

Kas Agatha oleks osanud mõelda nii universaalselt? 

Mõlemad väärivad igatahes 👏

Pinocchio tektoonika

Täna 189 aastat tagasi ilmavalgust näinud Carlo Collodi "Pinocciot" ja selle venepärast Aleksei Tolstoi mugandust "Kuldvõtmekest" on lugenud või näinud mistahes meediumversioonis praktiliselt iga vähegi lugeda oskav isik.

Puunukk tahab saada päris poisiks... Iseenesest huvitav kontseptsioon. Kes aga paelub oma taustalooga, on tegelikult Pinoccio loonud ning temaga igati hädas olnud nukumeister Geppetto.

Erinevates versioonides luuakse temast alati pilt vanamehest, aga mõtleks korra tagasi sellele, missugune võis olla Geppetto oma nooruspäevadel.

Miks ta hakkas nukumeistriks? Tegelt ma ei tea, kuidas neid nimetatakse.

Miks ta niiväga Pinocciost hoolis?

Miks ta üksik vanamees oli?

Missuguse koolihariduse oli Geppeto varasemalt saanud? 

Kas Collodi rajas Geppetto mingile kindlale inimesele või koondas ta sinna kokku kõikide vananevate ja üksikute näitlejate portree - hirmunud eesootava eraklikkuse, rollide puudumise, närvivapustuse ääremaile sattumine, kuna pole enam midagi, millele elada? 

Carlo ise pole vastamas ja vaevalt, et keegi teine seda tema eest teha võiks, aga iseenesest oli Pinoccio väga õpetlik - kõiks see töö ja lõbu ja valede uskumine ja pahatahtlikkus teiste suhtes...

Seda enam, et Collodi kuulsus hakkas kogunema just pärast autori surma ning eriti siis, kui itaalia idealistlik filosoof, paradoksaalselt liberaal ja vabakaubanduse vastane Benedetto Croce Collodi jutte kõrgelt tunnustas.

Alver 111

Ka kõige luuleakaugem inimene teab, kes on Betti Alver ning tema "Tulipunast vihmavarju" on ilmselt koolipingis kuulnud ka kõige suurema loodripolgu hädisem sõdurpoiss. 

Kui eesti naisluuletajaid kuidagi reastada, siis kronoloogiliselt kiirgas ja säras esimesena muidugi Koidula, seejärel Anna Haava, siis Marie Under, seejärel Betti Alver, hiljem ilmselt Vaarandi, siis Viivi Luik, Doris Kareva, kaasaegsematest Kristiina Ehin ja Eda Ahi

 - need vast on meie luulekee parimad pärlid.

Aga Alveriga juhtus, et keldrikorterist pärast 10-aastast elamist ja lõppeks välja kolimist, sai ta enesele pesa Koidula tänavale, sellesse korterisse, kus elas kunagi Anna Haava...

Sageli olen mõelnud, et miks tal polnud järeltulijaid ning ma mingil põhjusel arvan, et selle teadmise võti on nii mõneski kaotusega seotud luulereas ja tõenäoliselt ka tõigas, miks katkesid õpingud, aga kes seda ikka täpselt öelda oskab.

Igatahes pole ta kadunud ajaruumi lõppematusesse, vaid keerleb oma sõnaga meie igapäevases rütmis kenasti kaasa.

_______________________________________

*pildid internetist

**luuletus samuti 

X päev

Mõnikord on üks sõna kõnekam kui vaade, vahel on üks pilt ilmekam kui tuhat sõna.

Täna oli üks neid hetki, kui tuhat pilti võrdus tuhat vaadet. 

Elamus. Elamus? Elamus!!!

Mida võiks tunda mingist mistahes sõltuvusest pidevalt joobumas isik, kui talle ette anda seda elementi, mis talle seda hurmapaisku tekitab? 

Tunnistan ausalt - ei tea, sest kindlasti on  suuremaid ja ülemaid tundeid/tundmusi, hingelisi piruette ja vaimseid vilksatusi, kehalisi eruptsioone, kui saad olla osaline millestki, mis toidab meeli ja paneb kaasa mõtlema ning  üldse...

Sõnaga oli Estonia Talveaias ja vaatasin "Siuru õhtu 100" ning ma elasin seal igale hetkele kaasa, mulle istuvad taolised projektid väga.

Haa - kirjandusteadlasele peavadki sellised ilmingud meelepärased olema....

Johannes Semper, kes loteriile juhatas, õhtu avas, õhtu lõpetas, oksjonit pidas ja oma vuntsid seal maha müüs, mõjus teatud sarnasuste tõttu välimuses teatud ebameeldiva ajaloolise persooniga üpris ergutavalt ja sõbralikult.

Tuglase eneseimetluslik ja kaunikesti "olen natuke tõbras, teate küll, mulle meeldivad nad mõlemad, aga..." olek kinnistasid minus selle, mida ma juba lapsena teadsin (jah, ma teadsin lapsepõlves, kes on Tuglas) - ta oli pisut üleolev kõigi ja kõige suhtes.

Visnapuu ja Gailiti sõpruses (hiljuti elu parima sõbraga suhted temapoolselt lõpetamine tuletasid mulle meelde meie hetki ja aegu) märkasin sarnasusi Jaan Koorti ja Aleksander Prometi Petrogradis ja Pariisis veedetud õpinguaegade pullimist ja veiderdamist. Üldse olid nad selles etenduses kuidagi vahedad ja vahetud.

Adsoni imetlev-kummardav uskliku ja Jumala suhe (väga tabav muuseas) Underisse, kelle julge kirglikkus imponeeris ja pani hiljem Gailiti vägagi huvitavaid mõttearendusi välja ütlema...

Vahepaladena Loreida Valdese laulud, Ella Ilbaku tants (olin varasemalt temast kuulnud, kuid tantsukaugena polnud kunagi teadvustanud), mis isadoradankanlikult mõjus, Siurulinnu tiivasirutused, taustaks juurde kõik see ajastule omane ajalookontiinium, mis pööras peapeale inimeste elusid ja andis võimaluse olla tegija seal, nüüd ja praegu ning astuda see tugev ja alatiseks talletatud jälg.

Praegu, ise oma teise raamatu välja andmise raskustega silmitsi seistes tajun toonaseid keerukusi erakordse selgusega. 

Ka kriitikanooli pelgaksin - nii nagu oli siurulastel pärast esimese albumi välja andmist.

Ning eestlased ei peaks üldse häbenema oma talupoeglikku minevikku - meil on nii palju, mille üle uhke olla, meie väikesest rahvast on võrsunud palju loomingulisi päid ja nad on oma külviga kuluurmaastikul ohtralt kõrvalpõldusid katnud - miks muidu rääkida terve sajand hiljem Eesti kultuurisündmustest?

Murdmaa ja suusatamine

Sirly ja suusatamine? Sirly suusatamas?

Nii küsiks mitte lihtsalt enamik, kes mind tunneb, vaid kõik, kes mind vähegi teavad.

Igasugused talvised harrastused lihtsalt pole minu jaoks, kuigi kelk ja uisk on pärast laste sündi ikka päevakorras olnud, suusad mitte.

Aga miks rääkida täna AD  2017, valgusvaeses novembri poolpäevas, suusatamisest ja veel murdmaal?

Sel lihtsal põhjusel, et täna on sünniaastapäev Eero Antero Mäntyrantal, kes oli soome murdmaasuusataja, mitmekordne olümpiavõitja ja maailmameister ja kes aastatel 1964 ja 1966 valiti  Soome aasta sportlaseks; sünnipäev Juha Iisakki Mietol (hüüdnimega Mietaa või Mietaan Jussi),  endisel Soome suusatajal, olümpiavõitjal, praegusel poliitikul ja Mihhail Ivanovil (ilusat ümmargust, vene traditsioone järgides mittepeetavat 40), vene suusatajal ja olümpiavõitjal. 

Huvitav, mis põhjustel need kolm on omal ajal just murdmaasuusatamise (spordiala, milles võisteldakse suusatamises vahelduvate pinnavormidega maastikul. Sõltuvalt võistluse iseloomust kasutatakse murdmaasuusatamises kas klassikalist või vabatehnikat (uisutehnikat)) valikusse võtsid?

Miks suusatamine spordialana just Kristiaanias esmakordselt võitslusesse rakendati, on vist arusaadav...

Aga kindlasti on meestel olnud hetki suuskadel, küll paremaid ja küll halvemaid.

"Kindlameelne Argenia"

Johann Valentin Mederi (1649–1719) Tallinnas

1680. aastal etendunud ooper „Kindlameelne Argenia” („Die beständige Argenia”) on esimene Eestis kirjutatud ja esitatud ooper. Sellise teose etendumist Tallinnas ajal, mil ooperižanr oli võrdlemisi uus isegi veel Saksamaal, võib kindlasti pidada täiesti erakordseks sündmuseks.

„Kindlameelne Argenia” ei oleks saanud sündida ükskõik kus, oma rolli mängisid siin muude asjaolude kõrval tugevad poliitilised, kultuurilised ja ka majanduslikud sidemed nii Rootsi kui Saksamaaga. Meder oli pärit Saksamaalt ning ühena esimestest säilinud saksakeelsetest ooperitest on "Kindlameelne Argenia" avaldatud sarjas „Das Erbe deutscher Musik” („Saksamuusika pärand”),  pühendatud on ta aga Rootsi kuningapaarile ning autograafki asub Stockholmis Kuninglikus Raamatu kogus (Rootsi Rahvusraamatukogu). Oma kaasaja sündmustega seotud ooperi sünnilugu ning vahetuid tagajärgi tuleb vaadelda laiemas regionaalses ning (kultuuri-) poliitilises kontekstis. (Schaper 2013)

Ooperi sündmuste keskmes on Skåne sõda (rootsi keeles Skånska kriget, taani keeles Skånske Krig), mis toimus  aastatel 1675–1679 Taani ja Rootsi vahel. Sõda peeti Rootsis Skåne maakonnas. Sõja põhjus oli Taani soov saada tagasi Skåne maakond. Sõda lõppes 1679. aasta Lundi rahuga, mille järgi säilis sõjaeelne olukord (status quo). 

Johann Valentin Meder ei aimanud ilmselt kõige pöörasemateski unenägudes, et 337 aastat hiljem on ta uurimistöödes ja blogisissekanntes sees.

Kuid kõik, kes enanst loomevankri ette rakendavad peavad arvestama - loodu jääb. 

Laba Neatkarības diena, Latvija!

Oma reismograafiat (endavaimne sõna reisimiste ajaloo kohta) lapates selgub, et enim olen käinud elu jooksul külas lõnanaabritel, lätlastel. 

Sellel suvelgi sai  viibitud nende juures ning täitsa vahva oli.

MA-s otsustasin omal ajal kindlasti kuulata  balti kirjandust, sest olgem ausad - seda tasus teha. Ja täiesti subjektiivselt olen jõudnud järeldusele meie ja lätlaste rahvusliku eneseteadvuse ja identifitseerimisvajaduse sarnasuses, sest meil on ühist nii mõndagi.

Alates pikast ja kirevast ajaloost, sarnastest vallutajatest, naaberriikide aplate küüniste eest põgenemistest, rahvuslikust ärkamisajast, koolidest, haridusest, vabadusest, kultuurist ning ühiskondlikust elukorraldusest üldse. 

Huvilisem saab ise lugeda ja vaadata, kas ja milliseid jooni ta märkab.

Kuid vaprad on nad, sama vaprad nagu me isegi. 

Tegelt on uhke olla lätlaste naaber. Pea püsti, naaber!

Järgmisel aastal tähistame mõlemad 100. ja see juba on midagi. 

Igatahes - õnnitlused, Läti!!!

Endistele, praegustele ja tulevastele

Üks, mis mind alati õppetegevuse juures paelub, on uute teadmiste avastamise ja analüüsimise protsess. Ning sealjuurde tõdemus, kuidas küll ühe ajastu inimestel võib sedasi vedada küll RVV-de, teaduslike ja sotsiaal-poliitiliste võitude, valimis- ja hääleõiguse ning õppimisvõimaluste üle.

Tänud selle eest, et loodus, tunnid ja elu mind just praegusesse aega tõid. Ja mulle võrdlemisi lahtise pea andsid, mida olen saanud ühe erihariduse, kahe bakalaureuse ja ühe magistri juures täieliselt rakendada.

Sealt aga ka tänase sissekande peateema juurde - täna tähistatakse rahvusvahelist üliõpilaspäeva (muuseas ka üleilmset enenaegselt sündinud laste päeva).

Mida ma kogenud üliõpilasena soovitaksin? Näiteks oma poegadele, kes nelja ja poole aasta pärast asuvad teadusustest sisse murdma (ja E kukuks muuseas imestunult pikali, kui ta kuuleks, mida tema kõige vanemad lapsed õppida soovivad 😉 )?

Südame järgi valimist ja soovitava ära tundmist KOHE. 

Järjepidevust, keskendumist, pühendumist. 

Loengutest käimist.

Seminaridest ja praktikumidest osa võtmist.

Tähtaegadest kinni pidamist.

Ajaplaneerimisoskust.

Aga kindlasti ka tõsiasja, et üliõpilased on noored, energilised, reeglina uute mõttesuundade pooldajad etc, etc, etc.

Kas mulle meeldis üliõpilane olla? Jah, meeldis.

See õppimise aeg oli huvitav. 

Papa saanuks 63

Veider, milliseid asju üks inimene mäletada võib. 

Isa 34. sünnipäeval, 1988. aasta 16. novembril olid meil külas tädipere ja isa koolivend oma naisega. 

Ma olin 12-aastane ja mäletan selgesti AK uudistest kostnud  deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Deklaratsiooni kohaselt kuulub Eesti NSV-le tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil, Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu ning Eesti NSV edasine staatus NSV Liidus peab olema määratud liidulepinguga. 

Mäletan, et vanemad inimesed plaksutasid ja seejärel hakati tantsima - nagu ikka.

Üheksa aastat enne seda, 1979., pidasid vanemad 25. sünnipäeva. Ema lükkas oma pidustused isa merelt tagasituleku ajaks edasi ning meile kogunes palju-palju inimesi.

Mäletan hoogsat pidu, mäletan nalju, naeru, mäletan ema tehtud salateid, kooke ja praade, mäletan isa ülesandeks olnud jõhvikamorsi valmistamist.

Mäletan rohelist More' - suitsetavad külalised käisid trepil pikki ja pruune sigarette tõmbamas.  

Naabrid ei virisenud peaaegu kunagi pidude üle - nad olid tavaliselt ise seal külalisteks ja võtsid prallest osa.

Nüüd on need ajad vaid mälestused minu mälestustes ning saan öelda, et mul oli suurepärane lapsepõlv võrratute vanematega,  ahke isaga. 

Täna on sinu sünniaastapäev. Juba teine. Eelmist aastat ma ei mäletagi, tean ainult, et pidin esinema kirjandusseminaril ning mõtlesin vaadelda merd Juhan Smuuli luuletustes, vaadeldes merd kui ökokriitilist objekti ning teadsin,  et ei suudaks ealeski  esineda, sinnajuurde pisaraid poetamata...
Veel ei saa ma rääkida, et hääl ei murduks või vesi silmanurki ei tikuks, aga tasapisi olen selle mõttega harjunud, kuigi vanemateta maailm on üsna kõle. 

Kivilaeva surutud

"Soomustüdrukus" on üks selline lõik, kus I ms päevil, ärevatel sõjaminutitel elab Loona oma lapseelu ning joonistab erinevaid pilte. Kuulates poole kõrvaga ema ja isa vestlust põlvili ja pikali surutud töölistest, küsib Loona imestunult, et miks nad siis üles ei tõuse. Isa mõtestab Loona 'ülestõusu' pisut poliitilisemas konteksis ning jääb oma väikest täpikest mõtlikult vaatama. Mõni hetk hiljem kõnelevad ema ja isa, et varsti korjatakse inimestelt kõik teravad asjad ja relvad ära ning Loona sirutab isa poole teritatud pliiatsi ning küsib, kas tema joonistusvahendid ka. Ning isa vaatab uuesti oma täpikest ja mõtleb, et kui tema tütrekene teaks, kui terav tegelikkuses võib üks pliiats olla...

Kirjanik ühiskonna hääletoruna võib osutuda ohtlikumaks, kui viimse veretilgani võitlema õpetatud sõdur, valvur, samurai, ninja vms. Mis sulgeks ühe kirjaniku suu?

No tõenäoliselt on üheks surm, aga teiseks vähemalt osaliseltki vangistus.

Hmm, kes on vangistatud kirjanikud, kellest ma kuulnud olen (ma pean silmas reaalselt neid kirjanikke, kes on kirjutanud ENNE, kui nad vangi sattusid, mitte neid, kes vanglas olles kirjanikuks otsustasid hakata): eestlastest Boriss Kabur, Raimond Kaugver, Heiti Talvik, leedukas Balys Sruoga; venelased Aleksander Solženitsõn ja Fjodor Dostojevski; iirlane Oscar Wilde ja  inglane Daniel Defoe; prantslane Francois Villon, ameeriklased Jack London ja William Burroughs.

Kaugveri "Kirjad laagrist"  ning "Postuumselt rehabiliteeritud" on need raamatud, mida kindlasti tasuks lugeda - need toetuvad kogetule ning on huvitav lugemispala.

Kuubalane  Reinaldo Arenas, kes oma ajal Fidel Castroga oli alul sõber, aga siis hakkas tema valitsust ja valitsemist kõvasti kritiseerima, olles samal ajal homoseksuaal (toona polnud asjad veel nii avalikud), arreteeriti ning saadeti Morro kindlusesse, kus viibis vangistuses ning oli esiti vägagi kehvas seisus, kuid jäi elama seetõttu, et kirjutas kaasvangide eest armastuskirju vangide abikaasadele ja tüdruksõpradele.

Ning kujutan ette, millise teravusega tunnetasid vangistatud ja nutikad kirjanikud oma olekut ja ebapopulaarsust. 

Täna on ekstra selline päev, mis on pühendatud vangistuses viibinud kirjanikele. 

Astrid, Lindgren Astrid

Astrid Anna Emilia Lindgren  oli Rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.

2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.

Iseenesest on Lindgren kindlasti epohhiloonud autor ja ilmselt ka maailma üks tuntumaid lastekirjanikke olnud.

Noore tüdrukuna sünnitada kodukoha lähedale lakka maandunud lendurile poeg (vähemalt varasemates raamatutes, sh 7. klassi kirjandusõpikus oli kirjas taoline versioon, alles aastaid hiljem, 5 aastat pärast Astridi surma tuli tegelik versioon ilmsiks), kes esialgu kasvas
kasuperes. Tõenäoliselt see oli üks neid sisemisi lastest kirjutamise vallandajaid - vähemalt  minu arvates - lunastada näiliseltki süükoorem poja ees. 

Kas ta kirjutas hästi? Ladusalt ja kreatiivselt kohe kindlasti, selles ma ei kahtle, aga kuidas ma tema loodud Pipit lapsest saati pole sallinud....

Ja järgmisena see Karlsson...

Head ja huvitavad karakterid olid "Vendades Lõvisüdametes" ning "Blomkvisti"-triloogias; "Ronjas". Hea oli "Bullerby lapsed" (analoogselt eessõnas öeldule on ka minu vanaema-vanaisa Mangu taluga - nüüd on see koht olemas ainult minu mälestustes).

Aga see üksildase ja pisut tõrjutud lapse kuvand kõlises peaaegu igas tema teoses. Mingi seletamatu nukrus, mis paneb kurku nöörima - eriti Karl ja Joonatan oma eludega.

Loomulikult oli ta suurepärane inimene ja naine, ema ja vanaema, kuid kindlasti oli temas see peidetud eraklik kiht, mis väljapoole enesekindlast isikust peaaegu alati teistele märkamatuks jääb. 

Pika ja põneva elu elasid, Astrid, tänan sind huvitavate lugude eest (va Pipi, sest tedretäpilisena - tead, see polnud hea hüüdnimi...)

Veregrupi järgi

Horoskoobi, numbri ja kivide ning tsakarate järgi me juba siin määrame saatuseid, partnereid ja iseloomujooni ning üllatuslikult saab seda teha ka veregrupi põhjal.

WTF???

Eriti saavat veregrupi põhjal ennast ja mehi tundma õppida.

Topelt WTF???

Seksuoloogid on viimasel ajal avastanud pideme veregrupi ja inimese seksuaalkäitumise vahel.

Aga igaüks saab kindlasti põnevusega lugeda ja kogeda, et veregrupi ja seksi vahel on konkreetsed seosed.

Hiljuti ma imestasin hõredate üldistuste üle, aga näib, et 41 eluaastat pole veel andnud elukogemust sedavõrd, et ma lakkaks ahkimast.
Lisaks, kui voodielu on muutund üksluiseks, siis saab sinna värviküllast särtsu juurde tuua šiki voodipesuga....

(Mitte)õigustatud

Inimesi pole võimalik sundida sammudeks, mida nad teha ei taha. Kui sammud võivad olla ohtlikud endale ja ka ümbritsevale, siis tõenäoliselt on õigus sekkuda kõrvalseisjatel.

Aga kas kõrvalseisja sekkumine nt politseiniku puhul, mis lõppeb teatud sammu mitteastuda sooviva isiku hukkumisega - kas see ikka on õigustatud?

Pean silmas eelmise nädala traagilisi sündmusi. Nüüd on läinud hetked mööda ja võib vaadelda lugu teatud mõttes distanstilt.

Kas tegelikult ikkagi pidi 33-aastane mees päise päeva ajal maha lastama? Tallinna südames? Pealtvaatajate silme all?

Kas mingeid muid strateegiaid polnud võimalik rakendada? Oli tal käes lõhkeseadeldis? Oli ta hambuni relvastatud? Oli tal kummaski käes revolvrid? Tulistas ta sihitult ümbritsevat? Oli tal keegi pantvangis? Hoidis ta käes happepritsi või surmavat viirust täis katusteid? 

Enamik inimesi leiab, et tehtud otsus oli ainuõige. 

Mõtlesin selle üle pikalt ja vaatasin asjale ema pilguga. Ja mõtlen, et minge öelge hukkunu emale, et teguviis oli ilmeksimatu. 

Olen oma eelmises elus üksjagu hullusega kokku puutunud ja tean, et see pole ilus, aga mahalaskmine. Tõesti??

Masing, Õ, keeleteadlane Kingisepp

Mõne päeva eest oli sünniaastapäev Masingul, keda haritud eestlane teab eelkõige 'õ' tähe leiutajana.

Tegelikult küll Õ kirjamärgi kujundajana.

201 aasta tagutest asjadest rääkis erakordselt huvitavalt aga tänane sünnipäevalaps, keeleteadlane   Valve-Liivi Kingisepp:

"Varsti 500-aastaseks saava eestikeelse kirjasõna rajajad olid peamiselt sakslased, kes kasutasid nii vaimulikes tekstides kui ka sõnastikes eesti õ-hääliku ülestähendamiseks oma alfabeedi märke: o-d, ö-d võie-d (nt oppep ’õpib’, öchto ’õhtu’, keik ’kõik’), sest saksa keeles puudub õ-häälik, samuti vastav täht.

Äksi koguduse pastor ja kirjamees Otto Wilhelm Masing (1763–1832) ei leppinud olukorraga, kus „kört mis padas keedan ja kõrt mis wäljalkünnan“ on kirjas ühtviisi ö-ga. 1816. aastal ilmunud raamatus „Ehstnische Originalblätter für Deutsche“ ehk „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ kirjutab ta, et eesti tähestikus on puudu kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele ь ja ы, s.o puuduvad peenendus- ehk muljeerimismärk ja üks kurguhäälikut (Gurgellaut) märkiv täht, praegune õ. Ta leiab, et oleks vaja isegi kaht õ märki, üht kõrgemat, mis esineb i-diftongilistes sõnades, nagu näiteks tookordsed oigus ’õigus’, moistus ’mõistus’, roigas ’rõigas’, ja teist madalamat, mis esineb näiteks sõnades jölle ’jõle’, sölg ’sõlg’, pöl ’põll’,könne ’kõne’ ja sön ’sõnn’. Ja Masing asub sobivat tähemärki välja mõtlema, seda kujundama, senist kirjaviisi parandama. Millistel eeldustel?

XVIII sajandi Saksamaal hariduse saanud O. W. Masingu eestiharrastuse aluseks oli valgustuslik-ratsionaalne veendumus, et talupojale on vaja jagada tarvilikke seisusekohaseid teadmisi, kusjuures lähtuda tuleb rahva enda mõttemaailmast ja keelest. Varasemaid eesti keele õpetusi arvustades leiab ta, et „mitte grammatika ei tee keelt, vaid keel ise teeb grammatikat“, s.o keele grammatilised seadused tuleb leida keelest enesest, igal rahval on õigus kõnelda ja haridust saada emakeeles. Eestlastel oli tema arvates vaja ühist põhjaeestimurdelist kirjakeelt. Eesti keel on tema meelest ka raske õppida, õige keele omandamine võtab aega. Oma kogemustest kirjutas ta enesekriitiliselt sõber Johann Heinrich Rosenplänterile, ajakirja „Beiträge …“ väljaandjale: „Varsti saab sellest 30 aastat, kui vägagi tähele­panelikult olen püüdnud keelt ära õppida – ja, Jumal! kui tihti leian oma kõige sügavamaks alanduseks, et olen selles ikka veel käpard“/.../

Raamatus „Algupäraseid eesti tekste sakslastele“ avaldatud ettepaneku tegemisel toetus O. W. Masing vene keelele, kus õ-häälik ja märk on olemas. Kuidas jõudis ta aga tänapäevase õ märgini? Tal polnud kohe tabavat mõtet, missugune võiks õ-hääliku märk välja näha. Oma heitlikke seisukohti läkitab ta kirjades Rosenplänterile: „Mis alfabeedimärkidesse puutub, siis arvan nüüd, pärast asja hästi läbimõtlemist, ainult järgmisi vältimatuiks, ja seda peaasjalikult mitte-eestlaste pärast“ (5. II 1817). Pakutud märgid on  või  või ǒ või ó. Kirja lõpus: „Kõik, mis Te siin saate, on vaid lõpetamata mõtted ja ühekülgsed, osalt hetkearvamused“. 30. XI 1817 saadetud kirjas pakub Masing õ tarvis kaht abimärki: üheks on ja teiseks akuudimärk , mis mõeldud „raskesti hääldatavale õ-le tooni andmiseks. Kui lisada sellele õ-le i – õi –, siis saadakse venelaste ы. Kui nõustutakse tema vastuvõtmisega, siis kaob ö ja o ebakindel, hääldust siiski mitte abistav kasutamine.“(http://kultuur.err.ee/313760/valve-liivi-kingisepp-kuidas-tuli-o-taht-eesti-kirjakeelde)

Õnnesoovid naisele, kelle panus on meie keele uurimise, hoidmise ja säilitamise osas ikka väga suur ja võimas. 

________________________________________

*Pildid internetist