Vesi, vesi, vesi

Vesi ehk divesinikmonooksiid ehk vesinikoksiid ehk oksidaan on keemiline ühend molekulaarse valemiga H2O. Üks vee molekul koosneb kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist.

Vesi on üks kõige levinumatest ainetest nii Maal kui ka universumis: molekulaarsetest ainetest on vesi leviku poolest kolmandal kohal pärast vesinikku (H2) ja süsinikoksiidi (CO).

Seda teavad enamik koolipingis istunud inimesi.

Veel on kolm olekut: vedel, gaasiline ja tahke.

Sisuliselt igaüks meist teab ka seda, et veest on alguse saanud praegune elu Maal (ok - mööndustega, et väidetavalt).

Veestiihiad on ühtepidi lummavad ja teiselt hirmutavad. Vesi on suurem jõud kui inimene, ta on looduse üks võimsamaid nähtusi. 

Veeta kõik elus hukkub. Kiiresti.

Pärast pikka põuda on karastav vihmasadu väga teretulnud nähtus. 

Vett tuleb juua igapäevaselt. Juua tuleb puhast vett.

Puhas vesi on ressurss, mille hävitamine/piiramine/vähetähtsustamine võib anda saatuslike tagajärgi.

Juba muinasaegsed inimesed tabasid vee olemuse, veejumalate karistust on alati kardetud ning veeelu annab tänaseni põnevat teavet.

'Vesi' on aga sõna, millele endal on huvitav etümoloogia, ta on eesti üks vanemaid ja põlisemaid sõnu.

vesi : vee : vett  ◊ vedel, vetikas, vettima ? ← indoeuroopa *wed-

heti watar 'vesi'; armeenia get 'jõgi'; sanskriti udán 'laine; vesi';  vanakreeka hýdōr 'vesi'; rootsi vatten 'vesi'; saksa Wasser 'vesi'; inglise water 'vesi'; läti ūdens 'vesi'; vene voda 'vesi'

● liivi ve’ž 'vesi'; vie’ddõl 'vedel; õhuke'; vadja vesi 'vesi'; vetelä 'vedel'; soome vesi 'vesi'; vetelä 'vedel'; isuri vesi 'vesi'; Aunuse karjala vezi 'vesi'; vedeü 'niiske, märg'; lüüdi veži 'vesi'; veďel 'vedel; pehme'; vepsa vezi 'vesi'; ersa veď 'vesi'; mokša veď 'vesi'; mari βüt 'vesi'; udmurdi vu 'vesi'; komi va 'vesi'; mansi wit 'vesi'; ungari víz 'vesi'; neenetsi jiʔ 'vesi'; eenetsi bi(z) 'vesi'; nganassaani bi̮ʔ 'vesi'; sölkupi üt 'vesi'; kamassi bш 'vesi; jõgi'; matori bü 'vesi; jõgi'

Võib olla ka uurali tüvi. vedel on läänemeresoome tuletis. vetikas on tuletis, mis murretes tähendas 'vesine, soine', kujul vetik, (mitm) vetikad 'looteveed', tänapäevases tähenduses võeti kasutusele keeleuuenduse ajal.

Puhas joogivesi aga toob silme ette esimese asjana emaema talus olnud kaevu, kus ka kõige kuumemal päeval oli vesi selge, puhas, karge, jahe - ma ei mäleta, kusagilt nii head vett saanud olevat. 

Eesti fraseoloogia on täis veega seotud väljendeid:

*ennast vee peal hoidma, vee peal püsima; *kivist vett välja pigistama; *nagu külma vett kaela valama/viskama; *nagu hane selga vesi; *nagu kaks tilka vett ; *nagu kala vees ; *nagu tilk vett kuumale kerisele/kivile ; *nagu tuli ja vesi ; *vesi ahjus; *selge nagu  vesi; *sogases vees kalu püüdma ; *suud vett täis võtma; *sõelaga vett kandma; *tulest ja veest läbi ; *vee ja leiva peal olema; *vee varale jääma; *vesi kellegi/millegi veskile; *vett ja vilet tegema/saama/nägema; *vett peale lööma, vesi on peal; *vett segama; *vett vedama minema.

Kuhlala ngamanzi!!!

Nahkhiiremees

"Suure Paugu teoorias" on sari nohikuid, kes on osa koomiksikultuurist: nad käivad koomiksifestivalidel; nad koguvad koomikseid ja nendega seotud objekte/kingitusi/nänni; nad riietuvad koomiksikangelastele iseloomulikult; nad mängivad arvtimänge etc, etc, etc.

Nende tüdruksõbrad on alati masenduses või suhtuvad sellesse kergelt veidralt.

Koomiksitest pärit superkangelased ja nendega suhestumine ning kogu kära, mis viimased 25 aastat nendega kaasnenud on (mõtle kõikidele filmidele ja sarjadele etc)  on aga osalt - ärgem nüüd pahandagem - aga kinnisideeline hullus.

Ning alates 2013. aasta tähistatakse ka  Nahkhiiremees päeva. Täna, 17.09. 

Et misasja?????

Metroo

Kunagi aastaid tagasi, Peterburis sai korra sõidetud metrooga, kuid ausalt - ma ei mäleta sellest suurt midagi. Valged kahhelseinad, vist oli pruun rong, ohtralt inimesi, liikuvad trepid. 

Pariisi metroost mäletan piisavalt räpasust, rohelist piletiti (see on mul praeguseni alles kuskil) ja väga mitmeid mustanahalisi. 

Kõik, rohkem ma kuskil pole metrooga sõitnud. 

Ma ei taha rääkida metroodest päris ajas ja ruumis, vaid metroodest filmilikus ajas ja ruumis.

Katastrooffilme eriti armastamata ning televiisorit suuremat vaatamata (sealt lihtsalt ei tule peaaegu midagi), juhtusin nägema reklaami ning ausaltöelda - miks ka mitte.

Seda enam, et metroo kui objekt on esinenud päris mitmetes uudistes.

Sõnaga vaatasin seda filmi ja täitsa suure huviga. Üledramatiseeritud igas mõttes - on arst, arsti abikaasa ja abikaasa armuke. Kooliminev tüdruk. Neiu ja noormees, kes metroos kohtuvad. Napsitada armastav naine, kes joob hommikust vahetust lõpetanud metrootunneli valvuriga, kes väidab rööbastel vett näinud olevat ja keda keegi tõsiselt ei võta. 

Abikaasa peab otsustama, kas armuke või arst. Juhuse tahtel  satuvad metroos kokku nii armuke, arst, tema tütar kui ka noormees ja neiu. Noormees püüab neiule muljet avaldada, tutvustades talle libagiidina (rullikeeratud ajaleht suu ees) kummitusjaama.

Tunnelilaes on aga võlvidelt pressinud Moskva jõgi ennast läbi, tükid kukuvad, vesi tulvab, rongijuht teeb hädapeatumise, rong lendab rööbastelt ning aegluubis nähtavad purustused -vigastused on täpselt nii masendavad nagu olema peavad.

Vagunis ellujääjad peavad leidma läbi vee, laipade, kahjustuste võimaluse maa peale tagasi saamiseks. 

Loomulikult on haripunktis ka armukese ja arsti omavaheline kähmlus (üsna filmi lõpus on korralikult mehelik peks ka olemas) naise pärast. 

Loomulikult ei puudu filmist reporter ja operaator, kes on ühteviisi südametud ja osavad vennad; pisut mõistetamatud militsionäärid; närveldavad metrootöölised; otsustavad linnaametnikud; heroilised tunnelipäästjad; kõiketeadev ninatark ja nohik, kes õigel hetkel saab teada info, et sõjast jäänud punkris on inimesed...

Ühesõnaga slaavipäraselt ülevoolav nii sisuliinide, karakterite joonistamise kui ka katastroofielementide poolest.

Üks, mis mulle taolistes filmides alati tundub olevat - see näitab ära inimese tegeliku iseloomu. Mõnes mõttes väga loogiline, et armukesest saab kogu grupi aju - ta on ettevõtja ehitusvaldkonnas, ilmselt rohkem kursis pindade, elektri etc, kuid kahtlemata on ta ettenägelik. Vagun on vees, rööpad aga ju elektriseeritud. Kontrollimaks, kas vesi elektrit kannab, haarab Armuke ühes vagunis ellujäänud koerast ning laseb ta vette. Koer jääb elama. Järelikult saab minna. Ta on tugev, leidlik, arukas, armastav, aga ka pisut kiuslik.

Arst seevastu on küll meditsiiniliselt osav, kuid üldiselt üsna möku. 

Seltskonda sattunud napsitaja naine on vaatamata oma alkohilismi kalduvustele üsna asjalik tegelane - käeliselt osav, jõuline, hea häälega. 

Metroos tutvunud neiu ja noormees on aga filmialguses võõrad, kes selle katastroofielamuse käigus üksteisele saavad mitmel korral toetuda (neiu astmapiibu otsingud; vaguni vahele litsutud noormehe päästmine) ja filmi lõpus saabki nendest paar. 

Tunnelis aga koguneb vett juurde, laest pudenevad metallosad eraldavad vaguneid ja üks neist pääseb liikuma, mis suurendab niigi viletsas seisus olevate osaliste šansse teemast puhtalt (loe: eluga) pääseda. 

Draama juhuslikult leitud punkris ning mõneks ajaks tõuseb vesi seal ikka päris kõrgele, kuni lahtipääsenud vagun nagu vannikork vett kinni peab, siis aga on vagun veega täitunud ning tuleb eest ära ja vool paisub ja kõik seal punkris lendavad vooluga tunnelisse tagasi, mida siis maa peal olevad maetnikud tahavad isoleerida ja konserveerida. St hermeetiliste ustega veega täitunud kohad sulgeda ja need siis vedela lämmastikuga  ühtlaseks monoliidiks muuta ja selle kaude siis probleemi vähendada. 

Teema seal ongi üldse selles, et Moskva kesklinnaalune on ju piltlikult käikusid ja urkeid täisehitatud ja kui need veega täituvad (hermeetiliste usteta 10 minuti jooksul), siis vajuks pool linnast kenasti kokku - 1935. aastal ei osatud veel arvata, et kesklinn nii täis ehitatakse ja linna pinnase kandevõime alaneb.

Sellega seoses meenub mulle kunstniku pajatus oma abikaasast, kes Moskva lähedal 1941. aasta sügisel rindekunstnikuna  sõjas oli. Ta olla kõnelnud naisele, kuidas sakslased polnud arvestanud, et jõeäärsed maad on sügisel pehmed, tankid vajusid järjest kraavidesse ning sakslased kirunud  seda jõge ja Moskvat tükkis täiega. Venelased aga istunud eemal, kaitseliinil, piilunud sakslaste tangijanti ja irvitanud täiega...

Ühesõnaga on lõpuks peategelased metroost pääsenud. Ema ja tütar saavad kokku, naine langetab seal otsuse oma mehe, arsti kasuks. Noormees ja neiu suudlevad ning otsustavad kokku jääda. 

Mis jäi aga kummitama ja mis minuni alati tagasi jõuab - mistahes olukorras jäävad inimestes alles need nähtused, mis temast inimese teevad (ok, need huntide seas kasvanud lapsed ja pikalt isolatsioonis elanud mörisevad veidrikud on erandid), selle inimliku tuuma riismed on alati olemas ja mängus (kõik see, millest ma oma MA töös ka kõige rohkem pajatasin). 

Vajadus abistada kaaslast, mitte hüljata hädasolijaid, proovida töötada meeskonnas, jääda INIMESEKS. 

Stsenaristina oleks ma ühe nükke veel teinud - lasknud armukesel rohkem tuttavaks saada napsitanud naisega - neis oli palju ühist. 

Aga üldiselt oli kaameratöö hea, efektid muljetavaldavalt ja mõõduka elegantsiga realistlikud. Igatahes - tubli töö  Anton Megerdichev ja tema meeskond, huvitav vaatamine oli.

*Pildid veebist

Agatha, Christie Agatha

Kuidas ma teda kadestan!!! Milline õige aeg alustada kirjanikuteed, milline tabamine naelapea pihta, põnev elu,  kaks korda leitud armastus, huvitavad reisid ja milline aju....

Aga temast:

*Agatha Mary Clarissa Christie (neiupõlvenimi Miller; 15. 09 1890 Torquay– 12. 01.1976 Wallingford). Sai  tuntuks kriminaalromaanidega.

*Abiellus kaks korda – esimene abikaasa sõjaväelendur Archibald Christie, kellega sündis ka ainus laps Rosalind.

*Teine abikaasa oli arheoloog Maxwell Mallowan, kes oli naisest kümme aastat noorem. 

*Nad kohtusid Bagdadis arheoloogilistel väljakaevamistel ning olid 46 aastat abielus. 

*Reisidest innustudes kirjutas ta mitmeid romaane, mis seotud arheoloogiaga.

*Alustas kirjutamist 1916.aastal, pärast juhuslikult sõlmitud kihlvedu (polevat võimalik kirjutada sellist kriminulli, kus mõrvar selgub alles viimasel lehel). „Saladuslik juhtum Stylesis", seal astuvad üles Hercule Poirot, Arthur Hastings ja inspektor Japp.

*Ta kirjutas 77 kriminaalromaani, ligi 100 lühijuttu ja 20 näidendit.

*Tema kuulsaim näidend on "Hiirelõks", mid on Londoni West End teatris  mängitud alates 1952. aastast tänapäevani rohkem kui 24 000 korda. See on ühe näidendi samas teatris esitamise kordade arvu maailmarekord.

*Guinnessi rekordite raamatu järgi on Christie maailma enim müüdud romaanikirjanik ja koos William Shakespeare'iga maailma enim müüdud kirjanik.

*Tema teostest on tehtud filme, näidendeid, seriaale, lauamänge.

*Internetiajastul lisandusid arvutimängud, mille puhul saadavad autoriõigused on teinud tema järeltulijad märkimisväärselt rikasteks inimesteks.

*Nooruses töötas I maailmasõja ajal Punase Risti haiglas, kus lisaks õena töötamisele oli ka apteekri abiliseks. Seetõttu tundis erakordselt hästi ravimeid ja ravimite koostoimeid. 

*Romaanides esineb statistiliselt kõige enam mürgitamisega seotud mõrvu (arseen, strühniin, tsüaniid, bromiid, digitaalis, kübaravärv – süstina, tabletina, toidu sees, puhkpüssiga jms).

*1926. aastal, pärast seda kui esimene abikaasa oli palunud lahutust, lavastas kirjanik enda kadumise . Kogu avalikkus otsis teda ning kirjanik leiti alles 10 päeva hiljem ühest tillukesest hotellist, kuhu ta oli registreerunud valenimega. Ta väitis, et ei mäleta kadumisest midagi.

*Kirjanik suri 12. jaanuaril 1976 Wallingfordis.

*Tema kodumaja Greenway House'i sisustuse ja ümbruse kirjeldused on kirjanik pistnud juurde teostele "Viis väikest põrsast"; "Haripunkti poole" ning "Surnud mehe temp".

*Selles majas filmiti "Hercule Poirot" kõige viimane episood (mitte kronoloogiline Poiroti elus, vaid sarja üleüldse viimane episood - austusavaldusena Agathale)

Kuid täna saanuks 763 aasta vanuseks maadeavastaja Marco Polo; indiaaniromaani "Nahksukajutud" looja James Fenimore Cooper 228-aastaseks ning "Ropsi" autor ja motoriseeritud sae "Družba" leiutusmeeskonnas töötanud Boris Kabur 100-aastaseks.
Pildid veebist, teave Agatha kohta samuti

Finessid

Pealiskirjas peituvad peened põhisõnad (?). Tegelt on asi oluliselt lihtsam. Märgata enda ümber lisaks inimestele ka selliseid nähtusi, mis kannavad endas hoonete külge kuuluvate osiste huvitavat minevikku. Sorteerides/komplekteerides/organiseerides märkasin teatud seaduspärasusega korduvaid fotomotiive, mis rändajaliku pealetükkivusega jälle ja jälle silme ette maandusid.

Puidust maja välja ulatuv terrass, kivihoone bareljeefidest katuse nurgaalune  - ei teagi, kuidas neid arhitektuurilisi hetki kutsuda võiks...

Kindlasti saaks tänane sünnipäevalaps, kuulus arhitekt Renzo Piano minu saamatute sõnade üle kõvasti naerda. 

Tema loomepärandisse kuuluvad mitmedki tuntud

hooned üle terve ilma: Pompidou keskus Pariisis (olen käinud); NEMO Teadusmuuseum Amsterdamis (ei teadnud tänaseni selle olemasolust midagi); Kalifornia Teaduste Akadeemia hoone Ameerikas (vt eelmisi sulge); Botini Kunstikeskus Hispaanias (vt eelmisi sulge); Stavros Niarchose nimeline Kultuurikeskus Ateenas (vt eelmisi sulge)

Aga mina ei ole ju arhitekt ja ei valda selle nüansirohke ja teadmistenõudliku eriala spetsiifilist keelt. Kuigi see tundub äärmiselt põnev  olevat.

Kersti Merilaas on kirjutanud luuletuses "Hingepuu": "/.../Ausad härrad arhitektid, tühistage need projektid, sest et hirmus on, kui hukkub igihaljas hingepuu./.../"

Šokolaadipäev

Päris tõsiselt - maailm tähistab täna šokolaadipäeva (no ok, vähemalt osa maailma). 

Kummalise kokkusattumusena on 101. sünniaastapäev Roald Dahlil, kes kirjutas "Charlie ja šokolaadivabriku" ning ilmselgelt sai ta oma teose algtõuke Reptoni koolis õppides, kus ta oli koos teiste kooliõpilastega Cadbury šokolaadivabriku proovimaitsjaks - vabrik saatis kooliõpilastele proovimaitsmiseks uusi šokolaadisorte. Ilmselt oli Roaldil toona unistus välja mõelda selline šokolaadisort, mis pälviks ka vabriku direktori, härra Cadbury enda kiituse. Aga mõned faktid šoksi kohta:

• Šokolaadi peamise koostisosa kakaovõi rohked rasvhapped ei tõsta vere kolesteroolitaset ega suurenda südamehaiguste riski.
• Nädalas võib süüa julgelt 200–300 g šokolaadi, tekitamata kahju südamele ja veresoonkonnale.
• Vältida tuleks kõiki teisi muid šokolaadi liike peale tumeda, kuna neis leidub ohtrasti piimarasvu ja suhkrut, kompvekkides lisaks veel troopilisi õlisid, mis tõstavad järsult vere kolesteroolitaset.
• Šokolaad sisaldab antioksüdante (alagrupp-polüfenoole), mis kaitsevad südant ja veresoonkonda, kaitsevad keharakke vabade radikaalide kahjulike mõju eest, aitavad vähendada mälukaotuse, kasvajate, silmakahjustuste, Alzheimeri tõve,
  
  parkinsonismi ja veel mitmete tõsiste tervisehäirete tekkimise ohtu.
• Šokolaad sisaldab rauda, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja vaske ning vitamiine A, B1, C, D ja E.
• Viimaste aastate uuringud on tõestanud, et šokolaad ei tekita aknet ega hambakaariest.
• Šokolaadi rasvasisaldus ei ole suur, keskmiselt 25%.
• Energiat annab 100 g kaaluv šokolaad keskmiselt 450 kilokalorit.
• Kõige puhtamas ja järelikult ka kõige suurema kofeiinisisaldusega keedušokolaadi 100 grammis on vaid sama palju kofeiini kui ühes tassis (1,25 dl) keskmise kangusega kohvis.
• Šokolaadis on leitud ohtralt „ajuvitamiini” ehk meeleolutõstjat türosiini, mis alandab ka vererõhku, stabiliseerib veresuhkru taset ning aktiveerib kilpnääret, kiirendades nõnda ainevahetust ja alandades kehakaalu. Türosiin on lisaks ka üheks lähteaineks „õnnehormooni” ehk serotoniini tekkimisele organismis (serotoniin reguleerib und, pärsib näljatunnet, väldib meeleolu kõikumist, kontrollib söömisel õigeaegselt küllustunde tekkimist ja teeb reipamaks) (vikipeedia.ee)

Head ampsu siis!!

"Arbati lapsed"

Suure tõenäosusega kuulsin seda pealiskirja hoovis, kellegi juhuslikus märkuses, lihtsalt mäletan kedagi mainivat midagi Arbati kohta. Teadlikult mõistsin keelatud raamatute olemust võrdlemisi hilja ning nüüd siis otsustasin pikkade aastate järel läbi lugeda Anatoli Rõbakovi semiautobiograafilise ja kunagi Venemaal samizdatis  ilmunud "Arbati lapsed".

Periood 1920.-1930. Asukoht Venemaa. Seda ajastut on käsitlenud Bulgakov, Kaverin, Matvejev, Ilf ja Petrov - kõik omas võtmes, kuid ajastut kahtlemata tundes ja mõistes. 

Kui mälu ei peta, siis Meister elas Arbatil, Kaverini  "Kahes kaptenis" käib Saša kuskil koolitarvete poes Arbatil. Vene kirjanduses on Marinina "See, kes teab" triloogias vanem proua Bella, kes räägib oma naabritüdrukule Arbati ajalugu ja ühesõnaga on see asum Moskvas ilmselt sama oluline, kui meie vanalinn tallinlastele, Supilinn tartlastele ja Vana-Pärnu pärnakatele.

Iseenesest on tegemist üllatava raamatuga - ühtepidi aus ja avameelne vaade lihtsate ja väga eripalgeliste, erinevate inimeste elust, aga teisalt kogu selle asjastu kirjeldus kõlab kuidagi skemaatilisena. 
Kohutavalt näpuga näitamine, narruseni küündiv printsipiaalsus, veidrad tegelased, veidrad arusaamad, veidrad süžeeliinid. Kirjeldused on siiski kujutluspilte tekitavad, sest olles lugenud "Gulagi arhipelaagi", tulid nii mõnedki asjad tuttavlikud  (läbiotsimised, vangla, ülekuulamised) ja on ka  on arusaadav, et  ajastu on olnud murranguline mitmes mõttes. Kuid kas teos on aus peegeldus või pigem nostalgiahõnguline igatsus noorusaegade järele - Rõbakovi elulugu sarnaneb Saša Pankratovi omale, seetõttu jääb küsimus lihtsalt õhku. 
Mis  tõsiselt häiris - kirjutamisstiil. Selle koha pealt olen tõeliselt nõudlik lugeja - igasugune pisut maitsevastane joon ning kogu teosest jääb maha kuidagi poolik jälg - nagu oleks olnud hea lugemine, aga tekst ei ela enam edasi. Hea teose puhul lõppeb küll kirjaniku tegevus raamatu käiku laskmisega, kuid teos hakkab autorsit sõltumatult tegutsema. "Arbati laste" puhul ma kahjuks seda eraldiseisvust ei tunneta. Vahest on asi selles, et minu teadmised NL-ajastust on vaid pelk lapsepõlvemeenutus; inimesed, kes reaalselt pidid toonaseid päevi kogema teadliku täiskasvanuna (ja mitte ainult seda perioodi, vaid kogu nõukaaega silmas pidades), vaatavad ilmselt muu pilguga kogu teosele ja aduvad kirjanduslikku ruumi ning aega palju osavamalt. Kuigi inimlik tuum (see, mida ma oma MA tööski visalt uurisin) jääb aegadest sõltumata ühesuguseks - seda tuleb tõdeda.
Vaatasin ära ka sarja. See oli sama skemaatiline nagu teos isegi. Üllatavalt täpselt oli temaatikaid järgitud ning üldmulje oli kõigest kokku midagi sellist, mis ei pane uuesti haarama nende ridade järele. Muidugi oli kaameratöö, näitlejatevalik, ajastu tõetruudus vaieldamatult meisterlikud - vene inimesed oskavad OMA lugu jutustada veatult.
Mõned teosed/autorid tulevad  jälle ja jälle tagasi - Heljo Männi "Väikesed võililled"; Harri Jõgisalu "Maaleib"; siingi korduvalt tsiteeritud Teet Kallase "Niguliste"; Mihkel Muti "Keerukuju. Kallid generatsioonid"; välismaalastest vennad Vainerid; Margaret Mitchell; Camus; Kerouac; Kafka.
Aga kahtlen, kas "Arbati lapsed" sellesse nimistusse mahub ....

Kus siis oldi?

Mõnda asja inimene lihtsalt mäletab, sest see on nii kollektiivsesse mällu surutu, et mitte meeles hoida,  tähendaks olla täiesti lugupidamatu ümbritseva suhtes.

Jah, ka mina tean täpselt seda hetke, kui kuulsin esimest korda rünnakust NY-s. Olin vervärske tudeng esimesel kursusel, valmistusin Milan Kundera teksti "Tänukõne Jeruusalemmas" semianri ettekandeks - Toomas Liiv ja sissejuhatus esteetikasse. Telefon helises ja ema ütles, et mingi lennuk kukkus keset linna maha, vaadaku ma uudiseid.

Mõnes mõttes jäi mulle võõraks ja kaugeks toonane õnnetus, aga mõistan inimesi, kes selle ükiksündmusega pidid tõtt vaatama ja miks see kuupäev oluline on.

Muutis see minus midagi? Ma ei mäleta, seda mitte. Vahest pani valvsamalt suhtuma ümbritsevasse?

Ei teagi.

Aga... selle päevaga haaakub veel mõnigi asi - näiteks sündis täna, sada aastata tagasi Eva Meil, kes on heahäälsete Malmstenite ema ja vanaema. Mina suuremat tema näitlejatööd pole näinud, tema pärusmaa operettides kahjuks minuni ei jõudnud, kuigi teadmata, et ma teda tean - ta mängis filmis "Siin me oleme" pereema Jannet.

Loodan, et Malmstenite dünastia teda mäletab ja mälestab. 

Eesti üks esimesi laiemalt tuntud näitlejannasid, Liina Reimann, pidas 56 aastat tagasi Helsingis, Koskela haiglas oma viimase etenduse ning lahkus 70-aastaselt. 

Veidravõitu kokkusattmus, aga alles mõni päev tagasi ostsin ma tema kirjutatud teose "Lava võlus" ning lugesin...

Kuid minnes selle kuupäeva kõige tugevamate assotsiatsioonide juurde - täitsa huvitav kokkusattumus, et kui rünnakut poleks olnud, siis esitanuks maailm USA valitsusele küsimusi 1,3 triljoni dollari suuruse nn jälitamatult raisatud kulutuste osas. Selle teate olla pressikonverentsil välja käinud toonane kaitseministri peasekretär (ma pole kindel, kas tõlkisin õigesti) Donald Rumsfeld.

Huvitav kokkusattumis igatahes...

Kire vastu pole mõtet võidelda...

..ja enesest peituv teadmiste ürgandekus tuleb valla lasta. Eile, täna, homme, siin ja praegu, alati, ikka ja aina, üha ja üha.

Kirjandusfestival on üks neid kohti, kus on tõenäoliselt raamatuhuviliste - koostajate, kirjutajate ning lugejate -  suhtarv populatsioonis ühe ruutmeetri kohta erakordselt kõrge, ja on lausa füüsiliselt tunda, et sellel tänaval toimub miski, mis pakatab sõnadest, mõtetest ning on olemuselt võimsalt mitmekülgne.

Millest alata? Igatahest ideest minna Kirjandustänavale. 

Käia ja kohata inimesi (nägin kokku kaheksat kirjanikku), kes ühel või teisel viisil seotud raamatutega. 

Olla Mati Undi pingi avamise juures, kiigata telkidesse, aduda atmosfääri. 

Muuseas tegin P-le väikese kultuuurilise tuuri Kadriorus üldse: lapsepõlverajad, Vesivärava ajalugu, kus filmiti "Vinskit", kus "Kuulsuse narre", kus "Pisuhända", "Wikmanni poisse"; "Lindpriide" välisvõtteid.

Kust läks kunagi raudtee, kus elasid Tõnisted, Rannamaa, millises majas sai viimase hoobi Valgre tervis, Hirschi närvikliinik etc. (fotodel olevad pildid on Koidula tänava majad)

Pisuke tuur Vilde majas, mõned raamatuostud.

Vihm sundis liikvele ning tundus sobilik puupüsti täis vanalinna kaude "Lendavasse taldrikusse" minna.

Ja seegi polnud veel päeva lõpp, sest loomelinnaku tänavalt lippasid sügismaratoonlased ning neilegi sai pisut ergutust tehtud. 

Muljed, elamused, kogemused....

Kelle jaoks on ja kelle jaoks mitte

Eilses sissekandes mainitud "Enne ussimaarjapäeva" autori tuvastasin päeva jooksul - Uno Laht. Ajendatuna tekkis tarvidus võtta enesele lugemiseks umbes 5 erinevat luulekogu, neid lehitseda ja püüd leida soovitud luuletus. 

Kas see oli seal? Loogish, et mitte. Üheski võetud kogus ei ole seda luuletust sees.

Lisaks jäi näppu ka Ilmi Kolla biograadilise sissejuhatusega kogumik "Kõik mu laulud". 

Veider, et Ilmi Kolla nime teadsin ma juba kusagil esimestes klassides ning olin kursis osaliselt tema luuletustega. Isegi ei tea miks. Aga Ilmi loomet lapates leidsin ühe dateeritud luuletuse - 21.10.1954 - mu ema sündimise päeval. Et veider mõelda, kui mu ema Kallastel sündis, siis kuskil teises Eesti otsas kirjutas Kolla luuletuses "Õhtud raamatuga" sedasi:

"Sügistuultel nüüd on lusti laialt; õhtust hommikuni nende trall; kestab pimedas ning märjas aias; õunapuudes meie akna all. Väljas mängida ei meeldi enam, vihmasajudki on tugevad. Nüüd on palju haaravam ja kenam, õhtul laua ümber lugeda. Kõik on õpitud, mis homseks vaja, õega kordasime laulu uut. Korras portfell ootab tooli najal, uue koolipäeva hommikut.

Nüüd meid raamat enesega kisub, õde vaikselt luuletusi loeb, aga minul oma jutu sisust hakkab kordamisi külm ja soe. Ohh, kui ratsutaks Kortšagin siia ergul tulijalgsel hobusel et meid tulle, võittlusesse viia, otse võidule ja  ja kõige eel./.../ Väljas vihma loobib muutlik raju, hullab raagund õunapuude seas. Meie juures sügiski on hajund, Meil on raamatuga väga hea." 

                                                                              21. oktoober 1954.

Kusjuures peatuses trammi oodates ja luulekogu lehitsedes, kui põlvedel sirgus kokku 8 teosest koosnev rõuk (ma ei teagi, raamatud saavad rõgus olla), tegi üks nutiseadmega piiga must pilti - ilmselt on raamatut lugev inimene juba ebatavaline ning kuskil sotsiaalmeedias näeb siis haruldast võimalust lugevast inimesest 21. sajandi linnakultuuris.

Kas õunad on valmis?

Väike maarjapäev ehk ussimaarjapäev ehk ussi magamise päev. Rukkimaarjapäevast ei kõnelnud, see jäi muude asjade varju, aga ussimaarjapäevast kõnelen küll, sest seda püha teatakse Eestis alates 16. sajandist. Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Sel päeval kaotavad nõelussid maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik.

Kui enamik koristus- ja külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud, siis mõnel pool usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid.

Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks.

Üldiselt oli töötegemine ja metsaminek keelatud, kuid lubatud oli minna marjule. Mõnevõrra oli levinud õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks.

Mõlgutades mõtteid vihmaniiskete õunapuude lehti ja õuni endeid vaadates, siis tundub, et vist on valmis jah. 

Kuid mulle meenub, et on mingi luuletus pealkirjaga "Enne ussimaarjapäeva", kuid ma ei suuda meenutada autorit, selle luuletuse lugemise konteksti ega muudki...

Mõjub ja jääb sisse

Tekst, sõna, pilk, hetk - on mingid momendiga seotud mõtted ja asi jääb kummitama. 

Kohe sedasi, et lugu kerkib üha uuesti ja uuesti esile. Raamatutest on selleks Hamsuni "Nälg", muusikast Foster the People "Pumped Up Kicks", elust enesest kindlasti need lood, mis seotud inimestega.

Üks aastatetagune koolikiusujuhtum on mul aeg-ajalt mõtteis, Austria ujula vägistamisjuhtum on mul  hinges ja nüüd lisandus sellele Ekspressis kirjutatud lugu õest, kelle väga suure prohmaka tõttu hukkus inimene.

Kõikidest osapooltest on kahju, pereliikme kaotanutest ning ka õest. Kuigi selles loos on mitmed aspektid, mida ma küll kõike fakte teadmata ja mitte järeldusi tehes, aga lihtsalt loetule toetudes püüan vaagida.

Muuseas kõikidele lugejatele teadmiseks - juba 20 aastat on haiglates ÕED, mitte medõed. Meditsiin on arstiteadus, aga arstindus ja õendus on kaks täiesti erinevat professiooni - üks määrab ravi ja teine korraldab ravi. 

Artikkel on kirjutatud loomulikult rõhuasetustega, aga olles küll endine õde ja (kahtlemata?) vilunud spetsialist selles vallas, kellel tekkisid küsimused: miks ei viibinud vereülekande juures arsti? Patsient, kes sisuliselt paranenud, viibib intensiivis? Oli ta teadvuseta, et ei öelnud mitte midagi? 

Kuidas on võimalik segi ajada mees ja naine? 

Vereülekande statuut määrab üsna üheselt mõistetavalt, millistest osadest koosneb kogu protseduur ja kuna tegemist on vastutusrikka ülesandega, siis kontrollitakse selle juures silte, nimesid, isikukoode etc korduvalt.

Tõsiküll, viimase viie aasta jooksul võib olla midagi muutunud, kuid kui vaadata vereülekande seadust, siis ma ei näe mingeid uuendusi, vaid nii need asjad olid ja on.

Püüdsin ette kujutada seda päeva ja seda, kuidas taolised sündmused vallanduda võisid ning pähe tulid võimalused, et põletushaiged on nii ära seotud, et pole võimalik tuvastada pelgalt peale vaatamisel, kellega on tegu. Ilmselt polnud patsientidel kätele avatud veeniteid, vaid neil võisid olla subklaaviad. Ning vahest võis olla nii, et mingil põhjusel vahetati patsientide voodikohti ning varasemalt oli naine mehe voodis ja mees naise voodis.

Aga ta pidi ju olema sisuliselt paranenud (see on muidugi keeleliselt päris korrektne eufeism)...

Niisiis ikkagi - pilt pole terviklik, aga samas olgem ausad - tegelikult ei muutu sellest enam midagi. 

Inimene lahkus, perekond peab toime tulema ootamatusega ning õde elama edasi teo tagajärgedega.

Ning kogu sissekanne on pelgalt arvamus, keegi ei pea siit mingit versiooni aretama hakkama.

Estonia 104 versus kolhoosid 70

Tõesti on  nii, et see hoone, mida kaasaja lapsed määratlevad "selle hoonena, mis on Solarise lähedal", võib uhkusega vaadata oma pikale ajale tagasi ning tõdeda, et ta on näinud ja tundnud palju - kaks sõda, põlemine, ohtralt lavastusi, kontserte, vastuvõtte, külastajaid, uuendusi, remonte, pasunakoore ja tippivaid balletikingi. 

Sõnalavastused, ooperid, operetid, balletid...

I maailmasõja ajal kasutati kontserdisaali tiiba sõjahaiglana, teatrisaalis (Estonia teatrisaal) etendati aga ikka edasi. 

23. aprillil 1919 kolis majja Asutav Kogu. 

Niiet ka sellised tegemised on tulnud tal üle elada. Estonia teatri hoone projekteerisid juugendstiilis soome arhitektid Armas Lindgren ja Wivi Lönn. Üks ehitajaid oli Ivar Kreugeri ehitusettevõte Kreuger & Toll, Ivar Kreuger käis Tallinnas mitu korda ehitustöid jälgimas.

Ning ta avati.

Legendid räägivad nt, et  Juhan Liiv olla annetanud Estonia hoone ehitamiseks oma ainsa korraliku pintsaku. On teada, et 9. märtsi ööl kargas Estoniast välja põleva kratikostüümiga näitleja ning balletitantsija Blinov, kes parasjagu oli laval Tubina "Kratis" nimiosa mänginud - kas pole irooniline? Olla tulihänd ning sõna otseses mõttes söösta majast välja, tulihänd taga...Tõenäoliselt Blinov seda ise sellel hetkel kuigivõrd humoorikana ei käsitlenud.

Ning siis, kui Estonia avati, ei teadnud see uhke maja veel, et napid 34 aastat hiljem  ja nii kahesaja kilomeetri kaugusel asuvas Kuressaares (pardon Kingisepas) alustati üle-eestilise sundkollektiviseerimisega. 

Ka selle kohta räägib üks legend huvitava loo - üks kojanaine olla annetanud mõlemad isiklikud luuad kolhoosile "sest kui mul midagi muud anda pole, siis vähemalt luudadega saab korralikult tööd teha."

Kusjuures veel üks huvitav seik seoses kolhoosidega - kui ilmus film "Valgus koordis" (1951), siis olla saabunud veidralt adresseeritud kirju, kus päriti, palju selles kolhoosis normipäevade eest makstakse ja kui palju saab majand puhastulu, tervitati ja kiideti ilusa lauluhäälega kolhoosiesimeest (Georg Ots) ja paluti teada, mis viisil õnnestus vastrajatud kolhoos nii lühikese ajaga kõrgele järjele viia.

Minevik on nii paeluv, onju? Milliseid lugusid sealt välja kaevab....

*Pildid veebist erinevatelt saitidelt

Rahvusvahelisest heategevuspäevast

Kaks heategevuses võrdlemisi tuntud naist läksid 20 aastat tagasi suhteliselt lähestikku kõige kaduva teed - Diana Frances Mountbatten-Windsor  ja Agnes Gonxha Bojaxhiu. Ühte teame printsess Dianana ja teist ema Teresana.

Absoluutselt mitte sallides väljendit maailmas ei ole asendamatuid (neid on kohe kindlasti - ema oma lapsele; laps oma emale; inimesed, kes on olnud niivõrd ainulaadsed - Einstein, Bach, Tesla etc), siis võib nende kahe kohta öelda, et mitte just täitmatute kingade kandjad, kuid kahtlemata raskesti sama rada tallatavate inimestega oli tegu küll.

Omal ajal varjutas Diana ootamatu surm ja matused sisuliselt täielikult ära ema Teresa surma, kuid see ei muuutnud asja - 05.09.2012 kuulutas ÜRO (15 aastat pärast tema surma) selle päeva rahvusvaheliseks heategevuspäevaks ning sedasi mälestatakse toda albaanlannat, kes juba väikese tüdrukuna teadis oma kutsumust, ikka ja alati. 

Eelmisel aastal pühakuks kuulutatud naine pole pelgalt kollektiivsesse mällu kinnitatud, vaid ta on ka poplooris muutunud omamoodi võrdluseks: "Kas ma tundun sulle ema Teresa olevat?"

Aga heategevus on inimlik, soov abistada nõrgemaid, väetimaid, viletsamaid, õnnetumaid - see tuleb kusagilt südamest, hoolimisest, hingest, mis tunneb ja kuuleb rohkem ning mida puudutavad teiste mured ning hädad. Abistada isikuid, kes on mingil põhjusel kehvas seisus (ja mitte segi ajada sellega, et reaalsed kohustused kellegi või millegi suhtes pole halastus, vaid ongi reaalsed kohustused).

Sobimatuna kuidagi õe kingadesse oma loomu poolest, on siiski seesmine soov olnud abistada kedagi (miks satun ma muidu kõige veidramatesse hetkedesse küll narkomaani, küll joodikut päästes!!) ja loodan, et nelja aasta pärast saab hakata täitma suurimat unistust WHO-s töötamisest, aga eks paistab.

Üldiselt on soovitus "Üks heategu päevas" vägagi humanne tegevus.

Harimise mõttes soovitaks osadele isikutele, kes enesekeskses imetluses hästikorraldatud pseudoteaduslikku umpa-lumpa keskel sisuliselt mitte midagi tehes aega veedavad, pöörata pilku mõnele lehele, mis räägib inimlikest väärtustest - lihtsalt selleks, et aduda, kui tühja ja pealiskaudset elu elatakse (ja igal võimalikul sammul sotsmeedias presenteeritakse) ning asuda tegelema tõsiste väärtuste loomisega, pelk hedonism on haritud inimeste juures lihtsalt õudne nähtus.

Kuid - olgem siis üksteise suhtes tähelepanelikud, märgakem hädalisi ja aitame üksteist.

*Pilt laenatud veebist

Hääl, milline hääl - Mikk Mikiver

Korra oma elus olen armunud pelgalt mehe häälde. Mees ise oli ka loomulikult kihvt, aga tema hääl võttis sõna tõsises mõttes põlvist nõrgaks. Sama on sepaga - iga kord, kui tema häält kuulen, käib põlvist nõks läbi.

Üldse on häälematerjal meesinimesel üpris oluline markeerimisvahend - hääle jõulisus annab aimu inimese iseloomust. Kokutav ja mitte kunagi mitte mingit vastust mitteandev pudikeelne sosin on mõttetu.

Õnneks on Eestis mehi, kes lummavad oma kõladega. Näitlejate hulgas eriti. 

Ma ei mäleta, et oleksin Mikk Mikiveri laval näinud, kuid kahtlemata olen teda näinud filmides (Hinckus "Hukkunud alpinisti hotellis": "Ja ka mina nägin mind koridoris. Mina sidusin mind kinni..."); seriaalides (Wikmann "Wikmani poistes": "Meid eestlasi on niivõrd vähe, et iga eestlase siht või vähemalt Wikmani poisi siht peab olema surematus") ja reklaamides (Kulda Katrina: "Paus viisteist minutit") ning järjejuttudes kuulanud ja.... see on lihtsalt imeline, missuguse häälega teda õnnistati -  sisselugemisel on see lihtsalt vapustav.

Täna saanuks ta 80. aastaseks. Oleks võinud rohkem elada, aga igale antakse, palju antakse. Õnneks säilis temast palju, väga palju...

Muuseas - seni, kuni ma hingan ja elan ja mul on mälu, siis minu õpetatavatele jõuavad mitmed mineviku asjad nendest, keda enam pole.
Ta oli kahtlemata suur näitleja, suur lavastaja, suur isiksus. Igatahes - Mikk, kus sa ka ei oleks - sind mäletatakse ja mälestatakse.

Kombo

Mingisuguse ajahetkel märkab inimene kindlasti, et need, kes kunagi olid olulised, on muutunud marginaalseteks ja lihtsalt tuttavateks, sest asukoht, pereseis, tööstaatus etc on erinevad ning ei võimalda enam suhtlemist (mistahes viisil), siis kerkivad kõrvale need tuttavad, kelle perekondlik seis ja üldine taust  võimaldavad ühes liikuda. 

Ning tõeliste linnavurledena oleme katsunud linnaruumi võimalusi meeleoluka NV veetmiseks.

Näiteks trehvata Uue Maailma tänavafestivalil ja kogeda mitmekülgsust nii toitude, jookide, esinejate, kaupade kui festivali külastajate osas.

Sealt liikuda kastanipuudealusele platsile, millel on üllatavalt 12 kanalisatsioonikaevu kaant. 

Avastada enda jaoks Okupatsioonide Muuseum, põigata hetkeks kontvõõraks Jaak Juske ajaloolisele rännakule ning seejärel maanduda Saksa restoranis ning tõdeda, kuivõrd mõnus on kombo, mis kätkeb vabadust, suureks kasvanud lapsi, võimaluste ja vahendite olemasolu.

Ja seejärel rääkida neil teemadel, mis tõesti huvitavad mõlemat vestluspartnerit.

Mis teema on kitarri mängivate meestega?

Päris tõsiselt - vaatad keeltel tantsivaid sõrmi, hoiakut, kuuled kõla, hingad rütmi.

Hiljuti käisin kultuuriöö raames kuulamas Kalle Sepa ja Mikk Tammepõllu vabas õhus antud etteasteid ning see oli tõsiselt mõnus kuulamine: 

Suvel sai vaadatud Linnateatri "Kontaktid" kordusena üle ning tõdesin, et neis kõikides, kes seal esinesid ja kitarri sõrmitsesid - no kohe on mingi maagia olemas.

Kunagi oli üks  muusikapõhine filmi - "Crossroads" (1986), mis toetus osaliselt ühele esimestest 27 klubisse jõudnute eluloole. Mustanahaline Robert Johnson (mõjutas Bob Dylanit, Jimi Hendrixit, Eric Claptonit, Jeff Becki), kes esiti ebaeduga silmitsi seisis ning väidetavalt paremaks muusikuks saamise nimel kuradiga kokkuleppe sõlmis ja kes tõenäoliselt strühhniinimürgituse tõttu varakult lahkus, andis legendi sündimiseks põhjust küll.

Filmis on siis nii, et on poiss, kes mängib kitarri, õppides mainekas muusikaakadeemias, soovib tegelikult saada bluusimängijaks, tahab esitada ühe pala, kuid see ei kõla nii hästi, sest osad noodid on puudu. Lugu on Robert Johnsoni pala siis. 

Poisil õnnestub välja uurida, et olemas on Roberti sõber Willie, kes esiti eitab oma isikut, aga seejärel lubab anda poisile puuduvad  noodid, kui poiss mängib saatana valitud kitarrimängijaga võidu. Dramaatilised hetked ja loomulikult poiss võitab - tingimusel, et kõige kõrgem noot saadakse veel puhtalt kätte. Tema saab. 

Selles filmis aga vaatad sa kindlasti Steve Vai'd ja tõenäoliselt ühe parima kitarristi käsi - see osavus on lihtsalt hämmastav.

Suuresti vist jooksevadki kitarrimängija puhul kokku sõrmede siruulatus, näpuosavus ja muusikaalsus.

Aga seda, et nad kuidagi meeleliselt mõjuvad - see on küll kindel.

Vähemalt oli tantramees küll oma kitarriga suveöödes pisut teistsugune...

Markantne ühik aega

Tajudes kuupäevade ja numbrite kokkuleppelisust ning kiigates kasvõi enese harimiseks kalendritesse, selgub, et 1. september on kuradima mitmekülgne kuupäev.

Rändtuvide ja poolakate jaoks oli see kahtlemata üks kurb hetk - ühel puhul suri 01.09.1914 viimane rändtuvi isend ning teisel puhul, 1939. algas ametlikult  Poolale kallaletungiga II ms.

Samal kuupäeval on avatud riiklik viljasalv, avastatud asteroid, suletud teatrid, varieteed etc (arvake ära, millega seoses), sündinud ohtralt kunstnikke, majandustegelasi, kirjanikke; kaotatud õppemakse, alustatud segakoolide temaatikaid; tehtud riigipöördeid, avatud skulptuure; tehtud esimene vereülekanne ETC. 

Euroopas ja Aasias on see paljudes maades esimene koolipäev ning üldiselt üks tore teadmiste päev.

Enesele oli 1. september aastaid elevuse ja õppimisega seotud kuupäev, nüüd aga kindlasti askeldusterikas nii lapsevanema, klassijuhataja kui kolleegina.

Nagu alpinist, kes vaatab ootusrikkalt algavale tõusule ning tõdeb võimete, energiavarude, varustuse ning valmistatuse taset - kõik on OK.

PS: pildid veebist

Rahvusvaheline blogipäev

Kõikidele blogijatele head blogipäeva.

On selgunud tõsiasi, et blogimine pole pelk veebipäevikuna loominguline eneseväljendus, vaid oma mõtteviisi selline esitamine, mis võib jätta mulje kui  häbistava ja solvava pilkamise hääletorust, võib olla kuidagi halvustav või suisa materdav (siin kohal soovitus - kui närvid vastu ei pea, siis ärge lugege, eks?)

Aga tegelt on siinsele blogimine lahe tegevus, huvitav lugemine ja mahe vahepala, kui mõttekuulid on kuklasse kinni jooksnud.

Tegelt on igasugune pila, pilge, iroonia, sardoonia, mõrkjamaiguline eneseanalüüs ja kellegi valikute üle sõnaline väljendus heaks viisiks oma mõtteid, hinge ja elu setitada, sätitada ja anda lugejatele teada, mis seis on (või pole). 
Ning rääkides päevikutest ja kirjadest - kui keegi saab mingil XXX põhjusel kusagilt vanu päevikuid või kirju enese valgusesse, siis võtta minuga ühendust, sest fännan säärast kraami ja sealt leiab alati huvitavat mõtet. 
Päevikukirjandustki on ju päris tihti kohatud - Edgar Rice Burroughs "Tarzan" algab kahe mehe jutustusena, kus üks räägib kellegi vanadelt ja kolletunud lehtedelt leitud lugu; "Anne Franki päevik", tõenäoliselt suuresti sellest tõuke saanud Rannamaa "Kadri" ja "Kasuema"; Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik"; Kaverin "Kaks kaptenit" etc, etc, etc. 
Prantsuse esseist ja autobiograafiate tippspetsialist Philippe Lejeune on sõnanud: "/.../päevik on dateeritud märkmete seeria. Päeviku puhul on esmatähtis tunnusjoon see, et ta sisaldab daatumeid. Päevik võib olla salajane või avalik, ent kindlasti on selle sissekanded vähemalt osaliselt dateeritud. Kui vaadata ajaloolises perspektiivis, siis esialgu oli päevik poliitilise, majandusliku või sotsiaalse iseloomuga abivahend erinevate asjatoimetuste korrastamiseks, teatav ajaplaneerimise tehnika, ent tasapisi sai sellest kollektiivsest ja praktilisest tegevusest individuaalne ja intiimne tegevus, nagu me seda tänapäeval tunneme./.../" (Lejeune 2013: 150)
Kusjuures tahtmatult on andnud mõned virtuaalsed elemendid mõtte luua uus käsikiri, milles on erinevaid (eks)faktoreid figureerimas...
Vladimir Obrutšev kirjutas menukiks osutuva "Sannikovi maa" ajendatuna Eduard Gustav von Toll'i  tõenäoliselt 13. augustil 1886. päevikusse tehtud sissekandest: "Silmapiir on täiesti selge. Kirdes nägime selgelt nelja mäe piirjooni, mis idas lähevad üle tasaseks maaks. Sellega on Sannikovi teade täielikult kinnitatud. Järelikult on meil õigus joonistada vastavale kohale kaardil punktiirjoon ja kirjutada selle juurde: Sannikovi maa." põhjal.... 
PS: pildid veebist laenatud
PPS: keegi ärgu tundku jälle ennast millestki puudutatuna

Valge

Valge on puhas värvus ja sümboliseeribki seetõttu puhtust, veatust, tõde ja süütust. Samuti on valge kerguse, lihtsuse, aususe ja lugupidamise värv. 

Kuna valge lipp on allaandmise või vaherahu sümbol, tähendab valge ka rahu.

Negatiivsetest tähendustest võib valge sümboliseerida alistumist, külmust, tühjust, surmakahvatust ja igavust (seda viimast on tihti võinud näha - selline plass ja kohutavalt tüütav)

Valge lumi, valge tuvi, valged lilleõied, valged rõivad....

Valge pulmakleit tuli kasutusele 19. sajandil, kui kuninganna Victoria selle ausse tõstis, kuid üldiselt on nii, et mitte igaühele ei sobi valge värv. 

See nõuab ilmet ja juuksevärvi, meiki kindlasti.

Me luuletajaga pulmaplaane tehes igatahes valgest kleidist ei rääkinud  - kahe lapse emale kohe kindlasti ei sünni  mängida kedagi, keda ta kahe lapse emana enam lihtsalt pole. Sama kehtib ka ühe lapse emade puhul, või noh - üldse emade puhul. Meil oli toona kõne all vist õrnlilla toon, vahest ka mõni kreemikam sinine vms, aga valge - kohe kindlasti mitte.

Kuigi ma ei eita, et valged pulmakleidid on kaunid, kuid siiski ainult juhul, kui see kleit on maitsekas ja sinna juurde käivad teatud tingimused.

Mitte plisseeritud vms... prrrr. Lihtsalt kohutav. Nagu mingist eriti labasest 60.ndate showst, kus hooraplikad blondide peade ja hiigelpikkade võltsripsemetega, uimase pilguga stripiposti ümber väänlevad või teesklevad mingit muud vahvat füüsilist tegevust. 

Ruut Tarmo tütar Liia olla enne II ms tahtnud kangesti leeri minna. Kui isa oli küsinud, et miks, vastanud tüdruk, et valget kleiti saada. Ruut ostnud tütrele lihtsalt niisama  valge kleidi, leeritama.

Aga nojah, kui arvatakse, et valge sobib, eriti plisseeritud kujul, siis miks mitte - rõivatunnetust pole kõikidele kaasa antud ning tihti topivad naised ennast jumal teab kuidas riidesse. Vahel õnnestub siiski ära petta, aga seda tõesti VAHEL, üliharva - kui horoskoop, tähtede seis ja püüdlused paremaks saada ka tegelikult töötavad...

PS: tekst on üldistav, keegi ei pea ennast puudutatuna tundma ning kätkeb endas pelgalt kirjalikku ja fiktiivset arvamust.

PPS: pildid  internetist.

Populatsiooni ümber asustamine

Üks väheseid ulmefilme, mida  tõesti huviga vaadanud, on "Iseseisvuspäev". Seal teemaks siis see, et mingid hiidkrevetilaadsetesse kapslitesse pugenud suuresilmsed ufod tungivad Maa atmosfääri ja inimkonda hävitades kavatsevad siinolevaid ressursse kasutada nende otsa lõppemiseni. 

Esiaegsed olid vist kunagi analoogsed - kui kõik vesi ja varud, saakloomad olid otsas, siis liiguti edasi ning asustati järgmine ala.

Tänapäeval aga on nii, et kui inimesel on ühes asunduses kõik moraalsed võimalused ammendunud - no naabrid on näiteks pannud tähele, et perekonnas vahetuvad liikmelisuse nüansid marusagedasti, käib kohal mingi kahtlane seltskond ning ümberkaudsed inimesed vaatavad kogukonnas tugevalt viltu persoonidele, kes lammutavad, siis tasub võtta kõik  lojused, mööbel ja lapseraasud ning kolida ümber teise asundusse, kus veel ei tunta moraalselt nivelleerunud mõttemaailmadega, kuid esiti näiliselt väga vahvaid tegelasi.

Külast külla, linnast linna viib ta tee...

Aga olgu kuidas on, minevikul on pikad varjud ja need tulevad varem või hiljem järele...
PS: teema on üldistav, ei maksa üldse kellelgi ennast puudutatuna tunda

Trepaneeritud

Armastus võib inimesega tõelisi imesid teha - panna tiivusjalu kõndima, luuletama, kallima akna all serenaade laulma (korra on lauldud), tundide kaupa nautima teineteise keha saladusi, kumerusi, õnarusi, pehmusi, voogavusi. Ainuüksi mõte oma armastuse suurusest võib panna mägesid liigutama, sest armastus on kõige ebaloogilisem ja võimsam ning reeglitele allumatum nähtus üldse. Jätame korraks kõrvale emaarmastuse, sest see on ülim. Isaarmastus on nii ja naa. Tutvuskonnas on erinevaid nähtud ja kuuldud.

Aga mitteveresugulaste vaheline armastus kahe võrdse ning täiskasvanud inimese vahel toob endaga lisaks lambasilmsele üksteisele otsa vaatamisele juurde veel ühe nüansi, mille kohta saab öelda - ajupestud. 

Olen selle nähtuse üle mõtisklenud sellistes oludes, kus on näha, et emb-kumb on ühe või teise mõju all. Nagu hüpnotiseeritud hamster boamao juures, kui too ootab silmapilku, mil boa ta neelab.

Loomulikult ei kaasne ajupestus ainult armastusega (jep, sepa kaisutustest, häälest, lõhnast ei saanud mulle küll ja enamgi veel, väheks jäi), vaid ka teistsuguste hullustega.

On kohatud usuhulle, on kohatud peohulle, on kohatud kultuurihulle ja on kohatud tervisehulle.

Tänapäeval on lisandumas veel vaimse puhastumise hullud, kes jahuvad pidevalt seesmistest kompassidest, energia puhastamisest ning otse loomulikult sellest, kuidas olla parem inimene.

Selleks on ilmselt mitmeid mooduseid: käia tantralaagris; puhastada oma kanaleid, leida endale väega kivi, puu, maja, põõsas, jook, sipelgas, käevõru, muusika, luuletus; mediteerida, süüa öko-möko tooteid, juua ainult energeetiliselt tasakaalustatud toitu ja vett, kuulata/lugeda mingit totaalset kelbast, kuidas endale ja oma vaenlastele tuleb andestada, kuidas selle kaude saab lahti mõnest pahest vms.

Ühesõnaga meenub mulle üks kolleeg, kes luges mingit mantrana mõjunud jura nimega "Rikas isa, vaene isa" ja kuidas ta siis tulisilmselt seletas, kuidas asjad tema jaoks õige perspektiivi leidsid. Minu küsimuse peale, miks ta siis jätkuvalt haigetel pepusid pestes raha teenib, ta vastata ei osanud....

Teine osa on neid, kes loevad telegrammi(?) või telegraafi (?) ja igasuguse lugemisfiltrita leiavad, et nii peabki elu käima ja seal selgitatakse lahti elutõdesid ning vandenõusid etc. Sinna patta liigituvad ka David Icke lugejad ja need kes põnevilsilmi, -sui ja -kõrvu "Ajavaimust" hoogu lähevad. Nendes kahes viimases on segamini religioonid, mütoloogiad, ufod, usuhullud, vabamüürlased, illuminaadid, ussid ja ämblikud jne - inimesed lihtsalt ahmivad ning siis juhtubki see, mida tasub karta - analüütiline mõtlemisvõimetus.

Kusjuures kunagi olla inimesi ravitud sedasi, et neile toksiti spetsiaalse teravaservalise augustajaga otsa ette avaus (selle tegevuse üldnimetus oli trepanatsioon), mille käigus murti isiksus - kui õigesti mäletan, siis prefrontaalkorteks on ajus informatsiooni säilitamise ja töötlemise peamisi keskusi. Prefrontaalkorteksiga on seotud inimese motivatsiooni, meeleoluseisundite ja emotsioonide regulatsioon. Prefrontaalkorteksi struktuuridel põhineb inimese ettenägelikkus, abstraheerimise ja planeerimise võime. See ala omab suurt tähtsust inimese käitumise regulatsioonis. Prefrontaalkorteksi kahjustus võib põhjustada inimese kontrollimatult agressiivset käitumist või nagu ma olen aru saanud, siis üldse käitumise muutumist.

Vahel tundub, et need vaimselt puhastumishullud on saanud mingi nähtamatu paugu sinna otsaette ja ongi käitumine muutunud - mitte kooskõlas tema tegeliku olekuga, pea on täis veidrat mõtet ja ajukeemia ilmselt paigast ära - ja see on kokku ajupesu. 
Või on tegemist sektiga?

Valeeria e Valerka: "Dubleerinud filmistuudio Tallinnfilm...

...tõlkija Valeeria Villandi, helioperaatorid Herman Vahtel, Roman Sabsay, režissöör Eugen Rozenthal, toimetaja Luule Žavoronok. Teksti lugesid..."

Kes meist poleks neid nimesid kuulnud - vähemalt minu põlvkond kindlasti ja mitte vähe. Millega need seostuvad? Loomulikult multifilmidega. 

2002. aastal antud intervjuus rääkis  Luule Žavornok heldimusega olnud aegadest, missugune näitleja missuguseid hääli dubleeris ja kuidas nende töö seal oli. Valeria Villandiga töötasid nad paljusid aastaid kõrvuti ning tihti peeti neid suisa väljamõeldiseks, kuigi veerandsada multifilmi dublaaži ja mõned vene lastefilmid andsid tunnistust muust.

Olen paljusid multikaid hiljem venekeelsetena vaadanud ning tõden, et Villandi oli sõnatundlik ja osav tõlkija ning tegelikult tänane sissekanne tema auks tehtud ongi, sest täna saab ta 93-aastaseks. 

Valeeria Villandi lõpetas 1955. aastal kaugõppes Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina. Ta töötas aastatel 1947–1952 kirjandusmuuseumis, seejärel oli ajalehe Edasi kultuuriosakonna juhataja, alates 1954. aastast ajakirja Noorus kirjandusosakonna juhataja ning 1964. aastast alates kutseline kirjanik. Alates 1973. aastast töötas ta ajakirja Looming toimetuses, esialgu toimetajana ning 1982–1991 vastutava sekretärina.

Esimesed Valeeria Villandi luuletused ilmusid ajakirjanduses 1945. aastal. Ta on tõlkinud peamiselt vene ja saksa, kuid ka udmurdi ja hispaania keelest, eelkõige luulet. Ta on koostanud ja toimetanud luuleraamatuid nii täiskasvanutele kui ka lastele ning tõlkinud filmitekste, sealhulgas palju vene multifilme.

Rein Veidemann nimetas Valeeriat Loomingus töötamise ajal majalukuks, kes sisuliselt kõige eest vastutas.

Abielust Ülo Pootsiga sündis mitu last, kellest üks, tütar Viire (nüüdseks lahkunud) koostas ja toimetas ema luulekogu, mille osad luuletused on kirjutanud Valeeria veel üsna hiljuti: "/.../Tal on viimased luuletused ikkagi sinna kirjutatud pärast 90. sünnipäeva ja need pole üldse mitte kehvad. Kusjuures tema, poolpime, kirjutab ju ikka ise valgesse kladesse. Saab hakkama./.../"

Ilmasõdadevahelisel ajal sündinud kirjanike põlvkond on kokku kuivamas ning vastupidamist Valeeriale, kes selle ajajärgu esindajana veel meiega on (lisaks Heljo Männile; Ira Lemberile; Jaan Rannapile; Olivia Saarele; Helle-Iris Michelsonile; Aimee Beekmannile; Väino Ilusale; Ilmar Jaksile; Ain Kaalepile; Helvi Jürissonile - loetelu pole kindlasti suletud) 

Igatahes õnnesoovid Valeeriale ning tänud nende vahvate luuletuste (mõnes mõttes ka natuke eelmisele ajastule pühendatud) ja lahedate tõlgete eest - pole kerge jääda meelde lapsele, aga just nii see oli..

Pildid võetud veebist