Minu põlvkonna noorusaegadele kuulus suhteline pöörasus, sest eelmise ajastu keelud olid uue ajastu noortelt võetud, kõigele oli ligipääs ja kõike ka prooviti, katsetati, eksperimenteeriti.
Maie Parriku laulust "Ma viies ratas vankri all" tehti ühes seltskonnas paroodia sõnadega "Mul viies ratas keele all".
Nüüd aga kasvatab see põlvkond, ise sagedasti napsutades (mõned korrad aastas on see enam-vähem ok) lapsi, kes näevad mudeleid, millest lähtuda.
Kusjuures - ära peab ilmselt proovima niikuinii, sest muidu ei saavuta piisavat küpsust ja kogemust ning teadmist, et see kas istub sulle väga või ei istu sulle üldse.
Ning kui osundada kellegi veinitamise ohtrusele ja sagedusele, siis kuuleb päris naljakat kisa. Sest tegelikult on see siiski mingi stimulaator millegi varjamiseks/katmiseks/peitmiseks/leevendamiseks.
Ja mitte unustada, et kirjutatu on lihtsalt üks arvamus, mitte absoluutne tõde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar