Veider, milliseid asju üks inimene mäletada võib.
Isa 34. sünnipäeval, 1988. aasta 16. novembril olid meil külas tädipere ja isa koolivend oma naisega.
Ma olin 12-aastane ja mäletan selgesti AK uudistest kostnud deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Deklaratsiooni kohaselt kuulub Eesti NSV-le tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil, Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu ning Eesti NSV edasine staatus NSV Liidus peab olema määratud liidulepinguga.
Mäletan, et vanemad inimesed plaksutasid ja seejärel hakati tantsima - nagu ikka.
Üheksa aastat enne seda, 1979., pidasid vanemad 25. sünnipäeva. Ema lükkas oma pidustused isa merelt tagasituleku ajaks edasi ning meile kogunes palju-palju inimesi.
Mäletan hoogsat pidu, mäletan nalju, naeru, mäletan ema tehtud salateid, kooke ja praade, mäletan isa ülesandeks olnud jõhvikamorsi valmistamist.
Mäletan rohelist More' - suitsetavad külalised käisid trepil pikki ja pruune sigarette tõmbamas.
Naabrid ei virisenud peaaegu kunagi pidude üle - nad olid tavaliselt ise seal külalisteks ja võtsid prallest osa.
Nüüd on need ajad vaid mälestused minu mälestustes ning saan öelda, et mul oli suurepärane lapsepõlv võrratute vanematega, ahke isaga.
Täna on sinu sünniaastapäev. Juba teine. Eelmist aastat ma ei mäletagi, tean ainult, et pidin esinema kirjandusseminaril ning mõtlesin vaadelda merd Juhan Smuuli luuletustes, vaadeldes merd kui ökokriitilist objekti ning teadsin, et ei suudaks ealeski esineda, sinnajuurde pisaraid poetamata...
Veel ei saa ma rääkida, et hääl ei murduks või vesi silmanurki ei tikuks, aga tasapisi olen selle mõttega harjunud, kuigi vanemateta maailm on üsna kõle.
Veel ei saa ma rääkida, et hääl ei murduks või vesi silmanurki ei tikuks, aga tasapisi olen selle mõttega harjunud, kuigi vanemateta maailm on üsna kõle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar