Minu blogide loend

teisipäev, 13. juuni 2017

Paldies, paldies, Rīga II

Vihm, vihm ja veel kord vihm.
Öösel alanud sadu, mida polnud kuulda, aga see-eest olid kuskil meie kohal ühed hakkajad ...eeee.. voodiaktivistid, keda oli kuulda. 
Pärast kiiret hommikusööki sai Riiat avastatud. Kesklinnani. Põigates vahepeal kummalistesse sisehoovidesse, mis otse kesklinnas olid ja kui
kaasaegsed prügikonteinerid ja ventilatsioonid ära võtta, siis võinuks filmida seal 19. sajandi agulit...
Omapärane oli ka üks eestlasi naerutav tänav....
Kuna loomaaia avamiseni oli veel aega, saime uudistada kohalikku elu, inimesi, vaatasime, kuidas algab Riia äripäev. Kaamera ette sattusid mõned huvitavad variatsioonid inimsusest...
Riia loomaaeda aga mäletasin ma omalapsepõlvest, muidugi olid seal paljud asjad muutunud, aga üldjoontes asukoht ja maastik ja sisseelatus etc, aga ... kuradi ilm....
Vahepeatusena nägime kaelkirjakute majas võrdlemisi huvitavat ...eee. eelpaaritusmängu. Silmnähtavalt hakkamist täis isasloom üritas kordvalt emaslooma paaritumisele meelitada, aga too muudkui eemaldus. 
Ja jessas, et kaelkirjak on suur. Ja et ta haiseb. Ma ei ole kunagi laudalõhnadele nina krimpsutanud, aga kaelkirjakute juures küll.
Oma lemmikuid, ahve, me väga ei märgaud, kuigi mõned seal pisut tsirkust ikkagi tegid. Mingi teema oli ühtedel minipärdikutel kaevamisega - mulda ja multi lendas vastu klaase mehiselt.
Kuid ilmselt mõjutas tuuline ja märg jahedus ka loomade meeleolu, sest enamik oli neist siseruumides, ainult paar kitse andsid märku kohalolust.
Ja kummaline, kuidas mu pojad loomi ligi meelitavad. Nagu loomalausujad oleksid...
Kui aga mingist asjast saab küll, siis saab mingist
asjast küll ning edasine suund taas kesklinna, kus asus 
Läti Rahvusliku Ajaloo Muuseum (meie ERM?) ja mille olemasolust polnud nii mõnedki riialased ise teadlikud. 
Neljale korrusele jagatud asutus, mille hoonel endal oli võrdlemisi uhke ajalooline taust, pakkus äratundmist, vaatamist, uudistamist ja ...ülimalt närvesöövaid muuseumitädisid, kes meil lakkamatult sabas sörkisid. 
Mul on käes ainult fotokas, ma jätan oma tuulejopi, koti ja muud asjad garderoobi ja te ilmselt mõtlete, et see perekond tuli teie asju lõhkuma-näppima-katsuma. Selles kohas mulle suhtumine ei meeldinud, aga ei täianud eakatele prouadele midagi öelda ka, eriti kui üks vist üle-eelmise sajandi lõpulist sündimise aastat kandis.
Kogu sealne kultuuriline kajastus jäi kõvasti meie omadele alla. Kakskeelseid silte praktiliselt polnud ning pidevalt googeldades sai ise asju juurde otsida. Ning jõuda tõdemuseni, et meil on lätlastega neetult sarnane minevik ja olek, ilmselt ka tulevik ja teemad muudel aegadel.
Mis pole iseenesest halb. 
Aga lätlased peaksid tulema korra Eestisse tuurile ja teavet koguma. 
Muuseas - pangaaparaadid olid meil selliste funktsioonidega kasutusel vist 1990. lõpus (?).
Samas vermib kõik ennast mingil hetkel minevikuks, ka Riia, sest kuidas ma ka ei üritanud mõelda, et siin on lahe ja mahe ja vahe ja jahe, ei saanud ma üle hetkeist ilma üle nuriseda, sest seetõttu jäi ära paadisõit ning veel mõni avastamist vajanu.
Hilisöises vihmas Tallinnasse jõudmine pani tõdema: "Pole kodust paremat kohta!"

Kommentaare ei ole: