reede, 23. märts 2012

Vahepeal toimunust

Vahel satud sa kummalistesse sündmustesse, mille olemasolu või toimumist tegelt ette oodata ei osanud isegi kõige ümmargusemas unenäos. Tundub mõistatuslik, müstiline ja maagiline, et ma olen omadega nii sees kui sees ja suisa õnnelikult. Laps ja kasutusleping pole sugugi mitte ebamäärane mõtisklus mingisugusel teemal, vaid konkreetne jutt.
Üks, mis veelgi toimunud, on see kadunud õppejõu, mentori, vaimse tee rajaja (just lahku kirjutatuna) kogutud artiklid on teise õppejõu valvsa pilgu ja õppejõu poja loomingulise pärandi kasutusse andmisel vormitud heakeeleliseks, sisusidusaks, põnevaks ja haaravalt tipitud vaatluseks Toomas Liivi loomeloole. Ja see raamatuesitlus oli niii sedasorti üritus, kus ma tegelikult ikkagi väga viibida tahan ja see teine, leivaraha toov eriala, on nondel hetkedel kauge päeva kõuekõma kuskil eemal ja taamal silmapiiril, mis ainult täppkiirtena ennast kujundab.
Ja dotsent Liivi luuletused tema enda esituses - ta astus suurelt ekraanilt tuppa oma hallis sõõrhabemes, on isalikmõmiseval toonil, oma tarkade, siiraste, eluhuvitavate silamdega otsa vaadates ja lihtsalt, armsalt toekalt ja toekalt armsalt luulet lugemas. Ohhh, miks, miks pole sa enam SIIN, vaid ületasid piiri ning oled ilmselt SEAL, ilmselt minu emaga, oma emaga, kõikide nendega, kes olid olemas ja kes enam pole, kuid ikkagi endast ja oma järeltulijatega jälgi jättes ikka ja veel midagi annab ja kannab ja toodab...
Pärast jätkus kerge istumine (tavaliselt need magistrandid, kes ikka on ühisrindena kirjandust nautimas) ja kirjaniku poeg istus meiega. Ja õhtu oli õdus ning kohv oli maitsev.


Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...