reede, 1. detsember 2017

Harimatus on reaalne pimedus

"Pimedust tauni, see vaimu lööb risti"....
Esimene kirjandusteaduslik (vähemalt pseudoteaduslikult kirjanduslik) lähem kokkupuude oli mul lapsepõlves, kui sattusin nii kaheksa aastaselt lugema Zoja Vosskressenskaja romaani "Ema süda", mis rääkis ... oehh, Lenini emast, Lenini lapsepõlvest, tema kujunemisest selleks inimeseks, kellena maailm teda hiljem tundis. 
Selles raamatus on rõhuasetus emal, Maria Uljanoval, kes sünnitas seitse last ja kellest kolm mattis oma eluajal. Emaduse seisukohalt on see huvitav ja mõttelaiendit omav kirjatükk.
Seal pajatab ka muuseas Lenini isast, Simbirski kubermangu koolide inspektorist, keda kurvastas, et toonastes koolides polnud üldse tüdrukuid ning oli pidanud lahinguid talumeestega, et nood oma tütardele kooliharidust võimaldaksid. Kujutan ette tema võitlusi ebatavaliselt kitsarinnaliste isikute õigele rajale pööramisel ja tolle teose paistel mõistan ma nt vaimuhariduse tähtsust üpris selgelt, sest puutun kokku inimestega, kes on tõepoolest harimatud ja pimedad.
Pole suurimat rumlust, kui elukogemustega inimese väljaöeldud tõed - ja need tõed on tõesti primitiivsed. Ning kasutan meelega mitmuslikku väljendit, kuigi tõde on üks neid termineid, mida saab olla ainult üks. 
Poleks seda ausalt uskunud. 
Ning paradoksaalsel kombel on vaimuhämarus teemaks sellel päeval, kui tähistatakse kunstivabadust (et rõhk oleks HIV ja AIDS-ga seotud teemadel) 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...