neljapäev, 29. juuni 2017

Kuidas tõsta rahva teadlikust*

Kunagi, kui E vanatädi (?) ära suri ja E tema korterit remontima hakkas, siis oli seal lisaks igasugusele heale ja hästisäilinud mööblile (TLÜ tagune põiktänav oli korteri asukohaks ja seal sai veedetud päris palju.. eee toredaid tunde nii nagu tema praeguses majaski) Priimaks kutsutud isikul fantastiline raamatukogu - seal oli tõeliselt haruldasi pärleid ja need on nüüdseks vapralt minu valduses (kuigi E neid pärast tagasi tahtis - küllap taipas isegi, milliste rariteetidega tegemist oli).
Omapäraste leidudena sai võtta ka raamatute vahele pandud palvelehti, kinopileteid, sedelikesi, kviitungeid - kõik kandmas ajastu märke ja kuupäevi, mille olemasolu isegi ei usuks. Niivõrd kaugest ajast näisid need kõnelevat.
Üldse on see raamatute vahele pistmine üks lahe tegu.
Olen omagi raamatukogust leidnud ema ja isa kirju ja kaarte, kavalehti, ühe vanaemale kuulunud teose vahelt aga saatekirja arsti juurde, lisaks veel igasuguseid fotosid etc.
Aga vast ühe kõige veidrama ja huvitavama leiu otsa kukkusin ma hiljuti keelekohviku raamatukogus. 
Tegelesime pisut luuletuste mõistmisega (üllatav, kui palju üks proua eesti kirjandusest teadis ja kui huvitavalt analüüsis üks endine moskvalanna lühikest kevadluuletust - ta on eesti keelt õppinud ainult pool aastat!!) ja mulle hakkas näppu Aleksander Suumanni "Meil siin hüperboreas" (muide luuletaja, kelle loominguga ma pole üldse kursis olnud ja kelle ma enda jaoks avastasin - väga sisukad ja põnevad lugemised). Selle vahele
oli aga keegi Kuressaarest pärit murelik isik jätnud kaheksaleheküljelise, loetava, mõningate kirjavigade muremõtiskluse eestluse, rahvusluse ja.. eee eestlaste tähtpäevade tähistamisega seotud traditsioonide üle, mis nagu oleks eemaldunud on põhijuurtest, kuid on siiski meile geenidesse talletatud.
Tundub, et tegemist on mureliku kodaniku koputamisega eestlaste  mustale südametunnistusele:
"/.../Millest siis peale hakata, kuidas rahva "teadlikust" tõsta. Olen alati huviga vaadanud neid jaanitulele voolavaid rahvamasse./.../
Kirjutaja jagab ka näpunäiteid, kuidas saaks inimeste huvi äratada regivärsiliste rahvalaulude kasutuselevõtu osas, märkab muuseas, et "vaid vaba rahvas vabal maal on võimeline elu edasi viima."
"Olen nõus oma laste tuleviku nimel elama vaesemalt kui harjunud, kuid mul on teadmine, et mu lapsed on vabad inimesed, kes ei pea.." Siinkohal kirjutis katkeb. 
Mida ei pea? 
Pagan võtaks - nagu hea krimka, jääb kõige põnevamal kohal pooleli.
Kes kirjutas? Mees, naine? Haridusega inimene, seda küll, aga komasid ei tunnista. Sõnakordusi ei kasuta, lauseheitus korrektne, analüüsib nähtusi silmaringiga inimese tasemel. Keegi, kes oskab võrrelda Ungari saatust meie omaga. Ühesõnaga, kirjandusteadlasele üks magus maiuspala.
____________________________________
*kirjapilt võetud muutmata kujul käsikirjalisest tekstist 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...