See päev, kui minu vanusele lööb ette numbriks 33.
33 aastat olen ma uudistanud seda ilma, õppinud, saanud targemaks, omandanud teadmisi, kogemusi, erialasid, saanud lapsi, armastanud, olnud armastatud, armatsenud, töötanud, hoolinud, tundnud, õnnelik olnud, õnnetu olnud, nutnud, naernud, leinanud, kaotanud, otsinud, leidnud...
33 aastat sõprust, sotsiaalsust, vendlust, õend(l)ust.
33 aastat hinganud, maganud, pesnud, söönud, joonud.
Iga minuti selles elus elanud läbi mitteteades, mida toob järgmine päev.
On seda palju või vähe? Minu jaoks piisavalt. Vanuri jaoks alles esimesei hapraid sammukesi käänulisel elusihil seadev, Maa silmis embrüonaalses faasis tohletav rakk.
Ma mõtlesin, et palju ma olen tarbinud vett, elektrit, tooteid, sööki? Kosmeetikat? Riideid? Palju lugenud raamatuid? Vaadanud televiisorit? Palju kulutanud pastakaid ja pabereid?
Mitu inimtundi olen ma laulnud, rääkinud, kõndinud ja jooksnud?
Mitu kuupmeetrit hinganud? Palju olen ma hävitanud puid?
Palju olen ma kuulanud muusikat? Mitu liitrit kohvi joonud? Mitu sigaretti suitsetanud?
Mitu sõprust on minu elu ajal katki läinud?
Minu elu on piisake ookeanis, aga üüratu minu lastele, minule, minu vennale, isale. Kas midagi tuleb veel meelde selle päeva eel, kui mind sünnitanu puhkab puidus ja ma ei oska seda päeva endale eriliseks mõelda.......
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar