esmaspäev, 3. aprill 2017

Zoja ja Šura

Haa, need nimed ei ütle ilmselt kellelegi enam suurt midagi. Olgu öeldud, et nad olid kunagi väga olulised tegelased, ning nendest räägiti kunagi kui kangelastest õest ja vennast. Point on selles, et Zoja ja Šura pidasid kunagi mõlemad päevikuid ning kui Zoja kirjutas sügavatest mõtisklustest, siis Zoja vend kirjutas kunagi päevikusse: "Tõusin, sõin, jõin, kaklesin Petkaga." "Sõin, jõin, kaklesin Mitkaga." "Täna ma ei kakelnud kellegagi." Teen ka sellise katsetuse. Ühe nädala jooksul ei kirjuta midagi muud. Nagu eile: tõusin, tegin hommikused asjad, läksin kaubakeskustesse ning töötasin aias.  
PS: mina ei tea, kas ta oli olemas ja kas temast liikunud jutt oli õige või mitte, mina tean, et lugesin seda raamatut ning proovisin mingisugusel hetkel olla sama iseseisev nagu Zojagi.
PPS: tean kolme naist, kes on sündinud aastatel 45.-55. ja saanud tema järgi endale nime.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...