Head inimesed teavad, mida mulle alati kinkida võib - raamatuid, tööriistu ja arbuusi. Kohv pole ka kunagi liiast.
Raamatuid on aegade jooksul saanud palju-palju ja nendega on aga nii, et proovin neid järjest ringi paigutada ja sorteerida, kuigi riiulid pakatavad juba ammu. Just panin kõik filoloogia ja kirjandusteadusega seotud teosed enam-vähem ühtedele laudidele ära, kui vaatan, et pagan, ikka on mõned kusagile ripakile jäänud. Rääkimata sellest, et kõikide hariduste omandamisega seotud konspektid, artiklikogumikud, koopiad raamatutest, mida ei saanud kätte etc.. neid on kaks riiulitäit (lasi spiraalitada ja tiitellehestada ja siis kokku köita korralikult). Jututraamatud ja teatmeteosed, sõnaraamatud ja entsüklopeediad, kogumikud ja käsimikud....oujee.
Nüüd tõi hea sõber-kolleeg LL mulle põnevaid teoseid ning üks nendest köitis eriti mu meeli. Keegi prantsuse biograaf, kirjanik ja tõeline kirjandusteadlane Henri Perruchot (kadestasin heas mõttes tema võimalusi uurimust teha - kõik need kohad ja maastikud..oehh) on kirjutanud mitmeid kunstike elulugusid. Nüüd sattus siis kätte Toulouse-Lautrec'st pajatav raamat ning see polnud lihtsalt mitte põnev pilguheit 19. sajandi lõpu kunstiellu, vaid ma tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mind haaras maailmalinnaks kujuneva Pariisi kunstniketänavate melu ja elu kaasa.
Väljaarenev Montmantre pakkus sellele tõenäoliselt lähisugulasabielu tõttu väljendunud tugevast kaltsiumipuudusest tingitud luustumisprobleemidega laastatud tervisest kunstnikule lohutust oma hüsteeriliselt eklektilises, pisut räpakalt mõjuvas boheemluses, lustimises ja pöörasuses.
Vana aadlisuguvõsa ühe haru ilmselt viimane esindaja (tema vend suri imikuna, pärast mida tädilastest vanemad lahku läksid, Henry isa oli väga ektsenriline, impulsiivne, pisut psühhodeeniline, ema aga oma poja õnnetusest samuti õnnetu). Lapsena Aardekeseks kutsutud noormees oli viletsa
tervisega, kuid elurõõmust pakatav, mõneti isalt päritud pöörasusega nutikas noormees, kelle kunstiande avastas lähisugulane.
Noorukina eelistas Henry maalida loomi ja kui ta bakalaureuse kätte oli saanud ning asus Cormoni nimelise kunstiõpetlase ateljeesse õppuriks, muutusid ka tema huvid - ta hakkas pigem vaatama inimest. Väikese Bulvari kunstnikele olid olnud olulised pigem emotsioonid, näod, vahel suisa ahastamapanev ausus inimese kujutamisel, Suure Bulvari kunstikud (impressionistid) olid huvitatud värvidest, varjudest, momentide püüdmisest ja jäädvustamisest.
Henry ei huvitanud maastikud peaaegu mitte kunagi, ilmselt pole ka ühtegi väiksematki eskiisi säilinud, tema tegi endale nime mõnevõrra brutaalse ande väljendusega lõuendil, kujutades ümbritsevat elu nivelleerunud silmadega.
Ise ma leian siin seoseid positivistliku käsitlusega (see on uurimislaad, kus üldjoontes vaadatakse loomeinimese sünnikodu, tausta etc ja leitakse jooni loomingus - väga vaieldud koht alati olnud, kuid ise biograafiat koostades ma ei saa lugeda vähetähtsaks inimese lapsepõlves ja nooruses toimunud hetki - need on kujundanud seda inimest ning tahes-tahtmata jäädvustunud mistahes loomelehekülgedele).
Ilmselt poleks Henry vaevanud selline kihk inimese kujutamisel, elimineerides enda jaoks värvid ja varjud ja maastikud ja hooned - olles pettunud enda inetuses (1.50 m pikk, ebardlike käte ja jalgadega ning kirjeldustest silma jääva 'ilase lõuaga'), püüdis ta leida kunstis inimlikkuse kujutamise meediume.
Ning otse iseenesest mõistetav, et see alkoholismiga kimpu jäänud (ta olnud üks esimesi Pariisis, kes õppis selgeks kokteilide valmistamise ning miksis omavahel elemente ja osiseid, mis mõjusid vahel suisa õõvastavalt) elunautleja, kellele polnud võõras lihalik armastus (lugesin biograafiast kokku kolm naist nimeliselt ja siis viiteid prostituutidele) maalis seda, mida ta tundis kõige paremini - mõnes mõttes värdjalikke rõõmusid pakkuvat melu inimestes (ta olnud tuttav Oscar Wildega ning kui nii võtta, siis Dorian Gray pildiline moraalne allakäik on mõneti paralleelne Toulouse Lautrec'ga, aga vahest ma lihtsalt kujutan seda endale ette).
Toulouse- Lautrec'ga assiotseerub mulle veel ka ameerika kirjaniku Henry Milleri nimi. "Vähipöörijoon", mis on ilmselt semiautobiograafiline ning omal ajal skandaalne teos, manab silme ette just sellise vahutavatest emotsioonidest, maneerlikkusest ning allakäigust Pariisis, mida kunstnikki koges, kuigi mitmeid kümnendeid varem.
Reklaamplakatite isana (tema "Moulin Rouge" laiemale publikule tutvustamiseks joonistatud afišš tegi Henry nime kuulsaks ja tuntuks) suutis mees oma elu aja jooksul palju luua. Kuigi ilmselt oleks võinud seda rohkemgi teha.
Temana elada oli keeruline, kuid tema elust lugeda lummavalt paeluv. Tänud Henri, et sa Henryst kirjutasid!
________________________________________
NB!: pildimaterjal veebipõhine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar