Mul juhtus seitsme aasta eest üks üsna omapärane lugu.
Ühe Eesti mõisa juures tegutses selline teenus, kus tehti hobusega väike tuur mõisamaadel. Kutsarina töötas kena meesterahvas, kes oma hobusega oleks mõisatuuril peaaegu vette sõitnud, sest muudkui kiikas üle õla, ikka minu poole.
Pärast vankrisõitu palus meesterahvas viisakalt luba minu isalt, et kas ta võib tema tütrega suhelda.
Isa moodsate aegade mehena oli üllatunud ja ütles, et eks ikka tütar otsustab ise. Pöördus kutsar minu poole ja no vahetasimegi numbreid ning ta hakkas sõnumineerima.
Pühajärv, valge juuniöö, kerge romantiline õdang. Kaunid sõnad. Ok, kuumad sõnad, kuni...tuli selline tekst: "Ma kalopeeriksin su juurde...."
Kogu senine kirglikkuse õhku pildumine hajus ainsa vea tõttu olematusse.
Mees, sa töötad kutsarina, ja sa ei tea, kas sa galopeeriksid või kalopeeriksid?
Nii kadus see potentsiaalsus mu elust (see oli nõks enne sepa ilmumist...) ning kalopeeris ennast minevikku.
Aga miks luuletajaga midagi ikkagi välja ei tulnud? Mees, sa ei tea, mis on kuuskantvõti ja sa keerad lauale jalgu alla kaks tundi?
Füsioterapeut on kaugel, IT-mees häkkis ennast ajalukku ning sinna ta oma virtuaalvestlustesse takerduski.
E teeb lapsi, võimleb, lahkab ja peab kanu
Sepp aga.. sepp on sepp on sepp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar