Mulle näib, et eestlastele justkui meeldiks, kui kõik oleks ühe vitsaga löödud.
Kui keegi saab lapse, siis raudselt liiga vara või liiga hilja või vale mehega või pole abielus.
Kui ei saa lapsi, siis on raudselt midagi viga on mehel midagi viga või hakatakse lahutama või on mehel armuke vmt.
Kui keegi läheb kooli, siis ta on tõusik. Kui ei lähe, siis on küünetehnik.
Kui abiellub, siis paberi pärast.
Kui ei abiellu, siis mees ei taha teda.
Kui tal on üks laps, siis ta on laisk ja egoist. Kui on palju lapsi, siis ta on asotsiaal.
Kui tal on hea töökoht, siis ta valetab. Kui on halb töökoht, siis ta on saamatu luuser.
Kui tal on bemar, siis ta on roolijoodik. Kui tal on 10 aastat vana ford, siis ta ei oska elada.
Kui tal on juhiload, siis ta on nõme, sest ei vea oma kolleege. Kui tal juhilube pole, siis ta elab teistel seljas.
Kui ta elab oma vanematega, siis ta on memmekas ja klammerduja. Kui ta elab eraldi, siis ta ei oska austada traditsioone ega väärtusi.
Kui ta on peenike, siis ta nälgib. Kui ta on paks, siis ta õgib.
Kui ta tahab välismaale õppima või tööle minna, siis ta on kodumaahülgajast ülejooksik. Kui ta ei taha välismaale minna, siis ta on piiratud silmaringiga.
Ma ei saa aru, kas see eesti rahvas ise ka teab, mida ta tahab ja kas ta kunagi millegagi rahul ka on??
