Minu blogide loend

kolmapäev, 7. juuni 2017

Moehullus või hullusemood?

Püüdmata oma mõttemaailma inimvaenulikuna esitada, aga vägisi tundub, et mida depressiivsem ja psühhodeenilisem on inimese olemus, seda moodsam ta on. 
Päris tõsiselt. Nagu 19. sajandi kirjanduslikus aegruumis või kohata saledaid, säravate (palavikust läikivatega pigem siiski) silmade ja tiisikusest lõkendavate põskedega tumedapäiseid mehi ja naisi, siis nüüdne aegruum suisa karjub mingisuguse psüühikahäire järele, sest muidu pole piisavalt deep.
Ja sinna juurde käivad muud asjad ka. Läbitöötamata teemad, sügavad sisemised hirmud, kartus/julgus/huvi/huvi puudumine enesesse vaatamisel ja mittevaatamisel. 
Aga ma läheneksin pisut teisalt - mitte, et  ei peaks või ei tohiks või ei saaks kõikidest nendest asjadest rääkida, siis mu meelest on pigem asi selles, et nendest on moes rääkida. 
Tihti pole nagu põhjust (ok lahkuminek, lähedasega juhtunud õnnetus, majanduslikud raskused, lähedase haigus ja surm - seal on emotsioonid arusaadavad), aga tervel ja tegusal inimesel, kellel on arukas mõtlemine, toetav ringkond ümber, käed-jalad otsas, kodu, töö,- reisi-, sõna,-ja mõtlemisvabadus, on hingeliselt nii puntras, et tekib ärevushäire ja siis juba muud häired ja siis veel ja veel ja veel (Haa - vaat kes räägib oma orgaanilise insomniaga!!!)
Ei mäleta täpselt, millises filmis või sarjas see oli, aga nii 80-aastane ema küsib oma nii 60-aastase tütre käest, et miks nemad kunagi nooremana sideme loomise ja  kvaliteetajaga ei tegelenud. Tütar lausub seepeale, et nemad tulevad teisest ajast,  sidemeloomise ja kvaliteetaja veetmise-eelsest perioodist, sest siis oldi koos mitte seetõttu, et tahtsid koos olla, vaid seetõttu, et sa pidid koos olema - muud võimalust lihtsalt polnud. Mulle tundub, et mitte ainult võimalust polnud,  aga ka aega ei olnud. 
"Tahaksin tõmmata suurräti ümber, istuda tugitooli, juua omakorjatud vaarikavartest teed, vaadata tuld ja analüüsida läbi kõik mõtted, tunded, hetked, pilgud, sekundid, kalorid, liigutused, sõnad, kübemed, pudemed, ebemed..."
Seda võib ju teha, aga kas peab sellega alalõpmata tegelema?
Ilmselt tundub nii mõnelegi, et kuidas need seotud on? Kui sedasi tunde ja tunde tegeleda oma sisemaailmaga, siis loogish, et kerkivad mingid läbielamata teemad üles.
Kui võtad psüühikahäirete registri ette, siis tulevad nii mõnedki asjad ette enesesleiduvatena. 
Eitamata vaimuhaiguste pikka ajalugu ja olemist, tean neid, olen õppinud ja näinud neid, aga kas see on siis tänapäevane moekõlks? Vajalikkus endal ja endas näha psüühilisi ebakõlasid?
Millest see tuleb?
Aga - peab ikka inimesel palju aega olema, et lakkamatu süüviga tegelda....
Ärgem unustagem, et sissekanne on üldistav. 

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma olen juba kolmkümmend aastat moodne olnud - skisofreenik. Ei soovita kellelegi.

Sirly Hiiemäe ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.