kolmapäev, 7. märts 2012

Tuhanded ootavad pilgud

Mis tunne on olla paljude kaasmaalaste ees, paljude endiste kolleegide ees ja öelda lühidalt ning löövalt sõnad, mis osalejate huulile huiked ja kaasaelamise toovad?
Ma ei teadnud seda, kuid nüüd tean - see tunne on võimas!!!
Streikides (ja jälle meediasse sattudes) on see teema omanäoline, et sa kunagi ei tea, kellega võid tutvuda. Alguses kõrvuti Vabadussamba juures jääkillukesi kiviääre vastu taguda, siis algatada vestlus, saada teada nimi, juua ühisest tassist teed ja elada kaasa teineteise tekstidele. Kiit
a, tunnustada ja eelnevalt õpetada. Pärast aga vahetada numbrid, suruda kätte ja leida, et järgmisel miitingul näeme. Jälle.
Ma ei tea, kas teen õiget asja, ma ei oska öelda, kas sellel üldse mingitki tulemust on, aga kunagi, kauges tulevikus võin ma öelda, et ma vähemalt tegin midagigi, et elule anda paremat ilmet. Ma ei tea, kas minust järeltulevad põlved pajatavad, aga ma loodan, et pojalaste mälestustesse kerkib nende vanaema oma seisukohtadega, sest nii on ikkagi õige ja parem.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...