reede, 24. november 2017

Pinocchio tektoonika

Täna 189 aastat tagasi ilmavalgust näinud Carlo Collodi "Pinocciot" ja selle venepärast Aleksei Tolstoi mugandust "Kuldvõtmekest" on lugenud või näinud mistahes meediumversioonis praktiliselt iga vähegi lugeda oskav isik.
Puunukk tahab saada päris poisiks... Iseenesest huvitav kontseptsioon. Kes aga paelub oma taustalooga, on tegelikult Pinoccio loonud ning temaga igati hädas olnud nukumeister Geppetto.
Erinevates versioonides luuakse temast alati pilt vanamehest, aga mõtleks korra tagasi sellele, missugune võis olla Geppetto oma nooruspäevadel.
Miks ta hakkas nukumeistriks? Tegelt ma ei tea, kuidas neid nimetatakse.
Miks ta niiväga Pinocciost hoolis?
Miks ta üksik vanamees oli?
Missuguse koolihariduse oli Geppeto varasemalt saanud? 
Kas Collodi rajas Geppetto mingile kindlale inimesele või koondas ta sinna kokku kõikide vananevate ja üksikute näitlejate portree - hirmunud eesootava eraklikkuse, rollide puudumise, närvivapustuse ääremaile sattumine, kuna pole enam midagi, millele elada? 
Carlo ise pole vastamas ja vaevalt, et keegi teine seda tema eest teha võiks, aga iseenesest oli Pinoccio väga õpetlik - kõiks see töö ja lõbu ja valede uskumine ja pahatahtlikkus teiste suhtes...
Seda enam, et Collodi kuulsus hakkas kogunema just pärast autori surma ning eriti siis, kui itaalia idealistlik filosoof, paradoksaalselt liberaal ja vabakaubanduse vastane Benedetto Croce Collodi jutte kõrgelt tunnustas.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...