Seitsmendikega sügisesse

Nii, nii. Suvi möödas ja uus õppeaasta on kogu oma kihavas täiuses õlale patsutamas. Päevalilled kõrguvad, kõrvits (sellel aastal üks suur ja priske pall peenras) ootab korjet, oder võrsus kenasti, kuid midagi sellega peale polnud küll hakata. Õunasaak jääb viimaste aastate üheks kasinamaks, kuid see-eest on kaks sõstrapõõsast väga naksakad marju andma. 

Seda suve saab kokku võtta nelja tegevuse kaudu: Krugeri tulek, isa surm, magistrantuuri astumine ja Lilli biograafia lõpetamine. Mitte, et meil poleks suvel muud tegemist olnud - sünnipäevade tähistamine, üritustel käik, reisimised, rannad ja muuseumid. 

Suved pole sarnased, nad ei peagi seda olema. Ning nüüd jäävad mõned kuupäevad nii kahetsusväärselt kattuvateks - L poja sünnipäev ja minu papa lahkumine... 

Tõdesin kuidagi nukralt ühel hommikul, et tõesti, nüüd peab rääkima mõlemast vanemast mineviku vormis ja uusi elamusi juurde saamata. Kõik, mis kunagi oli.....

Kuid elama edasi peab ning sipelgana seegavasse sügisesse kavatsen ma viia suitsetamisest loobunud enda (täielikult ja hetke pealt sündinud otsus, muuseas Haapsalu reisi ajal), järjekindlalt kasvatava, õpetava ja õppiva loomuse ning  tõdemuse - mitte ühtegi hetke ei tohi raisata tühjade tegevuste peale. 

ELADA tuleb siis, kui selleks on KÕIK võimalused olemas.

2x13

Ükskord, nii 13 aastat tagasi, oli esmaspäev. Selline hilissuviselt sombune. Nagu ikka augustis, selle lõpusirgel. 

Kuni kella kaheni päeval kõlasid tunnid selles päevas nagu ikka tunnid selles päevas kõlada võivad. Kusjuures tüütult külgsed tunnid, kuigi mingi muutuse ees. Selg tuikas ja pallina ümar keskkoht pakitses kuidagi teisti, kuid ei midagi enneolematut. Kuni see päev muutus selliseks, mida tavaliselt inimsed ütlevad nii avalikult, salaja, endale kui ka teistele - sellel päeval muutus kõik.

Senine hedonistlik endasse vaatamine ja pelgalt enesega seostunu seiskus, jäi paikseks ning kadus sootumaks, sest asemele astus määratult suurem ja võimsam. Nõudlik kõnd, teokas tajumine, et mitte kunagi enam pole nii nagu varem.  

Ooo jaa, need tunnid ei lähe mul mitte kunagi meelest. 

III korrus, suur ja avar tuba: istmed, padjad, toed ja voodi. Seegav personal. Ärritunud vanaema, sünnitav ema.

OMG - praegu mõtlen nendele tundidele ja ......ma ei vahetaks neid mitte ühegi hetkega ära. Nad on siin, nad on minu, nad on olemas. 

13 aastat hiljem, MU POJAD.

Tee on praeguseni veel kulgenud suhteliselt konarusteta või üldse... oleks teadnud, et laste kasvatamine võib intesniisvselt loominguline ja seikluslik tegevus olla, siis oleks raudselt sellele rohkem ainest (lapsi juurde) tekitanud. Kuid ka kahest on mulle piisavalt.

Ning just täna  aastaid tagasi nad koputasid minu lihaskonnale nii tugevasti, et 22.23 ja 22.25 näidati esimest ja teist poega - üks tõsine ja vaikne, teine lärmakas ja turris, aga nii omad, et see pilk, mille nad minu silmadesse heitsid, muutis alatiselt kogu minu südame ja hinge.  

Rannalooderdus

Olen tõeline rannalooder. Suvel, vabadel hetkedel olen ma tõenäoliselt kuskil mereäärses kohas, rannalinal päikest püüdmas (jah, ma tean, et jummala kahjulik ja puha, aga tegelt ma ei pea vaeva nägema - päike lihtsalt naakub külge), merevees sulistamas ja poegadega palli loopimas. 

Rannas on aega inimesi vaadata - perekondi, noori, vanemaid inimesi. 

Meeldiv on tõdeda, et liikumine on moes ja sellega tegelevad isegi palju vanemad  inimesed, sealhulgas ka daamid. Kaks venekeelset memme kõndisid ühel rannakorral meist mitu korda mööda, kuulsin nende jutust katkendeid, mõlemad rääkisid oma põlveliigestest, mille tõttu nad nüüd hoolega kõndimas olidki ning üks memmedest soovitas mingit lehekülge vaadata, mille talle lapselaps FB kaudu oli jaganud...

Eile lasin võrdlemisi suurtel lainetel ennast üle rullitada, istusin rannajoonel ja  püüdsin mõtleda, kuid see ei õnnestunud - mürast, lastest, vanematest, kodust, tulevastest õpingutest, autosõidust - ning eemal kõndis üsna uudishimulik taks. Selline roostekarva sõbralik loom. Tuli mulle lähemale ja uudistas tõsiselt, nuhutas mitu korda ja kui peremehega eemale kõndis, siis vaatas korduvalt tagasi. Veider, kas selles koeras elas mõne minu kunagise lähedase hing, et ta mind sedasi kaes? Või oli isegi taksile üllatuseks, et üks isik endalt lainetusi rannale lasi voogata (?)...

Mõned  ei saa üldse aru, kuidas  on võimalik rannas logeleda. Ning alati on mul kulm üllatusest juuksepiiril: mina ju ei kritiseeri nende puhkamise vorme, nagu näiteks pidev taimede korjamine ja kuivatamine, reisimine, remontimine, orienteerumas käimine, peenramaal müttamine, hoidistega jahmerdamine. 

Minu lõõgastus on lihtsalt selline, et ujun ja loen, päevitan ja vahin pilvi, võimlen vees ja hõõrun liivaga - pea saab sisuliselt tühjaks teha, mitte midagi ei pea planeerima, organiseerima, analüüsima, sünteesima, tegema. Lihstalt seisad ja oled. Lesid ja elad. Päevitad ja laisked. Parim viis ennast täis laadida!!

Ja see rannalooderdus on nüüd viimase seitsme aastaga uuesti päevakorda  tõusnud, sest siis kui poisid väiksed olid, ei saanud kuidagi logeleda, vaid pidi alati silmad valvsad hoidma, et üks punamütsike (poegadel olid nimelised mütsid ja püksid, et nad ära ei kaoks) minema ei jookseks, vette ei kukuks, ära ei varastataks. Mäletan, kuidas ma mingil hetkel ei suutnudki nendega kusagil käia, vaid tekitasin koduaias omamoodi plaažisüsteemi - R ja R istusid suurtes pesukaussides, liivavormid, ämbrid ja koduaiaõuemuru pihkudes ning tundide kaupa muretut päevitamist minul ning mulistamist nendel.  Aga randades neid kivide loopimisi, lossi ehitamisi, müttamist ja möllamist....

Muidugi oli valvas pilk peal (ma ei unustanud mitte ühtegi ema või vanaema toodud näidet sellest, kuidas lapsega juhtus midagi, kui ema oli sealsamas kõrval: "Sirly, pea meeles, et palju kergem on ohata kui oiata! Iga kord, kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis seepärast, et lapsevanem ei suutnud tagada oma lapsele turvalist ümbrust.")

Eilegi käis südamest jõnks läbi, kui vanem poeg korraks kõrge lainetusega silma alt kadus, aga noh, nad oskavad ujuda, kuigi tasub alati valvas olla.

Tulid meelde ajad E-ga, kord Valklas või äkki oli Kaberneemes, kui me veidi hullasime ja üks kuldse retriiveri peremees "ei lasknud ennast asjast segada" või me Tabasalus kivide peal täringuid veeretasime. Või Vaskjala veehoidlas sukledusime. Või Paralepa rannas ootamatuid sügavusi kogesime. E-l oli harilikult katkise sangaga kilekott näpu vahel (lestad ja mask) ning suur arbuus kaenlas. Sõime seda,  lahendasime ristsõnu, päevitasime. Ujumisest hingetuna, tõmbas E endale rätiku ümber ja väristas pisut siniseks tõmbunud huult (siis kui külmemad tuuled puhusid - sale nagu ta oli)....

Ühesõnaga sai randades käidud. 

Nüüd on väga korduv vaadata R&R, eriti vanemat poega, kui too E-le sarnaselt veest tulles hingeldab ja rätiku ümber võtab, alumine huul külmast sinine (sale nagu ta on..)

Suvi, rand, ujumine, päike....loodri unelm. 

Kloostri Ait

Kuskil 90.ndatel puutus mulle kätte üks omamoodi põnev teos - Hans Luige "Keelatud vili". Raamat rääkis bioloogidest, bioloogiast ning selle teadusharu veidi filosoofilisematest tasanditest. Üks tegelane, Ardi Urban kirjeldab  Tartu melu 50.ndatel: "Ah, milline möll käis suviti "Varsakoplis", sõjajärgse Tartu lustiaias! Mäelt kostsid rütmikad foksid ja igatsevad tangod üle õhtuse linna, kutsusid ja lummasid. Kõrgel põlispuude okste küljes hõõguvad prožektorid heitsid läbi haljaste võrade tantsuplatsile mahedaid rohekaskollaseid helke ja jätsid armunute meeleheaks põõsatagused hämaraks. Neid teineteise leidmise ja kaotamise draamasid, farsse ja tragöödiaid, mis siin paari õhtutunni jooksul aset leidis!" (Luik 1989: 163)

Meile meeldib poistega linnas kolamas käia - kõikides muuseumites ja näitustel, galeriides, tänavatel, kirikutes, hoovides - et lihtsalt tajuda ja kogeda ja mäletada. Meenutada. 

Täna sattusime pärast Meremuuseumi Vene tänavale ning plaaniga pisut pala põske panna, viisin pojad Kloostri Aita. 

Seda nüüd sisuliselt tühja ja kliendivaba ruumi, kus menüü on olematu, üks väheldane lett, mille tagant tellida ning võrdlemisi nipsakas neiukene teenindamas...vallandusid minus analoogselt Ardi Urbanile, võimsalt kirjeldavad mälestused. 

Milline möll käis Aidas, sõltumata nädalapäevast, aastaajast või kellatunnist. 

Hea söök, mõnusad joogid (eriti sealne hõõgvein!), huvitav atmosfäär, sepsitatud toolid, pikk baarilett, tihti elus muusika ja elav tuli.  

Stuudioteatri Theatrum tegelased tihti kohvitamas, vennad Johansonid kitarriga, erinevad boheemlased, kunstnikud, ärimehed - neid kohtinguid, kohtumisi, suhtlemisi ja muidu elevust, mis selles ruumis valitses. Tõsiselt mõnus meeleolu. Seal tutvusin ma armeenlasega, kes mind maalis (huvitav, kuhu see pilt kadus?), seal istusin ma armukese staatuses oma kaaslasega....

Sealt sai mõnelgi korral mindud edasi peole, seal sai nutetud südamevalu välja, seal sai flirditud. Seal valmistas üks kunagisi meessõpru totaalselt häbi - mittetöötav üliõpilane, stepptantsust, militarismist, viskist, Naissaarel talvisel ellujäämisel hundinuiasid sööma õppinud, higistavate käte ja punase põskhabemega ja kohutavalt r-põristav, saatuse irooniana just R. Oujee.. see vast oli naljaks suhe, möödas üle 18 aasta, aga vahel ajab ikka veel muigama.

Tema näiteks tuli mulle tööle vastu, helistas kolm korda vahetuse jooksul, tegi ennast rõõmsalt minu kolleegidele ennast tuttavaks ja hakkas võrdlemisi tutvuse alguses kõnelema igasugu huvitavaid asju. Tutvusime vist kunagi mingil poliitilisel üritusel. 

R-le meeldis väga puhas viski ja kord, kui olime kõndidnud lumises linnas, kus R mulle näitas erinevaid maju, kust ta suve jooksul oli mööblit kolinud, maanudsime taas Kloostri Aidas. Ta tellis endale sõbraliku 8 cl (on vist selline mõõt?) viskit ja hakkas toona siis 46 krooni maksnud joogi eest tasuma.... hoiupõrsast võetud viiesendistega, mida oli terve suur kilekotitäis.... 

Baaridaam üle lugema ei hakanud ning heitis pärast meie poole ikka väga-väga-väga ettevaatlikke pilke. R suitsetamisharjumus oli ka muide imelik ja just Kloostri Aidas ma seda tähele paningi: ta tegi uue sigaretipaki lahti, võttis ühe välja ja pani selle tagurpidi pakki tagasi. Siis süütas alati TIKUGA suitsu põlema, tõmbas esimese mahvi ja ülejäänud aja koputas sigaretilt tuhka tuhatoosi. Selline see R oli.... 

Ühte oma tuttavat nägin ma just ja alati Aidas. See oli nagu üks üldine kohtumiskoht.  Tohutult tõmbav asutus.

Ja nüüd seda söögita ja joogita, inimestevaba paika vaadates - no mõistan, et äril on tõusud ja mõõnad ja üldse on asjad nüüd juba kaua teisti, kuid... ma nii igatsen seda hõngu, mis 20. sajandi lõpus Aida kohal ja ümber hõõgus. Praegu nägin ainult tuttavat klaverit (aga vahest polnud seegi enam see?) 

Muusikaalset tegevust näib seal toimuvat, aga muu? Kõik muu?

Üldse meenuvad mulle veel mõned vanalinnas asunud söögikohad: Müürivahes oli üks pannkoogimaja Creperie(?); Pikal tänaval oli Club Havana ( nüüdne Clayhills), kus sai tequila ja salsaga veedetud ikka väga paljusid õhtuid; kuskil oli Pudru&Pasta - seal käisime pärast kolmapäevaseid lisaeriala teatrikursuse loenguid ja praktikume söömas.. 
Harju alguses oli George Brown (?), kust me korra arvet maskmata ära jalutasime. 
Vabaduse väljaku ääres oli paljude kohtingute algus, lõpp ja vahepeatus Metropol...

Kuid südames oli mul Aida tühjuse üle kurb meel. Ühe ajastu lõpp. Nii kahju. Kui seinad sõneleks, kivid kirjeldaks, lagi leelotaks, põrand pajataks....

________________________________________________________________________________

Kolm esimest foto veebist, pasunad ja klaver isiklik looming

August ja hõng

Hommikud on reeglina värskusest õiduvad ning aastaaegade vahelduses on ka igal päeva algusel oma ilme, mekk ja lõhn.

Lapsena vanaema ja vanaisa juures mäletan ma  ärkamisi, kui neil alles loomatalitus pooleli, põlislaane hämarus mõjus süngelt ning pikkadest sibulavagudest hoomas täiesti üheselt mõistetavat küpsemise lõhna. Olid augusti varased hommikutunnid.

Pärast eilset äikest oli õhtu jahe ning koduhoovi kask pudistas kasehelbeid - selge märk, et varsti ongi jälle käes õunte kukkumise, kolletuvate lehtede aeg. Aasta esimene pool tiksus ennast minevikuks, nüüd siis teine poool käimas ja tegudeohtrust kandub igasse päeva - kas ma seda siis ise  tahan või mitte.

Päevad on tihedat tegemist täis - Kruger, pojad, aed, maja, biograafia, millega ma enam ei taha vist mitte kunagi tegemist teha, aga mis saab nüüd oma sisutoimetamise ja ka keele toimetamise järel viimast lihvi. Oi Lilli, sinust ja sinu loomingust on mulle küll elupäevade lõpuni. Ma olen püüdnud viimaste aastate jooksul prometoloogina koguda kokku kõik tema kirjutatud raamatud ja nendest ilmunud kordustrükid (eestikeelsed, välismaistega ma ei viitsi jännata). Kuid nüüd on ta pea kaheksa aastat minu elus ja mõtteis elanud ning ma nii soovin, et ta juba välja koliks. No selle nädala lõpus peaksin saama vist käsikirja viimistletuks lugeda ja ära saata.

Aga tegemist on olnud veelgi. Näib, et saatus ei taha mul mitte lasta unustada tõika, mille kohta võiks laulda: "Oo, valges kitlis näitsik, jäta siia käed, mis mul tervise tõid."

Juuli eelviimasel nädalavahetusel, päev enne poegade spordilaagrisse minekut, oli pühapäeval väga veetlev ilm. Käisime rannas ning nautisime ilusat aega. Pirital olid osad teed natukene kinni, sest toimus Lauri Ausile pühendatu tuur. Vist oli 120 km pikk see tuur. 

Igatahes õhtul, kui ma arvutis tööd tegin, siis märkasin aknast, et mingid ratturid panid siit ka mööda. Üks rattur aga sõitis kuidagi vinka-vonka ja siis teda enam näha polnud. Tegin paar sekundit tööd, kuid vaist ei andnud asu. Vaatasin uuesti välja ja nägin, et vinka-vonka loogelnud rattur oli asfaldil pikali. Küsisin, et kas ta on purjus või? Kukkuja vastas, et tal on diabeet.

Täitsa üllatav, kuidas minus alati vallanduvad sellised imelikult peidus olevad oskused. Ma pole kolm aastat haiglas töötanud, neli aastat on viimasest erakorralisest situatsioonist möödas ning mul peaksid olema ju oskused roostes, aga ei - mahl ja mesi, rätik ja poegadele antud korraldused - kõik need tulid vist 10 sekundiga.

Tuli välja, et see gümnaasiumipoisike ei olnud söönud korralikult ning pikk tee kurnas organismi ära, ta oli sisuliselt koomas. 

Mahla ja meega sai ta ennast siiski korda, kuid ta oli ennast hullult puruks kukkunud. Ühesõnaga, tuli teda pesta ja siduda, helistada emale, tellida transport ja viia koju. Õpetussõnad peale lugeda.

Ema tuli õhtul poja jalgrattale järele ning nad olid mõlemad tänulikud. Minul jällegi oli hea meel, et aidata sain. 

Siis ma mõtlesin oma ema sõnade üle järele, kui ta alati tänaval lebaja juurde läks ning tegutsema asus: "Sirly, see on ju kellegi poeg, vend, isa või abikaasa, keegi kuskil ootab teda. Sa ju tahaksid, et sinu lähedasega samuti tehtaks? On ju nii?" Kukkuja ema sõnad läksid samasse väravasse ja hinge - ma laususin talle, et ta oleks samuti talitanud nt minu poegade puhul....

Ja nüüd siin  esimese auguti varastel hetkedel ma mõtlen - kas see oli kuidagi märgiline moment, et muidu teadlik diabeetik oma rattaga just minu maja ees pidi pika langemise tegema? Et ilmselt ainsa selle maja ees kodutänaval, kus elas inimene, kes teadis, mida teha tuli (no enam-vähem).

Pisut põnevust veel - minu napilt kolmekuune kassipoeg on tõeline kütt. Ilmselt lähedalasuva toitlustusasutuse remontimiste käigus on meil naabriga mõlemal märgata teatud näriliste väiksemamõõdulist invasiooni. 
Kruger, see teravaküüneline ja lihamaias, vahel söösthüpetega liikuv nurrupadi, on kahele hiirele 1:0 teinud. Esimesega ta pisut ikka müras ka, aga teine kahjur oli vait kui sukk. Veider, kas vastu külmemaid aegu otsitakse kohta, kuhu kolida elama? Nüüd on Kruks majas, küllap saame lahti ka hiirtest.
Vaikselt veerevad mõtted aga sügise poole, selle sügise poole, kus nüüd ei ole võimalik kummalgi vanemal enam sünnipäevi tähistada, vaid peab kasutama 'sünniaastapäeva' 

No seniks veel on aga puhkust jäänud mõne nädala jagu, tahaksime veel ühe spaaretke teha ja siis on juba poegade 13. sünnipäev tulemas. Mõelda vaid, 13. sünnipäev!!! (ja esimene selline, kus pole enam ühtegi vanavanemat alles, sest E ema - noh, vanaemaks siiski saadakse ja tiitel teenitakse välja, muidu on lihtsalt eesnime pidiv kutsutav naisisik, minu vanemad ja E isa - nemad on seal kuskil ja ilmselt hoiavad igaüks vastavalt vereliinile meil silma peal)

13 aastat tagasi istusin ma 30-kraadises kuumuses ja lõõtsutasin sõstraid korjates, kõht kummuv nagu vaala selg. 

Nüüd on tulemas seitsmes klass, teismeiga, iseseisvumine, suur sööma ja maailma teisenenud adumine. 

Hüva, nii see juba kord on ja selle vastu ei saa. 

Kääbuskunstnik Toulouse-Lautrec

Head inimesed teavad, mida mulle alati kinkida võib - raamatuid, tööriistu ja arbuusi. Kohv pole ka kunagi liiast. 

Raamatuid on aegade jooksul saanud palju-palju ja nendega  on aga nii, et proovin neid järjest ringi paigutada ja sorteerida, kuigi riiulid pakatavad juba ammu. Just panin kõik filoloogia ja kirjandusteadusega seotud teosed enam-vähem ühtedele laudidele ära, kui vaatan, et pagan, ikka on mõned kusagile ripakile jäänud. Rääkimata sellest, et kõikide hariduste omandamisega seotud konspektid, artiklikogumikud, koopiad raamatutest, mida ei saanud kätte etc.. neid on kaks riiulitäit (lasi spiraalitada ja tiitellehestada ja siis kokku köita korralikult). Jututraamatud ja  teatmeteosed, sõnaraamatud ja entsüklopeediad, kogumikud ja käsimikud....oujee.

Nüüd tõi hea sõber-kolleeg LL mulle põnevaid teoseid ning üks nendest köitis eriti mu meeli. Keegi prantsuse biograaf, kirjanik ja tõeline kirjandusteadlane  Henri Perruchot (kadestasin heas mõttes tema võimalusi uurimust teha - kõik need kohad ja maastikud..oehh) on kirjutanud mitmeid kunstike elulugusid. Nüüd sattus siis kätte Toulouse-Lautrec'st pajatav raamat ning see polnud lihtsalt mitte põnev pilguheit 19. sajandi lõpu kunstiellu, vaid ma tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mind haaras maailmalinnaks kujuneva Pariisi kunstniketänavate melu ja elu kaasa. 

Väljaarenev  Montmantre pakkus sellele tõenäoliselt lähisugulasabielu tõttu väljendunud tugevast kaltsiumipuudusest tingitud luustumisprobleemidega laastatud tervisest  kunstnikule lohutust oma hüsteeriliselt eklektilises, pisut räpakalt mõjuvas boheemluses, lustimises ja pöörasuses. 

Vana aadlisuguvõsa ühe haru ilmselt viimane esindaja (tema vend suri imikuna, pärast mida tädilastest vanemad lahku läksid, Henry isa oli väga ektsenriline, impulsiivne, pisut psühhodeeniline, ema aga  oma poja õnnetusest samuti õnnetu). Lapsena Aardekeseks kutsutud noormees oli viletsa

tervisega, kuid elurõõmust pakatav, mõneti isalt päritud pöörasusega nutikas noormees, kelle kunstiande avastas lähisugulane.

Noorukina eelistas Henry maalida loomi ja kui ta bakalaureuse kätte oli saanud ning asus Cormoni nimelise kunstiõpetlase ateljeesse õppuriks, muutusid ka tema huvid - ta hakkas pigem vaatama inimest. Väikese Bulvari kunstnikele olid olnud olulised pigem emotsioonid, näod, vahel suisa ahastamapanev ausus inimese kujutamisel, Suure Bulvari kunstikud (impressionistid) olid huvitatud värvidest, varjudest, momentide püüdmisest ja jäädvustamisest.

Henry ei huvitanud maastikud peaaegu mitte kunagi, ilmselt pole ka ühtegi väiksematki eskiisi säilinud, tema tegi endale nime mõnevõrra brutaalse ande väljendusega lõuendil, kujutades ümbritsevat elu nivelleerunud silmadega. 

Ise ma leian siin seoseid positivistliku käsitlusega (see on uurimislaad, kus  üldjoontes vaadatakse loomeinimese sünnikodu, tausta etc ja leitakse jooni loomingus - väga vaieldud koht alati olnud, kuid ise biograafiat koostades ma ei saa lugeda vähetähtsaks inimese lapsepõlves ja nooruses toimunud hetki - need on kujundanud seda inimest ning tahes-tahtmata jäädvustunud mistahes loomelehekülgedele). 

Ilmselt poleks Henry vaevanud selline kihk inimese kujutamisel, elimineerides enda jaoks värvid ja varjud ja maastikud ja hooned - olles pettunud enda inetuses (1.50 m pikk, ebardlike käte ja jalgadega ning kirjeldustest silma jääva 'ilase lõuaga'), püüdis ta leida kunstis inimlikkuse kujutamise meediume.

Ning otse iseenesest mõistetav, et see alkoholismiga kimpu jäänud (ta olnud üks esimesi Pariisis, kes õppis selgeks kokteilide valmistamise ning miksis omavahel elemente ja osiseid, mis mõjusid vahel suisa õõvastavalt) elunautleja, kellele polnud võõras lihalik armastus (lugesin biograafiast kokku kolm naist nimeliselt ja siis viiteid prostituutidele) maalis seda, mida ta tundis kõige paremini - mõnes mõttes värdjalikke rõõmusid pakkuvat melu inimestes (ta olnud tuttav Oscar Wildega ning kui nii võtta, siis Dorian Gray  pildiline moraalne allakäik on mõneti paralleelne Toulouse Lautrec'ga, aga vahest ma lihtsalt kujutan seda endale ette).

Toulouse- Lautrec'ga assiotseerub mulle veel ka ameerika kirjaniku Henry Milleri nimi. "Vähipöörijoon", mis on ilmselt semiautobiograafiline ning omal ajal skandaalne teos, manab silme ette just sellise vahutavatest emotsioonidest, maneerlikkusest ning allakäigust Pariisis, mida kunstnikki koges, kuigi mitmeid kümnendeid varem. 

Reklaamplakatite isana (tema "Moulin Rouge" laiemale publikule tutvustamiseks joonistatud afišš tegi Henry nime kuulsaks ja tuntuks) suutis mees oma elu aja jooksul palju luua. Kuigi ilmselt oleks võinud seda rohkemgi teha.

Temana elada oli keeruline, kuid tema elust lugeda lummavalt paeluv. Tänud Henri, et sa Henryst kirjutasid!

________________________________________

NB!: pildimaterjal veebipõhine

Kes on snoob? (perekool.ee põhjal)

Olen varemgi kirjutanud, et olen perekooli lugeja, kasutaja, kommenteerija. Vahel pistan mõne liba ka eetrisse ning siis on huvitav jälgida, kuidas tegelikkuses asetleidnud lood rahval harja punaseks ajab ning paneb: "Liba!" karjuma. 

Mis on tihti üllatav. Imelik, et inimesed sellises totaalses omas mullis kallist aega viidavad ja siis vahel rangelt, vahelt mõnusas muheduses oma äärmuseni piitsutatud printsipiaalsusega satuvad tõelisesse hasarti. 
Tihti on seal huvitavaid kooslusi märgata.

NT I: kellegi rasedus kulges pidevas öökimises ja tilgutite all olemises, sünnitus kestis sisuliselt neli ööd-päeva, vaene piinleja tõi ilmale oma tervise ja saja õmblusega riskides sellise lapse, kes mitte kunagi ei uinunud ja ainult karjus ning ema oli väsimusest ümber kukkumas.

NT II: keegi, kes ei märganudki, et ta oli rase, kes sünnitas vähimagi vaevata  ja ühegi rebendita lapse, kes magas ja võttis tissi ning piima jätkus mitmele lapsele.

NT III: keegi näeb vanusest 20 aasta noorem välja ja seda absoluutselt igasuguse vaevata ning poes küsitakse alkoholi ostmisel passi ning mehi peab kaikaga eemale ajama.

NT IV: keegi teeb eranditult kõik toidud ise (sealhulgas ka kasvatab kõik saadused ja viljad) 3 korda päevas ja imestab, et kuidas sellega ise ikkagi toime ei tulda.

NT V: keegi on nii öko, et peseb ennast tavalise veega kord nädalas ning juuksed on loomulikud, läikivad ja puhtad ning pole küljes mingit mustuse lõhna.

Etc, etc, etc

Osad inimesed julgevad võrdlemisi ausalt öelda huvitavates teemades välja mitmeid põnevaid mõtteid. Üks kasutaja on aga pälvinud omalaadse hüüdnime ning täiesti äratuntava kirjutamisstiili, kui asi puudutab nina püsti ajamist ning leebelt öeldes suurema koguse mõttetuste ütlemist keset päist päeva. Ma isegi enam ei mäleta, missugusest teemast asi alguse sai, aga keegi kägu (see on anonüümne kasutaja - seal saab kas olla oma kasutajanimega või siis käona) kõneles võrdlemisi veatus ja korrektses eesti keeles, kuidas nad lähedaste tuttavatega pardifileed sõid ja kuivõrd kõrgelt arenenud nende tekst sellel õhtul oli.

Kägu pälvis hüüdnime Pardifilee ning mõnes teemas ta torkab suisa silma selle "kõrgel(t) arenemisega".

Oli teema snoobidest. Et missuguseid snoobe ikka ilmas olemas on. Kokku loetlesin teemas toidusnoobid, kultuurisnoobid, spordisnoobid, reisisnoobid, lihtinimesed-snoobid. Ilmselt olid mõned veel, aga see kultuuriga eputamine oli küll veider. Ja siis tõenäoliselt sama Pardifilee ütleski, et tal on üle kümne tuhande raamatu ja neid ta on  lugenud/lugemas. 

Loomulikult vallandus mõningane vaidlus selle ümber ning pani õrjetukesi oma raamatuid üle lugema. Mina sain kokku ca tuhat teost. Pluss riiulitäis hariduste omandamisega seotud konspekte. 

Pean ennast ka mõnes asjas snoobiks - no näiteks ei suuda suhelda selle sama hariduseta inimestega (vanasti öeldi, et kuus klassi külakooli). Kusjuures väikese kõrvalpõikena - peaaegu alati ilmuvad haridusteemadesse perekool.ee-s isikud, kes tunnevad kedagi, kellel on "originaalne ja avar mõttemaailm, suur lugemus, lai silmaring ja töötavat müstiliselt kõrgel kohal palka saav isik, kellel on ainult põhiharidus". Olles nüüdseks 24 aastat töötanud ja sellest enamiku aja inimestega, pole ma mitte kunagi, mitte ühtegi sellist isikut kohanud (ei pea silmas vanemat generatsiooni, kellel jäigi haridustee poolikuks ning kellele anti eluga kaasa kuhi kogemusi sootumaks teistelt radadelt).

Suhtun mõõduka vastumeelsusega igasugustesse EM-; OM-; MM-idesse ning siis saan üpris põlglikke pilke, kui ütlen: "Võrdlemisi vähe kotib" (jah, ma kasutan selliseid väljendeid - see on üks filoloogiks olemise rõõmudest - madalast kuni kõrgema väljenduslaadini). Inimesed jäävad arusaamatult piidlema, kui eraldun seltskonnast, kus räägitakse jalgpallist. 

Nojah, aga kes siis ikkagi on snoob? Minu meelest inimene, kelle jaoks on sotsiaalse staatuse ja inimese väärtuse vahel väga suur erinevus. No kes vaatavad, mis autoga sõidad, mis piirkonnas elad, mis brändi rõivaid, kelli, pesemisvahendeid etc kasutad. Isegi seda, missuguseid filme vaatad, raamatuid loed, muusikat kuulad. 
Eriti üllatavaks muidugi on siinkohal see moment, et raamatute hulga järgi snoobiks olemist hinnatakse. 

Osad on ise suured antisnobismi snoobid, kes ennast kirjeldavad, kui kõige lihtsamaid inimesi ja siis soovivad salamisi, et sa nende "lihtsat" eluviisi ainuõigeks pead.

Ühesõnaga - snobism lokkab me ümber. Isegi minus. Rääkimata perekoolist ja rääkimata sealse(te)st teema(de)st.

Causa mortis

"[---] Meeldis, et ta ei hakanud tühje sõnu tegema. "Ainus lohutus," lausus ta, "et kõige halvem, mis meiega juhtuda võib, on sul nüüd möödas. Teist korda meil vanemaid matta ei tule." [---] " (Luik 1989: 98). 

Jah, vanemaid tuleb tõesti matta ainult korra, kuid see teadmine, et sul neid enam pole - see mõjub tühjalt? Ei, 'tühi' pole õige sõna, selleks peab leidma täiesti uue sõna, väljendi, mis kannaks endas ruumi, kuhu hüüdes kuuled ainult kumedat kaja, mis põrkab tagasi seintelt, lagedelt ja hüüdjast endastki...

  "[---] Kes on surm? Oled sa kunagi tundnud surma kohalolu? Tema sõrmeviibutust endast nii lähedalt möödumas, et juuksed liiguvad meelekohtadel? Surmakutsar mustal hobusel on olnud sinu koduväravas ja sa oled tundnud sõõrmetes kalmu ja hauamulla lõhna? Tajunud tema olemasolu just siin ja praegu ning näinud tema vikatitõmmet napilt kuklast mööduvat? Arvanud, et käes on viimane eluhetk, ja sulgenud silmad, sest nüüd ta on siin ja lihtsalt võtab su kaasa? Kõnnib su kõrval, kitsal näol võidurõõm, kuid samas ka kohe kaotusvalu. Oled sa näinud inimese silmis seda pilku, kus elu lahkub kohe ning sa haistad iga oma keharakuga, et Surm on siin, astub sisse, tuleb juurde ja viipab ning viib kaasa? Oled sa tundnud leina? Oled sa olnud nii raske südamega, et sa ei tea enam, mida teha, sest läks minema keegi, kes oli nii oluline, nii vajalik, nii sinu?

Ei ole?

Mõned on...

Surma palge oleme võrdsed, alasti, nähtavalt nähtamatud ja nähtamatult nähtavad, paigal ning ei lähe enam kuhugi. Otsa on lõppenud kiirus, rutt, aeg ja elu. 
See, millel veel eile oli tähtsust, on muutunud ebaoluliseks. Jäävad maha mõtted ja mälestused, teod ja asjad – raamatud, albumid, plaadid, rõivad. Tool, millel armastasid istuda, tass, millest juua. Pole enam oluline sinu lemmikvärv ega lilleõis, sest sa oled surmaga silmitsi. Võrdsena seisad sa tema ees, võrdsena kes tahes suurkujuga, kes iganes siin poleks elanud.

 Sinu tegu lõppeb ja saab endaks ja olemiseks aineses nimega Maa, mis jätkab sinust olenemata oma kulgemist, sest keegi teine hingab ja elab, astub ja asjatab. Nii see on, sinuga ei muutu midagi, sina ei muuda midagi ja sinu surm ei jäta elu seisma. Või jätab küll sinu elu seisma, kuid oma igikestvas ahelas toimib edasi. 

Nii lihtsalt on ja läheb ja jääb. Vähemalt seni, kuni pole leitud vahendit selle igikestvuse peatamiseks, katkestamiseks. Kuid mis on surm? Või pigem – kes ta on? Vaieldamatult ainult ja ainult elusa ja elavaga seotuna on temagi vast elus? Kuidas saadakse aru temast, tema olemusest, olemisest, teost?

Teatmeteosed on surma teemal ühesed ja mõistlikud – surm on organismi elu lõppemine. Elu ja surm, antagonistid, tõmbavad ja tõukavad, üks järgneb teisele. 

Alatiseks. Igaveseks. Miski on läbi. Nõrgad südamelöögid ületavad tööpiiri ja lõpetavad tegevuse. Tahtele allumatult, nagu iga vähegi anatoomiat ja füsioloogiat õppinud inimene teab – keha jahtumine, vere ümberpaiknemine keha madalamatesse piirkondadesse, koolnulaigud ja lihaskangestus. Süda ei pumpa enam verd, hingamine puudub, pupill ei reageeri valgusele. Algab lagunemine. Lihtne ja loogiline.

Elu ja surm kui sagedused, mis oma füüsikalise ja bioloogilise kestvusega vahelduvad, sagedused, mis eksisteerivad looduses korraga, kuid mida saab kogeda pelgalt nähes, katsudes ja puudutades.

Loomulik on karta seda, mida inimene ei näe. Ning kuna surm võib napsata sealt, kus teda kõige vähem oodata osatakse, siis on inimomane, et selle ees tuntakse surmahirmu. Surmaimet. 

Pühitsetakse ju mõlemat, sündi ja surma, kuid ainult inimlapse saabumine on see, mida mõistetakse, surma mitte. Surm viib lõpule asjad, mille pärast sünd ja elu nii väga võistlesid ja surmaga oma pidevat elulist kahevõitlust pidasid. 

Surm pole ühemõtteline. See pole mitte ainult elu puudumine, vaid elu hääbumine seni elavas organismis üldse. Surm pole pelgalt ajahetk, kindel piir, millest astutakse üle kas ühele või teisele poole, vaid protsess, mille ajal elusolendi organism on erisugustes terminaalsetes seisundites.

Suremine iseenesest võib olla loomulik ja mitteloomulik. Esimest mõistetakse tavaliselt surmana, mille põhjustabki loomulik tegur – haigus, tüsistus, aga ka vanus. Vananemist ei tunnistata teaduslikult surma põhjuseks, sest alati eksisteerib otsesem põhjus. Otsene põhjus ei pruugi alati selguda, kuna tegu võib olla ühega mitmest vananemisega seotud haigusest. Vananedes kulub keha läbi ja organid võivad organsüsteemide kaupa lihtsalt üles öelda. 

[---]

Surm. Suremine.

Aga elavad? Mida teevad need, kes jäävad siia surmaga leppima? Lein, kurbus, lootusetus? Oli inimene, kes tähendas midagi enamat kui lihtsalt tuttav. Keegi, keda sa armastasid kogu südamest. Keegi, kelle olemasolematus märgib ära kogu ülejäänud elu.

Siinsamas oli inimene, vahest vaevahigis, valudes, hooldatav ja põetatav, tegemas viimaseid hingetõmbeid, surmaheitlusest laup lige. Keegi, kelle kätt sa hoidsid, kelle kuivavaid huuli niisutasid, keegi, kelle nahka pesid. Keegi, kellele püüdsid anda õiget asendit, sest tema valud ei lasknud enam elada ega olla. Kuid ometigi – ta oli veel selsamal hetkel olemas. Hingitsemas, hingeldamas. Ära teadvuse teispoolsuses, ära sellest maailmast.

Surma siirdumisel, näo lõtvumisel, viimasel hingetõmbel olid juures ja siis... saabus vaikus. Vaikus ja jahedus. Kadunu muutus. Tema seni veel soe keha hakkas jahtuma. Sa pidid tegutsema. Surm teostab ennast tihti öösel, sinu ümber lasub pimedus ja helitus. Kuidagi tuleb toimetada, kuidagi saada olla hommikuni.

Peab kutsuma arsti, kiirabi, politseiniku, et teha kindlaks, kas lahkuti omal soovil, ja seejärel tegutsema, sest lahkunu vajab oma viimast rituaali, viimast saatmist, toonelasse viimist. Matused, peied, lahkunu lähedastele teatamine. Riided, jalatsid. Missuguseid matuseid lahkunu soovis, keda tahtis ärasaatmisel näha. Muusika, millega surnut austada. 

Hommiku saabudes, kui lahkunu on ära viidud ja sa seisad tühjas toas, ära lõigatud väga kallist inimesest, sa tunned, et enam polegi võimalik nutta, sest pisarad said lihtsalt otsa. Punapaistes silmad, tursunud laud, isutus, olematus. Vaja on ajada korda matuserituaalid. Vahetada inimese isikutunnistus lakoonilise paberi vastu – surmatõend. Minna matusebüroosse, tellida urn või kirst, hauaplats ja auto. Lilled, hauakivi, matuselehed. Viia lahkunu riided ja valida see helipala, mida arvad kadunule kõige enam sobivat. 

Palju telefonikõnesid, teatada neile ja neile ning veel sinna ja sinna. Panna kuulutus ajalehte napisõnaliselt, et jäädavalt lahkunud see ja see. Valida matusepäevaks tumedad riided, kui tead, et sinu leina peaks näitama mustast veelgi mustem värv – päikesepaistetu maa-aluse koopa külm, niiske, porine must, sest vaid nii saaksid sa oma leinavalu värvidesse valada.

Matusepäev. Sõitmine lahkumiskohta. Võtta vastu kaastundeavaldusi. Tegelikult on sõnad tobedad. Lihtsalt käepigistusest ja kallistusest piisab. Tseremoonia algab ning kurb meloodia, mille teadsid olevat kadunu lemmik, saadab viiulil matusekõneleja madala baritoniga lausutud sõnu. Tekst, mille sa kadunule koostasid. Viimane puudutus lahkunu külmale põsele. See on kalk ja julm, aga see on sinu lähedane, kes seal lebab – vaba kõigest ümbritsevast, kõigest, mis varem oli oluline, piinas, painas. 

Need lõpetamata teod, mis tast maha jäävad, rulluvad üle sinu, kui sa lähedasele surilina näole sead. Üks viimane puudutus veel. Sa suudled oma sõrmi ja libistad siis need lahkunu kahvatutele huultele. Sätid vaikides lilled tema kirstu ümber ja libistad saepurupadja alla tema prillid. Nagu atavistliku lepitusannina, et tal oleks seal teispool olemas miski, mis kuulus kadunule. 

Kirst laskub alla kremeerimisruumi. Sa viipad pisaratest märja käega talle järele ning söövitad alatiseks mäluplaadile selle pildi: valged kallad, krüsanteemid, roosid, astrid, nelgid ümbritsemas kirstu. 

Peied. Lahkunu jaoks, tema mälestuseks. Olgugi et sünge sündmus, suudavad peielised mõned naljad meelde tuletada, mäletades sinu lähedast kuidagi teisti, kuidagi omamoodi, kuidagi heleda seigana. 

Urn lahkunu tuhaga. Mida sellega teha? Jätta alles? Matta mulda? Viia kuhugi? Ei tea...

Vaja on kuidagi mööda saata need esimesed tunnid, päevad, nädalad ja kuud. 

Leinamisel pole reegleid, on vaid üldised teadmised. Tuleb oodata, kuni ängistavast ja põletavast valust saab krooniline sähvatus. Tuleb oodata ära need kõik esimesed – esimene sünnipäev lahkunuta, esimesed jõulud, esimene sünniaastapäev, esimene talv, kevad ja suvi ja sügis temata. 

Ootamatult saab aasta täis. Terve aasta pole see inimene olnud enam elus, kuid sina oled. Sa oled naernud ja nutnud, majandanud ja kasvatanud, töötanud, puhanud, päevitanud, arveid tasunud, armastanud, armatsenud, kuid teda ikkagi pole.

Vahel tabad ennast mõnest situatsioonist ja tahaksid helistada, aga kellele? Teispoolsuses pole ju kõneliine. Jääb üle loota, et kadunu sulle unes ilmutab, et sa saaksid temaga rääkida, ütelda talle midagi. Loodad, et ta võtab unenäos sinu põsed oma pihkude vahele ja ütleb, et kõik saab korda, ta ei karda seal olla, sest teispoolsuses on ta noor, terve, seal on need, keda tema oma elus armastas, kõik need, kes kunagi lahkusid, jättes tema ellu tühiku, mida sa tema kõrval leinates täitsid.

See on kaduvikuline, igavene ring. Sina elad ja lahkunu elab sinus edasi. Oma mälestustes sa meenutad teda ainult parimaga. Tema asju pakkides, sorteerides, kokku pannes, taaskasutusele annetades nutad sa iga väiksemagi eseme pärast. Vahest jääb sulle pihku lahkunu rahakott ning sa tunned selles tema lõhna. Ikka veel tundub ta olevat siin ja sinuga. 

Ta tuleb igas hetkes sinu juurde. Kadunu andis sulle nii palju – elu, õpetused, tõekspidamised, 

oskused. Nii palju, mille eest tänulik olla, mille eest lahkunut alati mäletada.

Sa tunned ennast üksi, ilmajäänuna. Sa seisad silmitsi sellega, milleks sind ei õpetatud, sa tunnistad ja tunnustad surma ja leina. Tahtmatult mõtiskled elamise ja suremise üle. Antagonistid. Tõmbuvad ja tõukavad. Sünni ime, eluvõlu, surmahirm. [---]" (Hiiemäe 2012: 13-19) 

________________________________________________________________________________

Edaspidi üritan olla pisut vähem morbiidne. Aga kirjutades paiskan endast südametäkkeid ja see võtab hingamise kergemaks. 

Isale....

Jaanuari alguses helistasin isale ning ta hääl oli ära. Küsisin, kas ta on külmetanud. Ta vastas, et vist küll. Ütles, et mingi muna on ka kaelale tõusnud. Siis hakkasid asjad kuidagi ühtlases voolus minema. Halvemuse poole. Haigla, uuring, uuringu vastused, uued uuringud, vastuse ootamine ja.... onkokonsiilium.

Inimesed on kindlasti kogenud hetki, kui neile tundub, et üks sekund muudab kõike. Kas tegu või sõna. Meie puhul sõna. Õigemini üks pikk ja keeruline lause, milles olid sõnad 'kaugelearenenud vähk' ja 'metastaasid kopsus'.

Me pidasime mõlemad isaga hinge kinni, see tundus liiga... väljaspool teadvust jäävat. 

Minu isa? Tervise etalon? Mees, kes pole sisuliselt kunagi ühtegi suitsu teinud? 

Lapseliku egoismiga mõtlesin, et mis siis nüüd minust saab, et ema enam pole ja nüüd siis isa ka...

Aga kõik need kuud, mis diagnoosi saamisest möödusid, kõik need gastrostoomid ja toitmised ja hooldusvahendite muretsemised ja keemiaravid ja järjest põduramaks jääv mees. Iga kord, kui teda vaatamas käisin, lõikas nuga südamesse. 

Palusin loodust, saatust, ema - ei midagi, nii see on siis läinud ja nüüd nii ta ka on.

Mul ei ole enam isa. 

Seda isa, kes mu venda kärutas ja vannitas ja kellele kõiki poisiks ja meheks olemisega seotud asju õpetas.

Seda isa, kes mind nägi esimest korda kolmenädalavanuselt, isa, kes ütles, et too sõit koju tagasi (nad olid vist Angoolas?) oli kõige pikem.

Seda isa, kes mind süles kandis, kui ma tänaval väsisin ja restoranis minu portsjonid lõpetas,

Seda isa, kes mulle patsikumme ostis ja lõpmatu kannatlikkusega igal õhtul "Sinihabet" ette luges.

Seda isa, kes mulle matemaatikas neid tüütuid kolmnurki õpetas ja kõik ruumilised objektid valmis tegi.

Seda isa, kes oma ämma-äia juures sibulavõtul mängleva kergusega sajakiloseid kotte siia ja sinna vinnas.

Seda isa, kes  mind ujuma õpetas ja kes mulle liuvälja valas.
Seda isa, kes oma ema ausatas ja armastas ning teadmata oma vanematevaheliste suhete tegelikkust (seda saavad hinnata siiski ainult nemad kaks), tegi emale mitmel korral liigutavaid kingitusi.

Seda isa, kes järgmisel päeval pärast minu poegade ootusest kuuldes meile tuli ja pidi mind katki kallistama.

Seda isa, kes mind ema matuste ajal toetas ja pärast seda oli KÕIGE PAREM VANAISA siinpool päikest.

Seda isa, keda ma olin näinud elus nutmas kolmel korral - oma ema matustel, minu poegade sünni järel ja minu ema matustel.

Seda isa, kes minu poegi rattaga sõitma ja suusatama ning ujuma õpetas.

Seda isa, kes meile igaks viimaseks seitsmeks suveks vinge reisi mõtles, marsruudi välja töötas ja kannatlikult kirikuid, muuseume, surnuaedu, näituseid vaatas, kuni mina endasse teavet haukasin.

Seda isa, kes mulle valge kihlamööbli aeda kinkis.

Seda isa, kes mulle kamina ehitas.

Seda isa, kes võimaldas mul magistrantuuris õppida.

Seda isa, kes....

Seda isa enam pole. Ta on läinud. 

Sündinud 4. juulil

Nii, see on siis nüüd ametlikult käes. 4. juuli. Maailma ajaloos ka teada kui Ameerika iseseisvuspäev (muuseas "Independence Day" on ainus ulmefilm, mis tõsiselt meeldib ja mida alati vaatan, kui see kuskil nähtaval on).

Aga eestlastest tähistavad minuga koos päris mitmed tuntud isikud seda päeva oma sünnipäevana - Anne Veesaar; Lembit Ulfsak; Tõnu Oja; Tõnu Tepandi näitlejatest, Helle Raidla ja Urmas Espenberg kirjanikest; Rein Lang; Siim Kabrits ja Raivo Aeg poliitikutest ja muidu avaliku elu tegelastest. 

Sain teada, et ka mõned itaallased on sellel päeval sündinud - Gina Lollobrigida ja hiljuti minu imetletut Garibaldi. 

Lisaks on üks film Tom Cruisiga peaosas "Born on the Fourth of July" (peategelasel endal oli sünnipäev eile). 

Numismaatikaga tegelenud isal oli ühes kogus spetsiaalselt minu sünnipäeval, tegelikult küll USA iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmise 200. aastapäevaks välja antud münt - olgu neetud see varas, kes kogu endale kahmas....

See on tegelt üks parimaid aegu sünnipäeva pidamiseks. Tavaliselt on soe. Täna mitte väga, aga üldiselt on nii, et pikalt ei keerutagi. 

Soovin õnne kõikidele, kellel täna sünnipäev. 

Olgu see kaunis päev ning andku müstilist rahu meie vaimule. 

"Wondrous Boccaccio"

Ilmselt on õige, kui öeldakse, et igavus on tegelikult vajalik ning hea. Mõte hakkab töötama ning vahel surub inimene maha ka kõige tugevamad eelarvamused millegi suhtes, pelgalt seetõttu, et tal on natukene igav.

Üks eelarvamusi on mul näiteks muukeelsete filmide suhtes. Vene, inglise, saksa omadega seda veidrat tõrget pole, aga mingil põhjusel ei ole ma pea kunagi olnud suur hispaania, itaalia, prantsuse, taani, soome etc filmide austaja; kuigi iga nimetatu seas on olnud oma häid ja säravaid hetki: "Tõrksa taltsutus" ("Il Bisbetico Domato")1980; "Lola jooks" ("Lola rennt") 1998;  "Luurerühm" ("Rukajärven tie") 1998; "Babett'i pidusöök" ("Babettes Gæstebud") 1987; "Kõik minu emast" ("Todo sobre mi madre") 1999. Lihtsalt mingi seesmine ületus on alati olnud vaja teha, kuid ütleme nii, et see on igati ületamist ka väärt olnud. Filmides on olnud tugevad lood, head näitlejavalikud, põnevad režiilised lahendused, originaalsed ideed ja tõsised probleemid. Pinge, emotsioon, kulminatsioon - kõik on olnud paigas. 

Kuna enamik telekanaleid toodab üksjagu mõttetust, siis on väga vähesed asjad, millele aega kulutan. Kuid enne magama jäämist ma siiski aeg-ajalt mingile salvestustele pilgu heidan - olen pannud sellised enam-vähem jälgitavad asjad tallele. Eile tabasin ma aga ennast hetkest, kus tõsiselt - mitte midagi polnud vaadata (vabandust eesti teletootjad, aga enamik teie asju on lihtsalt jubedad ja neid ei saa jälgida, sest stsenaariumid on nii nõrgad - lihtsad, skemaatilised, intriigita ja odavale naljale üles ehitatud. "Varjudemaa" oli üks väheseid erandeid).

Nii ma siis otsustasin luusida filmiriiulil ja videolaenutuses ning mulle jäi silma üks itaalia film, "Imeline Boccaccio" ("Maraviglioso Boccaccio") 2015. aastast. Vendade Paolo ja Vittorio Taviani võrdlemisi mugav käsitlus Giovanni Boccaccio maailmakuulsast ja tuntud "Dekameronist". 
Küll kirjandusteadlasena, kuid siiski söandan ma tunnistada, et mulle see raamat ei istu. Idee ja teostus on huvitavad, seda ma ei eitagi, aga ma ei tea mis ja miks mind häirib. Lugude rohkus? Tegelaste äärmuslikud iseloomud? Võõrapärasus nimedes, linnades, asukohtades, objektides ja kogu kultuuris üldse?

No see selleks, kindlasti on inimesi, kes suudavad une pealt teost mitmete teooriatega tõlgendada ning seoseid luua erinevate ideoloogiate, religioonide, tõdemuste, uskumuste, filosoofiate etc vahel.

Vennad Tavianid (tänu filmile sain ma teada, et sellised vennad on olemas - see on siis tänase päeva uus info. Teate ju küll, mida öeldakse - päev on korda läinud siis, kui sa oled teinud vähemalt ühe praktilise asja ja saanud teada vähemalt ühe uue teabe) on valinud sajast loost viis, ning nendest teinud sellise lihalike rõõmude, armastuse nimel ohvriks toomiste, hülgamise ja totu narrimise veidra segupuntra, mille tasutaks on  võrdlemisi tõetruud kostüümid (mõeldes säilinud maalidele tollest muidu räämas ajast), usutav miljöö ja võrdlemisi hästi kujutatud katk. 

Kuid... issand kui kohutav oli näitlejatöö!!! Igas loos - nii raamis, kui ka räägitud lugudes - nii mehed kui naised. Puised, mehhaanilised, ülepingutatud emotsioonidega, teatraalsed. Iga hingetõmme, žest, naer, nutt, kõnnak, tegevus - kõik olid nagu halvas rahvateatris, kus näitlejad tulevad kangete selgade ja jalgadega eesriiete vahelt lavale, teatavad midagi liigdiktsooniliselt ning lähevad ilmselt kergendusohkega lava taha tagasi. Pärast aga ollakse pisarateni õnnelikud ning õnnitletakse iseennast ja lavapartnereid edukalt korda läinud etenduse puhul...

Ka operaatorid olid veidrad. Kuna filmindus oli kunagi minu salajane südamesoov, siis ma ikka aeg-ajalt püüan ennast kujutada mõne filmiisiku (olen sooneutraalne!!) saabastesse ja suhestun filmi kaadritaguse maailmaga. 

On tõeliselt häid võtteid ja on tõeliselt halbu võtteid. No ja selles filmis oli viimaseid pigem rohkem. Plaanide vahetus ja kaameralibin olid kuidagi nii võltsid. Ometigi on ju Tavianid  väga pika kogemusega tegijad. 

Huvi mõttes juutuubitasin veidi ja viisin ennast veljede töödega kurssi - ei, need on olnud head filmid (NT: "Padre Padrone" aastast 1977). 

"Maraviglioso Boccaccio" - ettekujutus suure meistri tööst polnud päris see ikkagi. Ma jäin hoopiski mõtlema Giovanni enda elu peale, millest on üllatavalt palju teada. Millisesse lukku ta ennast peitis? Oli ta üks nendest pakkujooksnutest? 

No ja lihalikkusele andis ta ise ka palju juurde, sest oli suisa kolme sohilapse isa....

Meeldis mulle film või mitte, aga ei saa vaielda Giovanni panusesse maailmakirjanduses ning kogu sellele mahukale jäljele, mille ta enesest maha jättis. 

Ligi seitse sajandit hiljem on tema loomeviljapõhisus kriitika objektiks... Kõik seda vist järele ei tee. Aga mine tea...

Mina ootan igatahes huviga seda režissööri, kel on julgust lavastada nt "Jumalik komöödia".

40 tuleb

Hmm, omal ajal mõtlesin umbes nii: "40 - see on juba sisuliselt rauk." 

Nüüd on kohe-kohe see arv endale kätte jõudnud ning üllatab küll, kui kiiresti siia jõudsin. Mitte ehmatades ega ahastades - ma ilmselt pole üks neid naisi, kes kogu oma karjääri ja edu ja elu kõige laiemas plaanis on rajanud nooreks olemisele. 

Tõsi ta on, et noorus on möödas. Selle tõdemuseni jõudsin ma üsna veidralt. Minuga kirjutas üks 25-aastane noormees. Tahtis tutvuda ja teda EI SEGANUD meie vanusevahe. Minul kulm juuksepiiril. TEDA ei segavat. Aga mind? Viitasin kuulutuses märgitud vanusepiirile. Tema ikka ajab oma joru, et ei, tema ei lase heidutada etc. 

Küsisin, mida sa tegid riigipöörde  ajal? Tükk aega vaikust ja siis tuli vastuseks, et sündis siis. Mina seepeale, et no vot.  Sina sündisid, mina võtsin sellest noore teismelisena osa. Pärast enam ei kirjutanud.

Teine hetk saabus siis, kui vaatasime õpilastega "August 1991". Õpilased palusid vahepeal kommenteerida sündmusi ja küsisid, mida mina mäletan. Jälle huvitav hetk. 

Kummaline, eks ole? 

Emaemaema oli 40. saades üle elanud seitse sünnitust, esimese ilmasõja ja vabariigi välja kuulutamise; isaemaema - nojah, see naine vääriks täiesti omaette peatükki. 

Emaemal oli 40. saades üle elatud leseks jäämine, poja matmine, kahe venna hukk, teine ilmasõda, kolhoosiesinaiseks olemine,  ja minu ema napilt neljase plikatirtsuna ilma vaatamas. Isaemal umbes sama, selle vahega, et tema lapsi matma ei pidanud, kuid minu isa samuti neljase poisiklutina kodukoha raudteed ja alevielu uudistamas.

Emal olid selles vanuses täisealised lapsed ja kunstipoe avamine käsil. 

Mina ise, oijahh....ema maetud, neli haridust olemas, kaks poega, maja, aed, looming, töö ja esimene isiklik kass ning .... surivoodil olev isa. Tjahh, seda ma poleks muidugi osanud ette arvata kõige julmemas unenäos ka mitte, kuid vahest teine kord, teine kord...

Elu teeb oma kummalisi pöördeid ja nükkeid. Meist olenemata ja luba küsimata. 

Paiskab siia ilma ja jääb vaatama, et noh, kas ujud pinnale?

Seni olen veel ujunud, kuigi vahel tahaks ainult olla ja mitte millegagi tegeleda, kuid nii ei saa. 

40-lt lihtsalt tuleb olla tegus ja ärgas ja vilgas. 

Muide meie naaberrahval oli mingis filmis ju ütelus: "Neljakümneselt elu alles hakkab."

Vaatame.