Rannalooderdus

Olen tõeline rannalooder. Suvel, vabadel hetkedel olen ma tõenäoliselt kuskil mereäärses kohas, rannalinal päikest püüdmas (jah, ma tean, et jummala kahjulik ja puha, aga tegelt ma ei pea vaeva nägema - päike lihtsalt naakub külge), merevees sulistamas ja poegadega palli loopimas. 

Rannas on aega inimesi vaadata - perekondi, noori, vanemaid inimesi. 

Meeldiv on tõdeda, et liikumine on moes ja sellega tegelevad isegi palju vanemad  inimesed, sealhulgas ka daamid. Kaks venekeelset memme kõndisid ühel rannakorral meist mitu korda mööda, kuulsin nende jutust katkendeid, mõlemad rääkisid oma põlveliigestest, mille tõttu nad nüüd hoolega kõndimas olidki ning üks memmedest soovitas mingit lehekülge vaadata, mille talle lapselaps FB kaudu oli jaganud...

Eile lasin võrdlemisi suurtel lainetel ennast üle rullitada, istusin rannajoonel ja  püüdsin mõtleda, kuid see ei õnnestunud - mürast, lastest, vanematest, kodust, tulevastest õpingutest, autosõidust - ning eemal kõndis üsna uudishimulik taks. Selline roostekarva sõbralik loom. Tuli mulle lähemale ja uudistas tõsiselt, nuhutas mitu korda ja kui peremehega eemale kõndis, siis vaatas korduvalt tagasi. Veider, kas selles koeras elas mõne minu kunagise lähedase hing, et ta mind sedasi kaes? Või oli isegi taksile üllatuseks, et üks isik endalt lainetusi rannale lasi voogata (?)...

Mõned  ei saa üldse aru, kuidas  on võimalik rannas logeleda. Ning alati on mul kulm üllatusest juuksepiiril: mina ju ei kritiseeri nende puhkamise vorme, nagu näiteks pidev taimede korjamine ja kuivatamine, reisimine, remontimine, orienteerumas käimine, peenramaal müttamine, hoidistega jahmerdamine. 

Minu lõõgastus on lihtsalt selline, et ujun ja loen, päevitan ja vahin pilvi, võimlen vees ja hõõrun liivaga - pea saab sisuliselt tühjaks teha, mitte midagi ei pea planeerima, organiseerima, analüüsima, sünteesima, tegema. Lihstalt seisad ja oled. Lesid ja elad. Päevitad ja laisked. Parim viis ennast täis laadida!!

Ja see rannalooderdus on nüüd viimase seitsme aastaga uuesti päevakorda  tõusnud, sest siis kui poisid väiksed olid, ei saanud kuidagi logeleda, vaid pidi alati silmad valvsad hoidma, et üks punamütsike (poegadel olid nimelised mütsid ja püksid, et nad ära ei kaoks) minema ei jookseks, vette ei kukuks, ära ei varastataks. Mäletan, kuidas ma mingil hetkel ei suutnudki nendega kusagil käia, vaid tekitasin koduaias omamoodi plaažisüsteemi - R ja R istusid suurtes pesukaussides, liivavormid, ämbrid ja koduaiaõuemuru pihkudes ning tundide kaupa muretut päevitamist minul ning mulistamist nendel.  Aga randades neid kivide loopimisi, lossi ehitamisi, müttamist ja möllamist....

Muidugi oli valvas pilk peal (ma ei unustanud mitte ühtegi ema või vanaema toodud näidet sellest, kuidas lapsega juhtus midagi, kui ema oli sealsamas kõrval: "Sirly, pea meeles, et palju kergem on ohata kui oiata! Iga kord, kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis seepärast, et lapsevanem ei suutnud tagada oma lapsele turvalist ümbrust.")

Eilegi käis südamest jõnks läbi, kui vanem poeg korraks kõrge lainetusega silma alt kadus, aga noh, nad oskavad ujuda, kuigi tasub alati valvas olla.

Tulid meelde ajad E-ga, kord Valklas või äkki oli Kaberneemes, kui me veidi hullasime ja üks kuldse retriiveri peremees "ei lasknud ennast asjast segada" või me Tabasalus kivide peal täringuid veeretasime. Või Vaskjala veehoidlas sukledusime. Või Paralepa rannas ootamatuid sügavusi kogesime. E-l oli harilikult katkise sangaga kilekott näpu vahel (lestad ja mask) ning suur arbuus kaenlas. Sõime seda,  lahendasime ristsõnu, päevitasime. Ujumisest hingetuna, tõmbas E endale rätiku ümber ja väristas pisut siniseks tõmbunud huult (siis kui külmemad tuuled puhusid - sale nagu ta oli)....

Ühesõnaga sai randades käidud. 

Nüüd on väga korduv vaadata R&R, eriti vanemat poega, kui too E-le sarnaselt veest tulles hingeldab ja rätiku ümber võtab, alumine huul külmast sinine (sale nagu ta on..)

Suvi, rand, ujumine, päike....loodri unelm.