Mida võiks tunda mingist mistahes sõltuvusest pidevalt joobumas isik, kui talle ette anda seda elementi, mis talle seda hurmapaisku tekitab?
Tunnistan ausalt - ei tea, sest kindlasti on suuremaid ja ülemaid tundeid/tundmusi, hingelisi piruette ja vaimseid vilksatusi, kehalisi eruptsioone, kui saad olla osaline millestki, mis toidab meeli ja paneb kaasa mõtlema ning üldse...
Sõnaga oli Estonia Talveaias ja vaatasin "Siuru õhtu 100" ning ma elasin seal igale hetkele kaasa, mulle istuvad taolised projektid väga.
Haa - kirjandusteadlasele peavadki sellised ilmingud meelepärased olema....
Johannes Semper, kes loteriile juhatas, õhtu avas, õhtu lõpetas, oksjonit pidas ja oma vuntsid seal maha müüs, mõjus teatud sarnasuste tõttu välimuses teatud ebameeldiva ajaloolise persooniga üpris ergutavalt ja sõbralikult.
Tuglase eneseimetluslik ja kaunikesti "olen natuke tõbras, teate küll, mulle meeldivad nad mõlemad, aga..." olek kinnistasid minus selle, mida ma juba lapsena teadsin (jah, ma teadsin lapsepõlves, kes on Tuglas) - ta oli pisut üleolev kõigi ja kõige suhtes.
Visnapuu ja Gailiti sõpruses (hiljuti elu parima sõbraga suhted temapoolselt lõpetamine tuletasid mulle meelde meie hetki ja aegu) märkasin sarnasusi Jaan Koorti ja Aleksander Prometi Petrogradis ja Pariisis veedetud õpinguaegade pullimist ja veiderdamist. Üldse olid nad selles etenduses kuidagi vahedad ja vahetud.
Adsoni imetlev-kummardav uskliku ja Jumala suhe (väga tabav muuseas) Underisse, kelle julge kirglikkus imponeeris ja pani hiljem Gailiti vägagi huvitavaid mõttearendusi välja ütlema...
Vahepaladena Loreida Valdese laulud, Ella Ilbaku tants (olin varasemalt temast kuulnud, kuid tantsukaugena polnud kunagi teadvustanud), mis isadoradankanlikult mõjus, Siurulinnu tiivasirutused, taustaks juurde kõik see ajastule omane ajalookontiinium, mis pööras peapeale inimeste elusid ja andis võimaluse olla tegija seal, nüüd ja praegu ning astuda see tugev ja alatiseks talletatud jälg.
Praegu, ise oma teise raamatu välja andmise raskustega silmitsi seistes tajun toonaseid keerukusi erakordse selgusega.
Ka kriitikanooli pelgaksin - nii nagu oli siurulastel pärast esimese albumi välja andmist.
Ning eestlased ei peaks üldse häbenema oma talupoeglikku minevikku - meil on nii palju, mille üle uhke olla, meie väikesest rahvast on võrsunud palju loomingulisi päid ja nad on oma külviga kuluurmaastikul ohtralt kõrvalpõldusid katnud - miks muidu rääkida terve sajand hiljem Eesti kultuurisündmustest?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar