Iga käidud koht poetab inimese sisse hetki, mis sinna jäävad. Mõni mäletab eredalt kohalikku kööki, mõni poode, kus müüakse pseudoarhailisi esemeid. Mõni uudistab hoolega rõivaid, mõni arhitektuurilisi detaile, mõni aga keskendub lihtsal mõnusale ajale perega. Osad isikud valivad reisi sihtkohti tõenäoliselt selle põhjal, kas läheduses saab teha midagi ekstreemset.
Olen ka tähele pannud, et mulle meeldib sihtkohastajuda atmosfääri, näha, kuidas lihtsalt inimesed igapäevaselt tegutsevad ning... mulle meeldivad muuseumid, näitused, keskused
Tõesti meeldivad. Kõik linnused on Eestis läbi käidud, erinevates lossides olen tolknenud, isikumuuseumites viibinud.
Pildikaste vaadates on oldud siin ja seal ning ühte ning teist nähtud, kuuldud, vaadatud.
Meelde on jäänud Maarjamäelt see, et tookord seal käies oli "Eesti Film 100" näitus ning taas kord veidral viisil sepp, kes meid lubas relvakambrise.
Meeles on Narva kindlusest, et kõige üleval oli
üks mees, kes kontrollis, ega me akendest vene piiri ei pildista, Haapsalus Evald Okase muuseumis ei tohtinud isegi mitte värvitud taburette jäädvustada.
Alatskivi lossis oli teenijate koridor omanäoline, Tallinna Linnamuuseumis on tänaseni vahvad nii keskaegne osa kui ka nõukaaegsed riiulid. Kunagi muuseumiööl sai Vilde juures fotojahil kõik objektid üles leitud ning Viljandis ma koperdasin lihtsalt äärepiirdesse. Tartus ERM - see oli aga veel eraldi lugu. Sinna tahan suvel poegadega minna veel korra....
Ühesõnaga - oma sellise käimisharrastuse võlgnen ma täielikult oma vanematele, kes mind kõikjale tarisid ja vaatamist õpetasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar