Inimesi pole võimalik sundida sammudeks, mida nad teha ei taha. Kui sammud võivad olla ohtlikud endale ja ka ümbritsevale, siis tõenäoliselt on õigus sekkuda kõrvalseisjatel.
Aga kas kõrvalseisja sekkumine nt politseiniku puhul, mis lõppeb teatud sammu mitteastuda sooviva isiku hukkumisega - kas see ikka on õigustatud?
Pean silmas eelmise nädala traagilisi sündmusi. Nüüd on läinud hetked mööda ja võib vaadelda lugu teatud mõttes distanstilt.
Kas tegelikult ikkagi pidi 33-aastane mees päise päeva ajal maha lastama? Tallinna südames? Pealtvaatajate silme all?
Kas mingeid muid strateegiaid polnud võimalik rakendada? Oli tal käes lõhkeseadeldis? Oli ta hambuni relvastatud? Oli tal kummaski käes revolvrid? Tulistas ta sihitult ümbritsevat? Oli tal keegi pantvangis? Hoidis ta käes happepritsi või surmavat viirust täis katusteid?
Enamik inimesi leiab, et tehtud otsus oli ainuõige.
Mõtlesin selle üle pikalt ja vaatasin asjale ema pilguga. Ja mõtlen, et minge öelge hukkunu emale, et teguviis oli ilmeksimatu.
Olen oma eelmises elus üksjagu hullusega kokku puutunud ja tean, et see pole ilus, aga mahalaskmine. Tõesti??
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar