Oma reismograafiat (endavaimne sõna reisimiste ajaloo kohta) lapates selgub, et enim olen käinud elu jooksul külas lõnanaabritel, lätlastel.
Sellel suvelgi sai viibitud nende juures ning täitsa vahva oli.
MA-s otsustasin omal ajal kindlasti kuulata balti kirjandust, sest olgem ausad - seda tasus teha. Ja täiesti subjektiivselt olen jõudnud järeldusele meie ja lätlaste rahvusliku eneseteadvuse ja identifitseerimisvajaduse sarnasuses, sest meil on ühist nii mõndagi.
Alates pikast ja kirevast ajaloost, sarnastest vallutajatest, naaberriikide aplate küüniste eest põgenemistest, rahvuslikust ärkamisajast, koolidest, haridusest, vabadusest, kultuurist ning ühiskondlikust elukorraldusest üldse.
Huvilisem saab ise lugeda ja vaadata, kas ja milliseid jooni ta märkab.
Kuid vaprad on nad, sama vaprad nagu me isegi.
Tegelt on uhke olla lätlaste naaber. Pea püsti, naaber!
Järgmisel aastal tähistame mõlemad 100. ja see juba on midagi.
Igatahes - õnnitlused, Läti!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar