esmaspäev, 12. juuni 2017

Sveicināti, Rīga!

Tallinn-Pärnu-Riia marsruuti on sõitnud meist enamik. Ning sedakordne ja võrdlemisi vihmalookas taevaalusega suvereis algas kohe sekeldustega, mis õnneks siiski kiirelt möödusid. Vabandan ka teatud firma töötajate ees. Ma küll vahel olen ägedaloomuline, aga mitte selliselt, kuid mõistkem ka mind... ikkagi neli minutit enne väljasõitu tuli askeldada eemal üliaeglase teenindajaga...
Tuleb tõdeda, et teekonnal nähtud metsaalused, perved, märgid, inimesed ja autod ei erinenud kuigivõrd meie omadest. Võrdlemisi kummalised olid hiiglaslikud ja kollased toolid, mis põllupealseil silma jäid ning mis osutusid motellide reklaamideks.

Riia. Vihmane, töine ja... kummaliselt venepärane. Tõsiküll, minu Venemaal viibimisest on kaks dekaadi aega mööda läinud, kuid just sellisena linn mulle tundus. 
Trammiteede remontimine, räämas majad, igal pool sõitvad trollid.
Meie majutuseks oli Knights Court'i nimeline külalismaja, mille hind stuudiokorteri kohta oli kaheks ööks ja sisuliselt kesklinnas ülimalt soodne. Igatahes soovitan seda kindlalt - Bruninieku iela. Vaikne, vaatamata, et asus ühesuunalise ja väga tiheda sõidutee ääres, vähemalt meie aknad avanesid sisehoovi. Kuulsime samas ka eestikeelseid hüüatusi, üks pere ööbis seal (ainsad eestlased, keda enne tagasisõitu kohtasin).
Seda kogesime Riias palju, et autojuhid on palju hooletumad sõitjad kui meil, sõidetakse vanemate masinatega, naised on meil paremini riides, kuid minuealised mehed näevad Lätis paremad välja. Tallinnaga võrreldes - meil on linn rohkem korras ja kui sai mõne kohalikuga rohkem räägitud (riialased armastavad väga Tallinnat, kusjuures!!!), siis selgus, et ka nende meelest on asjad nii. 
Kogesime Riiat mitme kandi pealt - usbeki restoranis, vanalinna kitsukestel ja väga autoderohkeil tänavail (kusjuures restoranide hinnad on üüratud), Suur-Sõjamäe sarnast tööstuspiirkonda, kauneid parke. 
Kusjuures Riia sümboli Milda üle on lätlased koleuhked. Nad väärtustavad seda väljakut ning on kuidagi väga suhestunud oma vabadusega. Kas siin mängib rolli, et päris vereta nad vabaks ei saanud?
Omaette vahva oli odavahinnaline taxify - linna ühest otsast teise kuni 5-euroga (bussid-trammid oleksid kolme kohta teinud sama välja). 
Automuuseum asus kuskil meie mõistes Mustamäe taga (teed on seal väga kehvad!!) ja oli poegadele tõsiseks huviobjektiks. 
Pärast tegime tiiru linnas ja see oli väga mõnus ringkäik. 
Huvitaval kombel sai hakkama nii inglise keeles kui vene keeles, seda viimast kuulis küll kõikjal ning ainsana ei saanud minu küsimusest aru Rimi töötaja (pisikesi Rimisid ja Maximaid ja Narvasseneid (?) - meie R-Kiosk) oli küll vist igas suuremas majas. 
Muide see poodide võrgustik oli üsna üllatav, sest pea igas hoones nt Aleksander ielal oli mingi pood: nt Drogas või Latvias Balzams või mingi muu veikals. Enam-jaolt olid asjad avatud 10.00-st, mõned üksikud kohad ka 9.00-st.
Esimese päeva muljed on ohtrad ja väsitavad.
PS: internet on siin üliaeglane.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...