Nii, nii. Suvi möödas ja uus õppeaasta on kogu oma kihavas täiuses õlale patsutamas. Päevalilled kõrguvad, kõrvits (sellel aastal üks suur ja priske pall peenras) ootab korjet, oder võrsus kenasti, kuid midagi sellega peale polnud küll hakata. Õunasaak jääb viimaste aastate üheks kasinamaks, kuid see-eest on kaks sõstrapõõsast väga naksakad marju andma.
Seda suve saab kokku võtta nelja tegevuse kaudu: Krugeri tulek, isa surm, magistrantuuri astumine ja Lilli biograafia lõpetamine. Mitte, et meil poleks suvel muud tegemist olnud - sünnipäevade tähistamine, üritustel käik, reisimised, rannad ja muuseumid.
Suved pole sarnased, nad ei peagi seda olema. Ning nüüd jäävad mõned kuupäevad nii kahetsusväärselt kattuvateks - L poja sünnipäev ja minu papa lahkumine...
Kuid elama edasi peab ning sipelgana seegavasse sügisesse kavatsen ma viia suitsetamisest loobunud enda (täielikult ja hetke pealt sündinud otsus, muuseas Haapsalu reisi ajal), järjekindlalt kasvatava, õpetava ja õppiva loomuse ning tõdemuse - mitte ühtegi hetke ei tohi raisata tühjade tegevuste peale.
ELADA tuleb siis, kui selleks on KÕIK võimalused olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar