"Faust" igas võimalikus versioonis; "Rehepapp" ja sellele eelnenud liigendused, tõlgendused, mugandused, versioonid ja visioonid.
Keegi on lubanud hinge kuradile selleks, et miski oleks vähemalt näiliseltki pisut aega meelipaitav või keegi on lausa saatana sigitis ise.
Aga... tundub, et vahel on need sõlmimised aset leidnud ka päris inimestega, mitte pelgalt fiktiivsete fantaasiate friteerimises.
Niccolo Paganini. Tema olemuse essentsiaaluse toob üks väga omapärases esituses film välja, mis kannabki pealkirja "The Devil's Violinist" (2013).
Tõepoolest, Paganini oli oma virtuoossuses kahtlemata tipp ja väidetavalt olnud no selline, kes oskab pilliga toimetada sedasi, et naised minestanud ning kuluaarides kõneldud - ta olla saatana enda poeg, mitte pelgalt sõlminud temaga diile. Kuidas need asjad olid, las jääda muusikaajaloolastele, aga...
...aga mulle jäi silma seda mees mänginud David Garrett.
Paganinina ja muidu ka... Ütleme nii, et oma partituurid võiks tema kätte hoiule ja kasutada anda küll... Ja mitte seetõttu, et ta on meeldiva olemise ja teguviisiga põrgulikult andekas, vaid mulle istub see kirg ja pühendumus, millega ta viiulit käsitleb, käsitseb, käsitab...
Meister mistahes muusikastiilist võluma välja mitte lihtsalt omapärase, vaid judinaidtekitavalt meela ja oskusliku helideahela. Jaa...
____________________________________
Pildid veebist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar