Dekaadi jagu tagasi pronksiöhe

Veider, et täna saab kümme aastat sellest, kui tolatsemine pronkssõduri juures massiliseks lõhkumiseks vanalinnas pöördus ning ausaltöelda elasin toona nii mõnegi võrdlemisi äreva öötunni üle, lukustades majauksed, tõmmates alla rulood ning istudes ahjuroop käes poegade voodite juures - et kui vaja, siis kaitsen koda ja poegi.

Tegelikult oli vist toona reaalne oht isegi suurem, kui aimata oskasime. 

Igahates juhtus nii, et pärast läksin ma abipolitseinikuks ning läbisin mingi koolituse - igaks juhtumiks. 

Töötasin siis TTG ja meeleolud olid õpilaskonnas ärevad. Palvele mitte alluda provokatsioonidele järgnes AK uudistes "rõõmus" ära tundmine, et ikkagi ollakse Hirvepargis. 
Küsisin praegustelt õpilastelt, kas nad pronksiööst midagi teavad, siis mõned mäletasid midagi uudistest, kuid üldiselt tõstsin ma teemadelt katet ning nad olid siiralt üllatunud, et midagi taolist oli toimunud.
Mõneks põgusaks sekundiks liitusid eestlased küll korraks kokku. Abipolitseiniku koolitusel ütles üks mees: "Halvad asjad juhtuvad siis, kui ollakse ükskõikne. Mina ei taha olla ükskõikne."
Ka mina ei taha olla ükskõikne.