Aga perioodiliselt saadab mind sügav blameeritus - kui kuulen, kuidas kaassoolised on käitunud või olnud.
Tutvusin ühe 26-aastase noormehega. Jutu käigus poetas ta midagi sellist, et hiljuti juhtus ta kuulama minu eakaaslaste vestelungi ning jäi mõtlema, miks enamik naisi nii rumalad tunduvad, kui nende teksti kõrvalt kuulata.
Kulm juuksepiiril? Enamik rumalaid? Kunagi ühe õppejõuga imestasime, et kus küll liiguvad need harukordselt primitiivse lauseehitusega ja pinnapealsed naised, kelle jaoks on nt Lädra tegija ning kes ei suuda nimetada kolme teatri nimegi Eestis. Selgus, et me lihtsalt ei trehva taoliste isikutega kokku, kuna kõnnime väga erinevates maailmades (tõsiküll, mina oma eelmises elus olen kohanud otskohtlust nii vanade kui noorte ning meeste ja naiste seas haridusest, tööst, erialast, nahavärvist ja usulisest kuuluvusest olenemata)
Aga seejärel otsustas mu 26-aastane meestuttav tsiteerida kuuldud teksti.... ja ausalt - ma ei tundnud neid naisi, aga see niit - see niit ei kannatanud kriitikat...
Palusin meestuttavat, et ta enam ei räägiks.
Aga tegelt ka - kui palju vaeva nõuab, et enda silmaringi pisutki avardada (kusjuures tihtipeale on need naised palju reisinud), võtta lisaks kollasele meediale ja "Panoraami" erile kätte ka mõni pisut vaimsem väljaanne, uurida pealiskaudsete moe-trenni-meigitippidele ka pisutki muid lehekülgi (kasvõi moeajalugu ennast)?
Käia šoplemise vahelduseks ka mõnest raamatupoest läbi, baarisistumiste kõrvale minna nt kord aastas KUMU-sse, mõni reedeõhtune pidu muundada nt teatriskäiguks.
Aga.... eile alanud uues keelekohvikus jõudsime huvitavale konsensusele - tegelikult on ikkagi igalühel meil oma õigus st õigus valida just selline elu, nagu me seda soovime.
Ka nendel naistel, kes oma silmnähtava sõredusega noort meest suutsid üllatada ning tahtmatult andsid mehele juurde tüki elukogemust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar