2x13

Ükskord, nii 13 aastat tagasi, oli esmaspäev. Selline hilissuviselt sombune. Nagu ikka augustis, selle lõpusirgel. 

Kuni kella kaheni päeval kõlasid tunnid selles päevas nagu ikka tunnid selles päevas kõlada võivad. Kusjuures tüütult külgsed tunnid, kuigi mingi muutuse ees. Selg tuikas ja pallina ümar keskkoht pakitses kuidagi teisti, kuid ei midagi enneolematut. Kuni see päev muutus selliseks, mida tavaliselt inimsed ütlevad nii avalikult, salaja, endale kui ka teistele - sellel päeval muutus kõik.

Senine hedonistlik endasse vaatamine ja pelgalt enesega seostunu seiskus, jäi paikseks ning kadus sootumaks, sest asemele astus määratult suurem ja võimsam. Nõudlik kõnd, teokas tajumine, et mitte kunagi enam pole nii nagu varem.  

Ooo jaa, need tunnid ei lähe mul mitte kunagi meelest. 

III korrus, suur ja avar tuba: istmed, padjad, toed ja voodi. Seegav personal. Ärritunud vanaema, sünnitav ema.

OMG - praegu mõtlen nendele tundidele ja ......ma ei vahetaks neid mitte ühegi hetkega ära. Nad on siin, nad on minu, nad on olemas. 

13 aastat hiljem, MU POJAD.

Tee on praeguseni veel kulgenud suhteliselt konarusteta või üldse... oleks teadnud, et laste kasvatamine võib intesniisvselt loominguline ja seikluslik tegevus olla, siis oleks raudselt sellele rohkem ainest (lapsi juurde) tekitanud. Kuid ka kahest on mulle piisavalt.

Ning just täna  aastaid tagasi nad koputasid minu lihaskonnale nii tugevasti, et 22.23 ja 22.25 näidati esimest ja teist poega - üks tõsine ja vaikne, teine lärmakas ja turris, aga nii omad, et see pilk, mille nad minu silmadesse heitsid, muutis alatiselt kogu minu südame ja hinge.