Täielik rannamõnu

Tuulega liivaäärne meri.

Päevituvad inimesed.

Loodusest omaks saamine, vitamiinide ammutamine, liikumine ja palju toredaid inimesi.

Ja õhtul on aias sõbralik istumine.. milline kasulik päev.

500. postitus!!!

Isiklik püsivusrekord vist!!! Kindlameelselt täitnud, läitnud, väitnud ja võitnud ;)

Sellise päevaga peab ka tööd tegema

Ja see pole mitte meeldiv tunne, kui tead et järgmine sõõm pisut kargemat suvehommikut saabub alles järgmisel hommikul.

Ja haigeid on palju ja tööd jagub ja suveilm peab pidu minuta...

Loomiseprotsess on sama hea kui lõpplugu ise

Omamoodi kahjugi, et asjad otsa saamas on.

Projekt, millega tegutsen, töö, mida teen.

Käed sügelevad uuesti looma...

Mineviku pikad varjud

Kuidas mõned inimesed oleksid kokku loodud, kui vaid....

Täiesti kummaline. Ükspäev googlis surfates ja endale materjali juurde otsides, sattusin peale ühele artiklile ja .. seal mainiti mulle seppa. Päris minu seppa. See oli kaks või kolm päeva tagasi.

Täna kukkus mul telefon maha ja läks katki ja kohe pärast seda helistas sepp. Küsis viisakalt, rahulikult, et kuidas mul läheb.

Ma puhkesin nutma. Ausalt ja häbenematult. Tema hääl.. mulle meenus kõik see, mis oli.

Ja nagu poleks sellest veel küllalt olnud - tulin töölt ja seal ta istus - kodupeatuses. Nukralt, napsuselt, õnnetult. Ta järgnes mulle poodi ja siis palus, et ma temaga räägiksin. Palus kümmet minutit. Ütles, et oleks minuga tahtnud kõike nii nagu siis oli.

Kui raske oli tema silmadest ennast välja tõmmata. Kui ainult...

Ma nutsin. Ta palus, et ma lõpetaksin, sest ta ei suutvat mind sellisena vaadata. Ja ma kiskusin ennast minema sellest hetekst ja ei vaadanud tagasi, kuid kui ainult...

Ta ütles, et see on lihtsalt kuri, et saatus meile nii tegi, ütles, et mina olin see ja üks. Kui ainult poleks...

Väljapressimine

Mu sünnipäev oli 20 päeva tagasi ja ma ei taha seda pidada. Enam.

Kolleegid aga märkisid, et kuule, sa ju ometigi said aasta vanemaks. Ütlesin, et jah, ma panin tähele, kuidas telefon oli helisemisest punane.

Ülemus aga hakkas millegipärast kergelt roosatama selle peale...

Aga ma ei kavatse tähistada sünnipäeva, mis oli ära. Ütlesin, et tuleb üks teine pidu.

Nemad siis, et oooooo, kas sa oled jälle kihlunud.

WTF???

Üks õnnetu episood elus hakkabki mind nüüd pidevalt saatma või?

Sugukondlik ja kollegiaalne naljanumber....

Ritsikas toas, sisalik kivil, orav akna taga.

Kes ütleks koduaia põhjal, et elan paarisaja meetri kaugusel Tallinna sõidetavaimast teest!!!

Ühel päeval üsna hiljuti aias töötades nägin, kuidas midagi tavatut kivil aeles. Väikene, klassikaline, rõõmsameelne kivisisalik! Kadus nagu "Malahhiitlaeka" Vasemäe valitsejatar.

Mõne päeva eest kuulsin seletamatut krõbinat akna taga. Kardinat nihutades vaatas oravakse mulle otsa. Tegi tsik-tsik-tsikk ja hüppas elegantse poolkaarega pärnapuule.

Eile aga oma käsikirjaga tegeledes kuulsin mingit arusaamatut sirinat. Selgus et kaks ritsikat olid tuppa tulnud ning otse keset kööki oma lende edasi tagasi tehes ja jalgu hõõrudes nad siis sedasi huvitavalt helindasid. Püüdsin putukad klaasi ja paberiga kinni ja viisin õue, vabadusse.

Ja ma elan 21.sajandil keset linna. Keset Autosid, kiirust ja ruttu. Me kõik oleme kuhugi teel ja ajame asju ja oleme tähtsad, kuid loodus meie ümber ja meis endas - tema kõnnib oma rütmis. Kivil ja aknalaual ja toaski.

Ja niitma peab iga seitsme päeva tagant. Ja õunapuudel igakevadine võrselõikus - jälle on kasvanud nii mis mühiseb. Kõrvitsatest ma ei räägigi - need on hiiglaslikud. Taimelehed esialgu küll.

Kuigi mingil põhjusel läks hukka redisesaak ja maitseroheline ei tulnd ka peenrast üles. Süüdistan selles seemneid, mitte enda oskamatust, sest päevalilled, mis seemnest pandud - oujeee....

Päev täis füüsilist

Jah, nii see on. 

Terve päev sai tegeletud füüsilise aktiivsusega.

Vihma sadas ju ka ja miks ma oleksin pidanud muud tegema, kui enne muru niitma ja siis edasi tegutsema muude asjadega.

Mõnus on. Hea on olla. Kerge ja rahulik.

Pärast suurt pausi

1. PÄEV. Puhkuselt tulija talutakse ettevaatlikult ruumi, kus on tööks vajalikud esemed. Ühes nurgas krõbistatakse pabereid nii, et need hakkavad meenuma.

2. PÄEV. Tulija saab istuda paar korda töölaua äärde, kuid teda ei sunnita enamaks. Tulijale näidatakse töökaslaste pilte. Kui see tundub liiga erutavana, lükatakse toiming edasi..

3. PÄEV. Juba peaks katsuma töövahendeid. Töökoha taustmüra ja telefoni helinat lastakse lindilt. Diapositivilt näidatakse ust ja tulija saab harjutada sealt välja käimist.

4. PÄEV. Psühholoog räägib töötegemise riskidest. Pärast lõunat võib üritada töötamist, kuid kui sõrmed ei pea vastu, lükatakse see kõik edasi.

5. PÄEV. Alustatakse hetkelise istumisega kipsist tehtud ja loomulikult kujundatud, värvitud ülemusega. Katsutakse telefoni ja teisi esemeid. Psüholoog räägib lisa töötegemise riskidest.

6. PÄEV. Antakse töökoha sööklas sooja toitu, võib üritada ettevaatlikult iseseisvat tööd.

Umbes selline nali liikus kuus aastat virtuaalmaailma mööda ringi. Et tabavalt öeldud.

Minu jaoks on see naasmine ikka tavaline, lihtsalt see teadmine, et ilus ja hea puhkus on selleks aastaks omadega läbi, ja järgmine on järgmisel aastal ja vahepeal peab nii palju asju tulema ja tegema...

Igatahes oli tööle minna mõõdukalt mõnus. 

Kohe näha, et vanad sõbrad

Eile oli mul külas lapsepõlvesõber. Ühes hoovis kasvanud, ühes koolis käinud.

Nalja, naeru, lõbusaid ja kurbi lugusid, vesltusi suhetest ja naistest ja meestest... Miski on alati selline, mis jääb sinna lapsepõlveradadele maha ja see teeb nagu nii sooja, selge ja helge tunde sisse.

Kool, mängud, ühised tuttavad, praegused elud, lapsed, sõbrad...

Peaegu kaheksa tundi vestlesime. Ja saime olla need, kes me olime ja oleme.

Töömeilid on avamata...

...olnud viis nädalat ja kerge mittetahtmisega hakkavad tulema tagasi ellu mõisted töö, graafik, nõustamine, patsiendid.

Uhhh, kuhu kadus küll puhkus?

Aa, reisimise ja päevitamise ja kirjutamise ja kohtingute ja tuttavatega suhtlemise peale.

PS: päevalilled on praegu 180 cm pikad - kui kõrgeks nad siis kasvavad?

Pakkumised rootsi lauas

Tegin endale uudishimust ühte portaali konto.  Lihtsalt vaadata, mis ilmas toimub
24 tunni jooksul on mulle tehtud ettepanekuid nagu:
* küberseks
*kottide näppimist
*koera (mingi isane suur elukas oli)
*gangbangi
*varbaseksi
*osalust pornofilmis
*ejakuleerimist mulle kaamerasse
*tissinäppmise soovi
Ja tänaval käivad pealtnäha toredad inimesed....

Kui vihma muudkui kallab ja kallab

Hall on taevas ja must on maa. Sajab ja sajab ja sajab ja sajab. Lõpmata.

Kahju kohe. Tavaliselt on sellel ajal olnud parimatest parimad rannailmad.

Juuksed

Neid peab pesema.

Neid peab värvima.

Neid peab lõikama.

Neid peab kammima.

Neid tuleb soengusse panna.

Nad on naise kaunim ehe (silmapaistvam vist?)

Prometheus

Prometheus oli kreeka mütoloogias titaan Iapetose ja Klymene poeg, inimkonna kaitsja. Tõi inimestele tule, mille ta oli varastanud jumalatelt. Zeus karistas teda, aheldades ta kalju külge, kus kotkas päeval tema maksa käis nokkimas. Öösel kasvas maks tagasi.

Aga on veel üks selline film nimega "Prometheus", mis siis balanseerub ulme-õuduse-udu-fantastika piiril. Iseenesest ... ee... no selline asi, mis mulle tegelt ei istu, aga mida võis tänu heale seltskonnale nautida.

Ühesõnaga kamp teadlasi otsib ilma mööda taga tõestusmaterjali selle kohta, et meid on Maale toodud kusagilt. Meid on loonud meiesarnased olevused, kellega DNA klapib. Nad leiavad viimase killukese mõistatusest, saavad ühe suure korportasiooni (selle omanik peaks olema surnud, aga tegelikult on ta elus ja egositlikult unistab ta oma loojate juures saada tagasi noorus ning alustada igavest elu) triljon dollarit maksva masinavärgiga minna teistessse galaktikatesse kohtuma Inseneridega, nad uinutatakse kuvöösides magama kaheks aastaks. Teadlasi on kokku 13, lisaks kolm meeskonna liiget ja siis üks naine, kes nende töö üle valvab ja robot nimega David, kes kosmosesse lendamise ajal kõiki haldab.

Kui nad lõpuks sihtmärgini jõuavad, algavad igasugused imelikud sündmused. Peapaarist teadlased pühitsevad oma leidu, aga eelnevalt on David mehele sisse jootnud piisakase mingit imelikku ollust ja naiskangelane jääb 10 tundi hiljem kalmaari oodates rasedaks, ta opereerib mingi kallis masinas selle kalmaari oma kõhust välja. Paar teadlast muunduvad koletisteks, kui neid on rünnanud sellelt planeedilt leitud imelikud ussid. Enamik meeskonanst hukkub, ainuke elusolev Insener (David avastab ta) tapab egoistliku firmaomaniku ja lõpuks saab hukka naise seest opereeritud ja omatahtsi kasvanud kalmaari lõugade vahel.

Ainukesena jääb alles naisteadlane ja robot David, kes on üliintelligentne ning võimeline juhtima Inseneride veel planeedil varuks olevaid laevu sinna, kus loodi need, kes tegid inimesed.

Filmi lõpp.

Enam keerulisem olla ei saagi. David Ike ilmselt kiljub vaimustusest.

Nostalgia nõukogude ajale

Foorumites ja saitidel on sagedasti märgata, et kogutakse seda ja toda nõukaaegset asja - mänguloomi, nõusid, mööblit, riideid (eriti neid plastnokkadega reklaammütse).

On olnud reklaam "Ulme"!, kus nöögitakse korraliku nõukogude perekonnaga välismaaihalust.

Ajalehtedes ilmuvad artiklid nõukaaegsetest haigla-,söögi-,pulma-,töö-,vabaaja-,lastekasvatamise tavadest.

Retrohõngulised, saated, sarjad, peod ja riietus.

Inimesed koondavad endale elamistesse märke ja marke, avajaid ja pudeleid, suitsupakke ja soolatoose - ainult selleks, et meenutada nõukogude nostalgiat, aga milleks, kui teisalt räägitakse:

*50 aastat kestnud vägivalda, õudu, terroriseerimist

*50 aastat vabadusetust - piirid kinni, infosulg

*50 aastat puudus lettidelt toit, mitte midagi saada polnud, täielik defitsiit

*50 aastat kestis olukord, kus telefoni, auto, korteri saamiseks tuli järjekorras olla

*50 aastat oli aeg, kus noormeeste õudusunenäoks osutus teenimine vene armees

*50 aastat aega, kus teistimõtlejale anti 25+5 (no, hüva, vähemalt 50.ndate alguses anti, hilisema kohta ma täpselt öelda ei oska)

Aeg mida taga igatseda?

Kuke kiremisest ärganud

Ikka peetakse neid vanaaegseid äratuskelli maaoludes. Kuskil pisut kaugemal on majapidamine, kus on paigas pudulojused ja viljamaad ning siis need kirevad kuked.

Iseenesest on siin sisemaal rahustav olla - naabrite auto vilksab vast korra mööda. Kuigi alevis on lasterikkaid peresid palju, siis küla on hetkel üllatavalt tühi - ilmselt ollakse minu puhkekohast läinud püsielanikud puhkama.

Süvenedes inglise keelde

Olgem ausad - kui sa vähemalt ühte võõrkeelt ei oska, siis sind pole olemas. Ja nüüd õpin ma poegadega sõnavara juurde, sest teisiti lihtsalt ei saa.

Üks nendest tunneb siirast muret, kuidas teeb ära kolmanda klassi lõppedes suure kirjaliku eksamitöö. Mure on mõistetav.

Vastasin, et tööd tuleb teha. Palju õppida ja hoolega seda teha.

Samas ei mõista ma, miks ühe keele hääldus peab olema nii kuradi keeruline. Grammatika on kasin, sõnavara baseerub enam-jaolt ladinakeelsele leksikale, aga hääldus - mingi torru aetav purihamamste taha jääma pidav keel, pehme ja palataliseeritud s...

Mõttetult keeruline.

Järvesuplus

Vesi, soojus, päike, kergelt liivane kallas, vees hullavad pojad.

Õun hammustamiseks. Mida hing veel tahab?

Maavaheaeg

Enamasti on tänapäevased lapsed ikkagi sellised, kes ei saa kõneleda suvevaheajast maal vanavanemate juures.

Sellisest, kus on võimalik järves ujuda ja sealsamast kaldal metsmaasikaid korjata ja süüa. Aeda joosta ja palli mängida. Metsas seiklemas käia. Kasvu visata, kuna toit on rammus ja hea.

Aja kordumine laste kaudu - see on ikka väga põnev kogemus.

Enda vaheajad vanaisa ja vanaema juures - sõnnikuga kosutatud peenrad, kus kasvasid magusmahlased ja lapserusikasuurused maasikad, magusad ja paisunud hernekaunad, tugevad ja toekad porgandid. Rammus piim, värske õhk, pikad ja kruusased vähesõidetavad teed ratastel läbimiseks. Kivihunnikud, heinakõrred, tihedad põlislaaned..

Ja mäletan ühte kirsipuud, mis lehmalauda taga kasvas ning vanaema korjas sellelt puult nii magusaid kirsse, et mäletan koort plaksuvat ja kirsinõret oma riietele voolavat veel tänagi...

Ja need pikad heinateod, sibulatalgud, puuteod, suured muldamised, kastmised ja kreegikorjed....

Põlved peojärgsel hommikul

Nii. Avastasin, et 36 ja pidutsemine vahemerelikult soojas suves kesklinna ja vanalinna klubides pole enam ikkagi see, mis organiseeritud peod kolleegide, liidu või perekonnaga.

Öösel oli linnas sama äge sagimine kui mistahes talvisel tööpäeval. Noorem generatsioon on ilmunud.

Peoõhinas tutid ja kutid. Minides ja pikkades kleitides, esimeste jookide ja tantsuhimude kütke sattunud peaaegu inimesed.

Kui hea, et see on enesel juba minevikku jäänud. Ise ei tahaks see elusuurust otsiv "maadeavastaja" olla. See aeg on möödas. Läbi. Nüüd tahaks kvaliteeti kavntiteedile eelistada. Arunatuke on peas.

Kõrged kontsad munakivil, pikk mürkroheline siid, läikelised mustad kiharad ja veripunased huuled, sõbratari valge mustaga puhvkleit, mukitud ja sätitud - meid saatsid viled, hüüatused, pilgud ja naeratused.

Hot, so hot öeldi. Üks mees oleks Gloria ees ninuli kukkunud, kui meid minemas nägi.

Aga hommikusse raius ennast äikeseootel ilm peavalu ja tundega, et jalad oleksid nagu mikrofoni ümarotsad ja põlved valutasid. Esmaabikokteil aitas ja dušš ja kohv ja mingi vajadus soolase järele - pidu noh....

Kestab, ikka kestab

Puhkus kestab. Tegevused, mis sisaldavad vaid seda, mis meeldib.

Kuues maitse

Eile oli imeilus ilm. Imeilus päev üldse. Päevitasin. Logelesin. Võtsin vastu õnnesoove.

Ja vend tegi sellise kingituse, et viis mind Haapsallu piiskopilinnusesse Ervin Õunapuu monoetendusele, kus rollikuues Indrek Taalma. Lugesin eelnevalt erinevatelt saitidelt kriitikat ja olin veidi eelarvamuslik. Öeldu oli negatiivne ning saalis istudes tundsin kerget pettumust. Kui vastu ootusi läks sedapuhku. Ütleksin, et filoloog ärkas ja nautis. Meeldivalt nautis.

Originaalne. Sisuliselt oli asi nii - keegi kõrgklassi kokk/kriitik on röövitud, teda hoiab kinni miljardärist teine kokk, kes siis röövituga räägib ja tutvustab talle erinevate maade kroonitud peadele ja ministritele antava intiimse ja ekslusiivse dinee menüüd.

Rõhuasetsus oli aga seatud hoopiski igasugustele kaubamärkidele ja nimedele. Ja mitte nendele brändidele, mida me igapäevaselt tarbime ega nendele, mis pisut jõukamale rahvale tavalised tunduvad, vaid juba sellistele, kelle kunagi toodetud looming või tegu on kollektsionääride kirg. Teosed, mis kaovad erakogudesse ja ei teata, mis neist saab, kuigi vaevalt, et keegi tegelikkuses da Vinci lõuendiribadesse mähitud sushit ikka sööb.

Ühesõnaga etendus kulges hästi, avaldas muljet, andis emotsioone.

Pärast avaldasin omatehtud muffinitega näitlejale, lavastajale ning autorile tunnustust.

Kuid see õhtu iseenesest oli soe ja niiske ja pilvine ja pääsukeste pikeerimissidinad ja linnuse tornikella hääled andsid asjale jumet juurde. Selline mõnus ja humoorikas ja hea oli.

Sünnipäevanapsu võtsime Paralepea päikeseloojangus. Koduteel kuulasime klassikat..

Sellest sünnipäevast jääb minule ohtralt muljumata mälestusi.

Et siis 36 lõi ette

See on mõneti jahmatav number.

Et nagu kolmekümnendate teine pool on kätte jõudnud. Et neljakümneni polegi nii vähe aega ja siis hakkavad vaikselt viiekümnendatesse nihkuma...

Aga igatahes palju õnne kõikidele 4.juulil sündinutele.

Väike märkamine - mistahes ilm ka enne või pärast ei ole - neljandal paisab alati päike.

Kõrvitsarõõmud

Tähelepanelikult ümbritsevat silmitsedes (tegin mõned isiksuse testid ja sealt selgub, et ma olen EKSTRAVERT-MEELELINE-MÕTLEJA-OTSUSTAJA), olen avastanud, et lähedaste inimeste (no need, keda ma südamest armastan) saavutused on minu jaoks üliolulised - venna kõrgkooli sissesaamine, isa tunnustus lootsitöö eest, poegade neljad ja viied, nende igasugused tulemused, mis neid rõõmustavad, sõbratari tööotsingud - ühesõnaga kõik kallite inimeste õnnelikud hetked kanduvad mulle üle ja ma tahaksin alati käsi kokku plaksutades ja üles-alla hüpeldes (minu vanuses on see muidugi ülimalt kohtlane, aga.. mulle on mõningane ekstravagantsus lubatud) rõõmustada.

Nagu ma nüüd oma aia üle rõõmustan (ma armastan ka oma aeda kogu südamest) - redised ja päevalilled, juurdunud rabarberid. Ja täna nägin, et viiest kõrvitsast on ühel priske pall ja õis küljes...

Minu ESIMENE kõrvits...

Kontseptsioon

Vaadete süsteem, käsitusviis. Lihtne ja arusaadav.

Kuid kui keeruline on seda rajada tühjale kohale.

Leida see üks ja õige vaatenurk.

Tundub, et võib õnnestuda.

Vähemalt etteloetutele on seni meeldinud.

Kolmveerand on valmis.

Kuus kuud ja lubadust ei peetud

Ei saa hakkama, ei saa.

Pole püsivust.

Ei, püsivust on, aga järjekindlus. ..

Unustamine.

Teadmine, et peaks, aga see kaob kusagile argiaskelduste vahele ära.

Libahunditund

Ma olen seda sõna maininud - ilmselt siin, ilmselt kusagil veel kellelegi. Laenatud on ta Mihkel Mutilt ja endine kihlatu saatis kunagi teate:
07.04.2012
12:31
Kuulen ulgu.
Selge. Libahunditund algas.

Aga mis see on? See tund?

Katet saladuselt kergitades - see on siis, kui naine kreemitab, koorib, epileerib, raseerib, maniküürib, pediküürib, maskitab, vahatab.

Ja see pole kunagi kellegi teise silmade jaoks näha ega vaadata. Vaid teadmine loeb, et pärast seda tundi on naine nagu ... nagu naine olema peab.

Ja särav. Ja hoolitsetud.

Tunni tulemused - ja saad komplimente, sest juuksed läigivad, nahk on pehme. Nägu õhetab, küüntel kuivab värske lakk.

Libahunt langetab pea. Ta on selleks nädalaks rääkinud.

Kinnikiilutud

Nagu arvutigi, jookseb inimmõte vahel vägagi kokku. No ei tule vaimu peale, ei tule.

Vaatan inspiratsiooni oodates valget lehte ja kõlgutan mõtteid jumal teab millest.

Ilmselt peab hoopiski päikese enanst pühendama. Paar tundigi päevast.

Aju on tühi, kui paarisendine veepudel. Miskit mulksub, aga karboniseerimata, maitsestamata, kõigeta.

Turvastumine

Enamik vist isegi ei arvaks, millega see seotud on.

Aga - turvastumine on surnukeha säilitav muutus, mis tekib surnu paiknemisel turbasoos, kust leitud surnu nahk tanniinhappe toimel muutub tihedaks ja tumepruuniks ning üpris kõvaks, juuste värvus muutub heledamaks ning nahka katab sageli ka hallitus. Turvastunud surnu säilib ajaliselt väga hästi ning surnukeha uurides võib kindlaks määrata elupuhuseid vigastusi. Selle surmajärgsete põhjuste uurimisel kaasatakse sageli geolooge ja botaanikuid.

Vot nii.