Märtsis läks blogipidamine pisut pinevaks. Ei saa ju tühja sissekande tõttu kiiremas korras kusagile avalikku internetti klõpsima minna, tööl tegin sissekandeid, ka oma kihlatu kodus, aga kirjutamine kui protsess nõuab siiski teistsugust lähenemist ja pikaldasemat vaimu turgutamist, kui kiires korras kribinal-krabinal sõnu süüdlaslikult üles seades.
Märts oli meeldejääv kuu. Pika ja pühadeta töökuu jooksul juhtus ühte ja teist. Märkimisväärset, fundametaalset. Olulist.
Kaunis võimas tunne on olla teadmises, et ma abiellun. Mehega, kellest hoolin, inimesega, kelle kõrval tahan elu veeta. Mind ümbritsev meespere on väga mõistlik ja toetav. Pojad, kellele ta on kasuisa ja vend, kellega ta on põgusalt juba tutvunud.
Üks inimene, kuuldes minu peatsest perekonnaseisu muutusest, küsis, et kes see julge mees küll oli? Siis lisas oma keele vääriti mõistmise juurde, et mitte, et mul midagi viga oleks, aga 'sinusuguse lõvinaise juurde arg mees tulla ei julge'.
Tjahh, eks seal ole omajagu tõtt, kuid ma ütlen, et turvatunne, inimese armastamine, ühes suunas vaatamine ja enam-vähem ühesuguste ootustega tulevikku astumine on kindlasti suur samm mõlemale. Olles ikkagi väljakujunenud isiksuste, intelligentsete, haritud kaaslastena üksteisega täielikult võrdsed paarilised, kus on olemas kehakeel, vaimumeel, sõnajõud ja ihuvägi.
Igatahes kui seni on olnud töö, kool, EÕL ja usaldusisikukus saamine kohustused ning pojad, maja ja hobid meeldivad tegevused, siis lisandub nendesse sektoritesse midagi, mida varem pole kunagi isegi plaanis olnud (käepalumise 'jah' tuli 1 sekundiga!!).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar