laupäev, 15. aprill 2017

Pärale minek

Sai pisut nostalgitsetud ning veebe surfates nägin filmi oma isast ja seejärel klikkisin "Lõpetamata saatele", kus Karl Kalkun oma viimsed sõnad lausus. 
Vaatasin saadet oma kunagise professiooni pilguga ning panin tähele kahte asja (reeglina äkksurmad tulevad hoiatuseta, aga siiski võib hiljem lugeda välja märke, mis viitasid mingitele probleemidele): ta hingab sageli kuidagi liiga sügavalt, nagu ei jätkuks õhku ja kuskil 10. saateminutil muutub ta kõne mitte segaseks, aga aegalsemaks ning ta räägib umbes nii nagu oleks söönud arooniaid või toomingamarju - vanasti nimetati 'paksu suuga'.
Grimmi oli tal vähe ning ka jume polnud just parim, aga see võis olla ka lihtsalt valguse viga.
Igatahes tuletas saade mulle meelde mitmeid neid kordi, kui patsient jalge ette varises ja teda enam elustada ei suudetud...
Mõned võetakse ära vara, mõne puhul unustab loodus, et ta ikka veel siin olemas on..
Mis on õige ja mis vale, seda ma ei teagi. Loodaks, et minek on valutu ja vaevatu ning toimuks ruttu, aga siis, kui tean, et maapealsed asjad said aetud.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...