Kuidas mõned inimesed oleksid kokku loodud, kui vaid....
Täiesti kummaline. Ükspäev googlis surfates ja endale materjali juurde otsides, sattusin peale ühele artiklile ja .. seal mainiti mulle seppa. Päris minu seppa. See oli kaks või kolm päeva tagasi.
Täna kukkus mul telefon maha ja läks katki ja kohe pärast seda helistas sepp. Küsis viisakalt, rahulikult, et kuidas mul läheb.
Ma puhkesin nutma. Ausalt ja häbenematult. Tema hääl.. mulle meenus kõik see, mis oli.
Ja nagu poleks sellest veel küllalt olnud - tulin töölt ja seal ta istus - kodupeatuses. Nukralt, napsuselt, õnnetult. Ta järgnes mulle poodi ja siis palus, et ma temaga räägiksin. Palus kümmet minutit. Ütles, et oleks minuga tahtnud kõike nii nagu siis oli.
Kui raske oli tema silmadest ennast välja tõmmata. Kui ainult...
Ma nutsin. Ta palus, et ma lõpetaksin, sest ta ei suutvat mind sellisena vaadata. Ja ma kiskusin ennast minema sellest hetekst ja ei vaadanud tagasi, kuid kui ainult...
Ta ütles, et see on lihtsalt kuri, et saatus meile nii tegi, ütles, et mina olin see ja üks. Kui ainult poleks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar