"Müüa pooleliolev individuaalelumaja"

Ühes nendest keelekohviku ruumidest, kus  E ja K õhtuti integreerida tuleb, kätkeb endas ka nn vaba raamatukogu, mis on tekkinud inimeste annetustest. Iseenesest võib seal olla väga huvitavaid teoseid, sest kuigi on lugemus ja kogemus kirjanduse vallas suur (võiks öelda, et isegi tohutu), siis on mõningaid teoseid, mis pole varasemalt silma-kõrva jäänud või kui ongi, siis sisu on unustuste hõlma sukeldunud.

Vist ikka 20 aastat tagasi loetud Villem Grossi "Müüa pooleliolev individuaalelumaja" peaks olema kohustuslik kõikides koolides ja eriti väga noortele, nii 18+ naistele. 

Teos on omapäraselt silmiavav (ja ühe praeguse 70-aastase lugemisalti proua sõnutsi tõeline hitt olnud omal ajal): milline oli elu-olu vahetult pärast sõda just nende korterikriiside seisukohalt, kuidas oli võimalik pangast ehituslaenu nõutada, kuidas saab materjalism saatuslikuks ja miks peavad koos olema siiski need inimesed, kes elus ühes suunas vaatavad. Ning lisaks - nooruses ollakse tuline ja rumal, aga tõeline tunne vajab veel midagi juurde. Ühepoolne armastus jääb ühepoolseks ja inimesel on õigus teha valikuid. 

Peategelane Rein on lihtne mees - tööliste laps, pärit väieksest kohast, teeb läbi sõjatee, saab haavata küll alles pärast sõda (metsavenna visatud granaat?), aga on väga korralik ja lahtiste kätega mees. 

Ta armub noorukesse Urvesse, kes ka tema suhtes näitab üles kirglikke tundeid, aga... ta on liiga noor ja kogenematu ning vajab enamat, sest oma loomult on ta analüütiline, uudishimulik, teadmistehimuline ja seiklusaldis. Kitsates korterioludes jõuavad noored tõdemusele, et polegi paha mõte hakata maja ehitama, mis saab noortele saatuslikuks otsuseks. Mõlemad on alati soovinud edasi minna õppima, aga see plaan jääb mõlemal poolikuks, kuni Urve, kes oskab ennast suurepäraselt kirjalikult väljendada ning satub mõnes mõttes ootamatult ajakirjanduslikku keskkonda, näeb võimalusi enese harimiseks.

Alguses on Urve joobunud nii Reinust kui abielust, kuid ilmselt saab talle kainestavaks tõsiasjaks väga vara sündinud poeg, kes paneb alles vähe ilma ja elu näinud naise kodu külge kinni.

Pöördepunktiks saab majaehitusele (Rein andub sellele jäägitult, ta veedab iga hetke krundil, ta teeb kõik oma kätega - vundamendiaugust kuni viimse kui aknaraamini) ja abielule Urve tööalane kursustele minek Mosvasse, mis annab noorele naisele nii   silmaringi, elukogemust, kui ka tõdemust, kuivõrd tuim oma loomult Rein tegelikult on. Temas puudub intellektuaalsus, mida naine vajab ja mille ta leiab Ristnas, kellega Urvel võrdlemisi pingsalt tekib tõeliselt suur tunne.

Kogu selle sõjajärgse ühiskonna kirjeldamisel on väga põgusalt puudutatud teatud nüansse (need on olemas ridade vahel - küüditamine, speklutasioon, stalinism, riigivara riisumine etc), aga need pole toodud keskmesse. 

Pikalt mõeldes: tegemist on suhte- arengu- ja olmeromaaniga, seesmiste otsuste, selginemiste, valude ja kriisidega. Ülimalt eluline teos ja tegelikult üllatavalt ajatu. 

Majast ja selle ehitamisest räägib Grossi kaasaegne Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtumis". Samad probleemid ja dilemmad.

Ja kui nii võtta, siis pole see kunagi kuhugi kadunud. Kodu ja selle olemasolu, esimene kodu, omaette olemise võimalus: Merilaasi näidendis "Kaks viimast rida"; filmides "Võtmeküsimus" ja "Regina"; Rannamaa "Kadri. Kasuema."; A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus"; Beekman "Kuradilill"; "Peavari"; "Väntorel"; Kallas "Eiseni tänav"; "Niguliste"; "Corrida"; Krossi "Paigallend"; Kõusaare "Vaba tõus" etc, etc, etc....
Kodu on midagi ainulikku ja peab meil olema. Lihtsalt PEAB.