Minu blogide loend

Kolmapäev, 6. detsember 2017

Aliise, Lõhmus Aliise - 99

Mitmetel päevadel ja sissekannetes selleaastases blogis olen ma kõnelenud ühest ja teisest suurest inimesest, ajalooliselt ja avalikult oluliselt persoonist, kuid kahtlemata ei ole võimalik kõrvale heita enese veresidemeid. Näiteks oma emaema, kelle surmast möödus sellel suvel 15 aastat ja kes võinuks täna tähistada 99. sünnpäeva.
Järgmisel aastal on vanaemal täpselt 100 - nagu üldse Eestil tervenisti.
Aga ütlen ausalt, tead Aliise - ja jumal seda teab, kes , kus ja miks sind Lindaks hakkas hüüdma - kõik sinu mälestused, teadmised, kogemused, mõtted, tegevused - need oleksid väärinud täiesti omaette peatükki maailma ajaloos.
Sest sinu põlvkond, sinu ajastu, sinu elu põimus Eesti ajalooga sedavõrd ühtseks - esimene vabariik, vene okupatsioon, II ms, saksa okupatsioon, uuesti vene okupatsioon, uuesti vabariik. Kolhooside ehitamine, kus sulle - napilt 30-aastasele naisele - tehti ettepanek kogu kohalikku ajandust juhtida 'sest sa oled nii aus inimene, ei hakka ometegi riigi tagant vargile'.
Sinu vennad, kes sõjas hukkusid; sinu õde, kelle lapse sa sisuliselt üles kasvatasid; sinu mees, kelle sa matsid ja sinu poeg, keda veel vanuigi silmaveeta meenutada ei saanud (mul tõmbub praegu südame ümbert krampi, kui sinu ja Miili-mamma kaotustele mõtlen); sinu laulud ja sinu nobe samm töötades - sa tegid muuseas meile kõikidele silmad ette ning ma saan nüüd aru küll, mida sa mõtlesid, kui kõnelsid 'aega pole raisata ja päevaga tuleb sammu pidada'.
Kudada sa ei armastanud, vahel sa vist tikkisid, aga raske maatööga pisut kõveraks tõmbunud sõrmed ei võimaldanud ju sellist peenemat viisi tegevusi läbi viia. 
Aga see-eest olid sa imetabane kokk: sinu kartulipuder ja pekikaste silma; pärmipannkoogid ja omahapendatud kapsad; moosid ja kurgid, praeliha ja mõned korrad sai mekkida  pärisahju vormikooki (ma pole eales midagi nii maitsvat saanud); omlett ning köögiviljasupp - no keele viisid alla. Lihtsad road, aga milline maitse...
Ning need elutarkuse tunnid,  kui kogemustepõhist teadmist edasi andsid. Ohh, kui ma ainult oleksin osanud rohkem küsida..
Kui sind metsavennad kimbutasid, kuna sattusid rabas neile liiga lähedale; kui sa põlluservast oma rüppe purunematud miinid korjasid; kui sa oma kuueaastase tütre saanitekiga katsid ja läksid 24. märtsi öösel ümberkaudseid metsatalusid hoiatama, sest küüditamine pidi tulema.
Kuidas sa värske lesena lohutasid äsja sakslaste käest vabaks antud ja murtud südamega maale tulnud mehe täditütre kaasat, kes otsustas jääda ja ühes soetasite mu ema...
Need pimedad ajad sügisel ja talvel seal põlislaante vahel, maa keskel, loomade keskel, aedade ja põõsaste keskel.
Vanaema - olgu sul seal siis lahe - oma kõikide laste ja õdede-vendade, vanemate ja abikaasadega. Sa olid oluline, sa oled oluline...

Kommentaare ei ole: