Kolme kombinatsioonist

Mõnikord on mõistusel valus, kui kohtan inimesi, kes püüavad oma sulaselgelt vähest adumist/tajumist/lugemisvõimet võõraste tsitaadidega (seejuures täpselt mäletamata, kes nii ütles) "vürtsitada".

Hiljuti sain teada põneva elutõe - inimesed, kes teistest inimestest midagi kõnelevad, olevat väikesed inimesed ja eriti väikesed olla need inimesed, kes lugusid välja mõtlevad. Selle käigus vaatasin oma seinatäit raamaturiiuleid ja pidasin hetkeks mõttepausi - kas kõik need raamatute autorid on väikesed inimesed? Enamik lugusid on ju kirjutistes fiktsioonid (siinkohal - väljamõeldis).

Heidegger ja "Kunstiteose algupära" - see on ju lugu, mis välja mõeldud. 21.sajandilgi  loetud ja käsitletud....

Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra"; "Ecce Homo" - lood, mille mõtles välja väikene inimene? Imelik, aga praegugi veel sagedasti käsitletav....

Neid näiteid võib tuua lõpmatuseni ja veelgi kauem. Ilmselt on erakordselt raske olla mõistusepärane, kui lugemus on väike, silmaring piiratud, huvid ühekülgsed ja lastetuba kui hüaanipojal. Ning siis selle deklaratsiooni kitsa ja siledapinnalise aju omaniku eputav toon sealjuures... Nojah, elus ei anta kõike võrdselt. Nagu selles kunagises pilapalas:

On kolm omadust - parteiline, aus ja tark:

Kui sa oled tark ja parteiline, siis sa pole aus

Kui sa oled parteiline ja aus, siis sa pole tark

Kui sa oled tark ja aus, siis sa pole parteiline.

Muidugi vajab see tekst natuke süüvimist, tõenäoliselt võivad mõned sõnadki tunduda uudsed selles loos. Vahel on ju nii, et eelmiste või üle-eelmiste, isegi üle-üle-eelmiste nullindate mõistmiseks peaks ajaloolist raami tunnetama, kuid see on jällegi küsitav koht. Kas inimene viib ennast ajaloolisesse konteksti? Kas ta teab nendest asjust midagi? Oskab ta informatsiooni otsida, leida, analüüsida ja sünteesida?
Kas inimene üldse teab, mida kontekst tähendab?

Kas inimene teab selliseid adjektiive nagu aus ja tark? Haridust näikse olevat. Selliste mõttevalduste juures ei saa mainimata jätta, et avaldus järgnes ühele tekstile, milles oli ee...eluline info. Aga seda teadis juba vana eestlane, et eks see koer kiunub kõige kõvemini, kes kiviga pihta saab.

 

 

Kumb siis - vabadus versus tung?

Elu on nagu omamoodi energiarõngas, mis ei lase sul mitte kuidagi meelest minna inimestel, kellega kunagi oled kokkupuutes olnud. Paar kuud tagasi põrkasin ülikooli ees kokku kunagise kolleegiga, kes võrdlemisi ahnelt ja närviliselt  e-sigaretti tõmbas. Kui oled aga kellegagi pikalt tööpostidel olnud, siis saad ju aru, et tumedad rõngad silme ümber ja käestlastud soeng tekitavad mitmeid küsimusi. Mida mina siis oma kirjaniku fantaasiast lennutatult ja endise meediku treenitusest ka esitasin. Endine kolleeg ohkas sügavalt ja pihtis mulle, et tema 23-aastane tütar oli kokku kolinud mitu korda lahutatud mehega, kellel eelmisest suhtest lapsed. Oli kolinud mehe majja elama ja nüüd on kõrvuni armunud. Väitis, et on mehe hingesugulane ja eluarmastus. Oli öelnud, et nii võimas tunne peal, et meeled suisa sassis.

Mina kuulasin vaikselt ja kibrutasin omaette kulmu. Seda lühinägelikku hormoonimöllu küll, ma ütlen!!

Küsisin, kui vana mees on, selgus, et saab kohe 40.  Lohutasin teda, ütlesin, et no ikka juhtub ju, kui seotud inimene leiab endale kellegi teise ja selles pole mitte midagi hullu ju.

Kolleeg põrnitses mind pika pilguga ja pahvatas: "Sinu meelest on see normaalne, et vaba neiu sebib kolmanda ringi mehega? Tal on mitu last!!"

Ütlesin, et noh, päris normaalne just pole, aga on ju hullemaidki asju. Endised vangid ja prostituudid ja igasugused metroseksuaalid ja põhupäised kangivenitajad. Kolleeg hakkas nutma, ainus tütar ju, eksole? Ütles, et kuidas sai tema muidu arukas tütar sellise valiku teha.

Minu meelest pole seal ju mingit koledust, kui soliidne härrasmees endale noorema naisterahva võtab. On tuttavaid paare ja pean ütlema, et on väga vahva näha kahte inimest koos. Härrasmehel muidugi lapsi vähem ja juba oma elu peal, vanust rohkem ning esimesest naisest ammugi lahus. Ja tunduvad koos õnnelikud olevat. Igatahes on nii mees kui naine selles paaris oma valikutega rahul ja suhe toimib juba mtimeid aastaid.

Kolleeg aga ütles, et ei, tema meelest on tütar oma elu krussi keeranud. Oma kätega on ennast hukatusse tõuganud. Mina siis ikkagi, et mis siis nii katastroofilist on, kui noor naine pagasiga mehe sai. Pruugitud mehe, täpsustas kolleeg.

Lõpuks selgunud  - tütar osutunud perelõhkujaks. Väitnud, et saanud alguse metsik armumine, seiklused ja üha süvenevad tunded, et enam ei suutvat teineteiseta elada ja tütar imestanud siiralt, miks mees oma pere juurest ära ei tule, kui nood kokku loodud.

Kolleeg õnnetu, ütleb, et tütar ajab seksi ja tunded segamini, ütleb, et ei tea kuidas edasi toimida, sest mehe minevik on igal nädalavahetusel tema tütre olevik ja argipäev. Küsis, et mida sina samasuguses olukorras teeksid, sa arukas naine. Hetkeks süüvisin mõtetesse ja nendesse umbes samasse vanusesse jäänud seiklustele seotud meestega, aga tuleb tunnistada, et need pelgalt seiklusteks jäidki. Edasi ei arenenud ja tänaseks on nendest saanud ainult mälestused ajapeeglil. No teatud reservatsioonidega nendin, ühe looga läks võrdlemisi ..ee. noh nii, et praegused olukorrad oleksid vast olnud teised.

Mida ma ütleksin? Parafraseerides "Forrest Gumpi": "Run, Forrest, run!"

Miks? Vabu mehi on küll ja küll. Pagasiga ei viitsiks ma sellises vanuses jännata ja imestasin noore ja vaba naise valikute üle. Selles vanuses oli kuramaaž kohustuslik eluosa - flirt, kerged armumised, pöörased sekeldused ja olukorrad, kuid seda siiski vabadust käest mitte andes. Minevikuga mehed muutusid igavaks. Milline vaba naine ikka viitsib jännata enda jaoks sisuliselt võõraste lastega, kui samal ajal tahaks tegelt kallima tähelepanu. Kui mehe minevik on tema tütre olevik, siis tähendab see seda, et minevik on pidevalt silmapiiril. Ilmselt on siis mehe lapsed sagedased külalised. Aga mehega värskelt kokkukolinud, tahaks mehega ikka rohkem kahekesi olla...Nautida teineteise lähedust. Ahh, eks ole varemgi olnud tormi ja tungi keermeis imelike valikute tegemist ja hilisemat vaadet, et kas tõesti olin ma nii lähedal enda kaotusele, enda nooruse ja vabaduse maha matmisele?

Kuid ma ei osanudki lõpuks lohutada, ütlesin ainult Kaarel Irdi sõnadega, et elus peab igaüks ise oma püksid täis tegema, siis saab alles aru, mis on õige ja mis vale.
Kolleeg väga ei rahunenud, kuid ohkas siis resigneerunult, et jah, eks tütar täiskasvanu ja peab ise oma elu elama. Mis on ka täiesti õige.
Kahju muidugi, et selliseid asju juhtub. Südamest kahju.
Teisalt üllatab mind, kui vähe muutuvad aegade jooksul suhtedraamad.  Mitmel pool loetud ja nähtud. Aimee Beekmanni romaan  "Loobumisvõimalus" (1985), mis räägib petmistest ja ülelöömisest. Truudusest ja perekriisidest. Väärtustest. Südametunnistusest. Südamest. Inimesest, kellel on haavatud hing. Ja naistest, kes nendest välja tulevad.

 

Toidu-ja trennipildistamise vajalikkus

Vahest teen oma mõtetega kellelegi liiga, aga ma olen alati üllatunud inimestest, kes oma toitusid pildistavad ja  neid siis paari minutiga pärast toidu valmimist kusagile üles riputavad. Ok, kui on kokandusblogi vms - saan aru, aga FB-sse?

Mida see näitab? Et inimene (loe: naine)  oskab süüa teha? Oskab fotokat kasutada? Oskab pilte üle laadida? Kas siis nii põnev ongi elu? Maailmale jagamiseks, et näed vot tegin nii ja tegin naa.

Vaatan neid kontosid ja püüan aimata hinge selle taga. Kes on see veidi igav ja naiivsevõitu inimene, kes oma energia ja toitainete vahenduseks mõeldud toiduesemeid usinalt üles võtab. Ja sellest veel mujal pikalt ja laialt kirjutab.

Teine võimalus on muidugi, et pildistaja on nii kehv kokk, et ta on õnnest krussis, kui midagi õnnestub.

Siis veel mõned sellised persoonid, kes igast oma sammust annavad mingi proge vahendusel märku - olin siin ja olin seal - rattamatkal, kala püüdmas, peikaga piknikul vms. Ühtesid või teisi asju me muidugi jagame maailmaga, aga pidevalt uuendada kontot? Nagu  häda oleks maailmale kuulutada, et näe püüdisn mehe võrku ja nüüd saan regulaarselt..ee.. kohtingutel käia.

Lisaks on mind surmani ära tüüdanud igasugused  tervisliku eluviisiga tegelevad rühmad, asutused, firmad, treeningud etc. Mingi kuri katk oleks inimeste meeli vallanud. Et peab ikka nii vormis olema ja peab ikka selline välja nägema. Et seda ei söö ja toda ei puutu. Need on head ja need on halvad toiduained. Ja samas tuleb tunnistada, et nende tervislike eluviiside "tervitajate" propageerijad küll eiriti tervislikud välja ei näe. Ok, figuur on enam-vähem, aga näonahk õlitav ja ebaklaar, juuksed kuidagi hõredad ja läiketa ja ületreenitud ja väsinud veenidega käed....Silmad tuhmid. Treeningvideosid vaadates  jääb küsimus, kas tegemist on noore naise või puusaliigeshaigega. Mis teema selle nõtkusega on? Liigesed kruviti enne trenni kinni või? Tuima emotsionaalsusega ja igasuguse entusiasmi ja igasuguse naiselikkuseta veiklemine ju.

Ilmselt olen ma siiski osapidi  eelmisest põlvkonnast, et jäävad asjad kummaliseks - miks on vaja oma hommikusööki pildistada? Ja sildistada? Ja postitusi muuta.
Samas on ju elu tavaallüürid siiski ühesugused, liigist oluliselt sõltumata - söö, sigi, teosta ainevahetust.
Osasid asju tuleb teha rangelt tsivilisatsiooni norme järgides - näiteks seda, mis puudutab ee..hooramist. Üks kahest - kas teha nii salaja, et keegi midagi ei tea või teha kõike nii avalikult, et inimestel on ükskõik. 

 

 

 

Jaam kahele

Minu lapsepõlvest lemmikkuu on alanud.  Jahedalt. Petlikult suvesoojade aprillipäevade jooksul sai tehtud mitmeid asju - eelkaitstud magistritöö, lõigatud õunapuud, pea kahenädalaseks veninud vankuma löönud tervisega tuli tegeleda.  

Lisaks mõned uued raamatud loetud (võlutud Ülo Mattheuse "Kumast", eriti ühest sealsest targast ja mitmekülgselt asjalikust vanast naisest, Sigridist).

Hommikukohvi juues mõtlesin aga vaadata midagi sellist, mida vist olen näinud lapsena, kuid mitte midagi ei mäleta. No on mõned sellised asjad, mille kohta öeldakse, et vot see on asi, mida pead olema vaadanud/näinud/lugenud. Muidugi varieerudes vastavalt maitsele ja vanusele ja rahvusele ja riigile.
Nagu näiteks nüüdseks suht mõttetu tunduv, kuid omal ajal laineid löönud "Pulp Fiction", mis mõjus värskendavalt ja lennutas uuesti filmiareenile Travolta, kuid sisuliselt on see ju mittemidagiütlev vägivald. Või omamoodi elamuslik, kuid oma lõpplahenduse tõttu ainult korra vaadatav "Fight Club", millest läks käibele kild: "Kaklusklubis ei räägita ja kaklusklubist ei räägita." Või narruseni tobe "Bridgit Jones"'  -  seda vaatavad vist küll ainult sõna otseses mõttes armuvalus kanad (loe: noored ja kogemusteta naised, kes arvavad, et see ongi elu). Need näited on juhuslikud ning viitavad otseselt sellele, et inimesele on kombeks areneda ja märgata palju paremaid asju.
Ja nüüd siis vaadatud "Jaam kahele", millest ema mitmel korral rääkis.

Huvitava ülesehitusega, ladus ja südamlik lugu. Ja tõepoolest - kõik need punktid olid filmi ühendusjoonteks. Vana isa juurde kiirustav pianist Platon keeldub rongi vahejaama päeval-söökla/õhtul- restoran toidukoha puhvetis söömast suppi ja selle eest ka maksma. Pahased ettekandjad, nende seas kenake Vera nõuab supi eest 1.20. Platon keeldub maksmast ning käivituvad sündmused, mille tulemusena jääb Platon maha rongist,  annab oma passi pandiks, et valvata Vera kallima, vagunisaatja kahe kohvriga smugeldatud  meloneid, peab ööbima jaama ooteruumis, temalt varastatakse rahakott, ta suhtleb spekulantidega ja müüb meloneid turul. Kogu selle jandi käigus muutuvad Vera ja Platon teineteisele üha sümpaatsemaks ja lähedasemaks. Ettekandjana töötav Vera ei oska enda inimlikkust väärtustada, Platoni muusikuhing toob naises selle eheduse, kerguse ja siiruse välja ning nad aimavad, et midagi on nende kahe jaoks veel õhus. Platon, kellel on Moskvas ilmateadustajast naine ning kusagil õppiv tudengist tütar ning lahutatud ja pojaga eksämma-äia juures elav Vera on omammoodi peegeldavad läbilõiked nõukogudeaegsusest ja mõjuvad realistlike, võiks öelda, et mimeetiliste tegelastena - nendega on võimalik suhestuda.

Usutav mood, elu raudteedel ja pikkamööda selguv Platonovi rutt ja ärevus - pimeduses allalaetud teeline, roolis olnud Platoni naine, kuid Platon võtab süü enda peale ning teda ootab ees kohus - tõenäoliselt saab ta miinimumina 3 aastat poolkinnises vanglas. Ilmateadustajannast abikaasa hülgab mehe.

Film muide algabki vanglas toimuva õhtuse loendusega, kus Platonov saab teada, et 10-kilomeetri kauguses külas ootab teda õhtul külla tema abikaasa. Muuhulgas palutatkse mehel ära tuua külas pillimeistri käes parandada olev akordion. Vahepeal on suvine tutvus Veraga. Filmi lõppedes kohtuvad Platonov ja Vera ning see on selge märk nende ühtekuuluvusest. Platonov peab hommikuseks loenduseks kella kaheksaks tagasi olema, kuid nad magavad sisse. Külmas talvehommikus vanglasse tagasi joostes - Platonov ees, Vera taga, selgub, et mees ikkagi loendusele ei jõua, neil jääb väga vähe vanglamüüridest puudu. Mees ja naine vajuvad päikesepaistelisele ja jäisele teele ning näivad lootusetud, kuid olukorra päästab akordion  - Vera käsib Platonovil seda mängida. Vangla komandant kuuleb akordionihelisid ja teab seetõttu, et vang pole põgenenud. Mees ja naine istuvad seljad vastastikku kõrgrõhulise päikesega talvisel teel ja mängib hingestatud muusika.  Lugu saab terviklikuks. Inimlikult looliseks.

Platonovit mängis Oleg Basilashvili, kes pea kolmkümmned aastat hiljem tegi "Meistris ja Margaritas" hiilgava etteaste Wolandina. Verat aga kehastas nüüdseks lahkunud Venemaa superstaar Ljudmila Gurtšenko, kes - tuleb tunnistada nägi filmis välja imearmas. Kuigi teda teadvad inimesed viimase adjektiiviga teda eriti ei kirjelda. Aga film on üks neid 'peab olema näinud' loominguid.

1826 päeva

Tuhat kaheksasada kakskümmend kuus päeva tagasi oli võrdlemisi päikesepaisteline, aga siiski jahedavõitu ilm. Ning selles mõttes on alati väitjatel õigus olnud, kes leiavad, et mingi asja lõppedes, ühe ukse sulgudes avaneb teine uks. Või aken vms.

Igatahes tookordne mälestustesse sööbinud, aga ilmselt mitte kunagi ajatolmuga kattuv päev on meeles sama selgelt, kui hommikune kohvijoomine. Sellesse kuupäeva mahtus nii palju sündmusi, et kui me aeg-ajalt pereringis oleme vestelnud, siis oleks nagu toimunud mitu eraldi päeva. Surma aja kindlaks teinud kiirabiarsti pealiskaudne kõrvalpilk ja  pihku pistetud matusebüroode žurnaalid ja brošüürid; perearsti mitte nõustumine lahanguga, sest kes selle küll kinni maksab; saatekirja kättesaamine ja suund patoloogikumi, kus sealne juhataja kutsus sündmusega ja lahkunuga tegelema minu poegade isa. ID kaardi ära andmine ja  surmatunnistuse saamine. Matusebürood, kus nägime ikka väga imelikku käitumist. Lisaks lakkas perioodiliselt töötamast venna auto. Pankades ja telefonilevi operaatorfimades polnud probleeme, seal sai kiiresti asjad korda.

Kõige hullemad olid matusebürood - mitte mingisugust lähenemist lahkunu omastele, vaid pelk soov müüa maha kõige kallim kirst, hauaplats, auto ja kivi - saateks bürootöötaja nina luristamine, kuna tollel oli nohu. Teises matusebüroos läksid asjad libedamalt, kuid seal pakuti meile sõrmenipsuga pronksurnile kõige kallimat, toona 6000 krooni maksnud, eset. Riided, lilled, muusika, teatamised, peielaud - ohh. Õnnes olime kõik sellel keerulisel hetkel olemas, kuid see päev - see polnud mitte ainult ema kaotamise päev, vaid tõdemine, et meie ühiskond pole suuteline mõistlikult ja leinavale inimesele asjalikult tuge pakkuv olema.

1826 päeva - ja selle aja sees on nii palju muutunud, juhtunud ja toimunud. EMATA.

12 aastat orjana

Mustanahaliste raske ja karm saatus - olla ostetav ja müüdav. Seda loomulikult enne mõistlikke aegu, enne ameeriklaste kodusõda,  enne kui negrusid (vabandan, pole minu väljend) hakati võrdsustama heledamat nahatooni inimestega. Filmis on üks tubane orjaturustseen, kus osad mehed ja naised paljad ning orjakaupleja iseloomustab noort mustanahalist naist - sellel on huuled õhukesed, nina peen ja nahavärv heledam, pole nagu enamik paksuhuulelisi eitesid...

Lugu iseenesest selline - Solomon on vaba mees. Tal on vabaduskiri olemas. ta on abielus pereisa. Päris õnnelik teine. Mängib imeliselt viiulit.

Talle tehakse ettepanek liituda 2 nädalaks tsirkusetuuriga reisima. Solomon on õnnelik, teenib pisut raha. Tsirkuseomanikud aga uimastavad Solomoni ja röövivad ta ära st. müüvad ärakaranud orjana maha. Algab sünge ja rõõmutu orjapõli. Kuna tema eneseteadvus on silmnähtavalt kõrge, sotsiaalsed oskused tislerina etc, satub ta otse loomulikult mitmesse halba olukorda nagu piitsutamine (korduvalt, kuna ta ei korja puuvilla 200 naela päevas nagu nõutud), tundideks peaaegu pooduna rippuma jäämine, edasimüümine. Kuni lõpuks satub ta valge mehega, vabahingelise puussepaga kõrvu töid tegema, kes saadab Solomoni nimel (orjana kasutatakse nime Platt) kirja tema kodulinna ning saabub vabastaja, kes viib mehe kaasa. On möödunud 12 aastat, vahepeal on lapsed suureks kasvanud, tütar abiellunud ja saanud väikese poisi, kes on vanaisa järgi Solomoniks nimetatud.

Solomoni loo kaudu avaneb mitu kurba saatust - ema, kes lahutatakse lastest, noor orjatar, kes pakub voodirõõme valgele istanduse härrale ja on omamoodi tema armastuse objektiks, pahandades sellega oma prouat. Ja palju muid tegelasi, kelle 21.sajandi mõtlevale naisele tundub ümbritseva adumine eriti tobe.

Ei saa öelda, et film mind oluliselt oleks mõjutanud. Tean nende ajalugu eeskätt "Tuulest viidud" põhjal" loetu põhjal. Muidugi on oma osa lapsepõlve "Onu Tommi onnikesel" ja praegu loetaval Toni Morrisoni "Armsal" - kõikides on ühiseks nimetajaks kurb ja traagiline saatus.

Samas - lugedes Eesti kirjandust, siis ega seal suurt vahet ju pole. Jõukas valge ja kapitalistlik isand peab ennast kultuurrahvaks (kuigi Ameerikas olid sisserännanud ühteviisi valged ja mustanahalised, reservatsioonidega muidugi - ühed läksid ise, teised viidi kaasa). Aadlik ülitsab ennast ja põline maalane peab kannatama piitsa, rasket tööd, alandust ja ärakasutamist.

sama oli Venemaal, sama oli Hispaanias - vaene inimene versus rikas jõudeelaja.

Aga lugu lõppes iseenesest küsitavalt - Solomoni, kui tegelikult eksitseerinud inimese edasine saatus jäi teadmata. Pärast kohtuprotsesse, mida ta ei võitnud ega kaotanud...

Kurb elu.

Kolmapäev NO-s

Mõtlemise erinevus on iseenesest värveandev. Ja värskendav.

Viimas(t)e kümnendite värskendav värviandmine on aga muutnud pildi liiga kirjuks - kõik on lubatud, kõik on hea, kõik on õige. Demokraatlikust seisukohast ongi kõigil ühtemoodi võrdne võimalus avaldada arvamust. Vahel on see arvamus ..eee.. omamoodi põnev. Tavaliselt olen ma ka tähele pannud, et minu mõtted ja arvamused ei lange kokku üldsuse hinnangutega.

Eile olin üle mõne kuu teatris - poolkohustuslikuks korras, ainekursuse raames. 

NO-sse ma tunnistan ausalt - sattunud pole. Eile siis olin sealt. Võrdlemisi meeled välja lülitanud, sest püüdsin tõsise objektiivsusega asjasse süveneda. Etendus algab.

Neli üleriietes, võrdlemisi ebanägusate käekottidega, kaunisjalgset naist immiteerivad ligi 8 minutit kestva laval ringiratast traavimisega : a) moodsa aja kiirust; b) naiste pidevat voolamist; c) seksi ja linnaliku nelja naise kõndimist, kus aksessuaarid peaksid tingnimetusega pilkupüüdvad olema. Laval on neljas erinevas nurgas perfomancikohad - kööginurk, telekatuba, voodi, diivan.  Lõpuks naised lõpetavad traavimise, üks ühe haaval pudenevad neli naist oma pesadessse ning hakkavad siis näiliselt eraldi, kuid samas ilmselt lavastajapoolse taotluse eesmärgil asju kokku heegeldama - selleks saab ühine helitaust, mis meenutab natukene "August Rushi" muusikat (üks melodramaatiline film 10-aastasest lastekodu poisist, kes on kahe muusiku - andeka tšellisti ja rockbändi solisti üheeöösuhte ihuvili, igasugused keerulised sekeldused ja siis satub poiss kui kõige noorem komposiitor Central Parki oma heliloomingut esitama ning selleks helitööks on tänavatel toimuvate häälte esitamine - selline muusika. Isenesest päris hea). Aga siinkohal kõlas kui kakofoonia - midagi jäi täiesti puudu. Igal ühel mingi tegevus käsil - üks suitsetab ja virnastab raamatuid, üks vaatab telekat, üks lokib juukseid, üks puhastab köögivilju.

Siis hakkavad naised  ühiselt tegutsema - tassivad lava eemalolevad esemed ettepoole ja sätivad nö lava paika. Neljal naisel on olemas mingi sõnum - üks räägib varakult alanud litsilöömisest, üks oma tabletisõltuvusest (mille peale rahvas saalis naerab, aga minule see naljakas ei tundunud), üks kadunud vanaemast ja üks inimese kehast.  Kakub kleidi paelad valla (selline kleit, mille paelad käivad kaela taga sõlmseongus) ja seisab paljaste tisside väel ning joonistab enda kehale värvidega organeid, kõneledes sinna juurde semifüsiloogilist juttu.

Muide kõik neli näitlejannat on füüsiliselt võrratud - saledad, kauninahalised.  Kõik neli näitlejannat olid võrdlemisi liikuvad, nende rollid olid kehalised, kuid minul tekib ikka ja jälle küsimus - kas näitlejanna peab ikka laval paljasäärtega ja ülinapis öösärgis olema, lausa rinnad paljaks võtma?

Ma tunnistan siiralt, et naiste vorm laval oli suurepärane, aga seda ei peaks rõhutama. Häiriv.

Siis tuli lavale Keanu, kes oli ennist litsilöömisest rääkinud näitlejatari eluarmastus. Pikk väga halvas inglise keeles esitatud monoloog.  Naised lähevad lõkke äärde, vaatavad tuld, istuvad ja jäävad magama. Näidendi lõpp.

Rahvas plaksutab, kõik on õnnelikud ja elevil ning leiavad, et võrratu elamus. Nüüd loen ilmunud retsentsioone ja leian, et lavastaja on koguni esitatud nominendiks selle tüki eest.

Tõenäoliselt oli kogu tükk nii kõrge kunstilise väärtusega, et lausa häbi peaks olema tunnistada oma küündimatust  väärtust leida, kuid - postmodernism peaks olema läbi. Eklektiliste perfoamancite, psühhodeeniliste deklaratsioonide ajastu peaks olema möödas.

Mis oli kogu loo mõte? Üks ühine ja arusaadav mõte? Et naistel on tänapäevases maailmas kiirus peal? Et me oleme erinevad? Et me peame vahel leppima raskemate valikutega?

Tunnistan ausalt, et ilmselt olen ikka tublisti rohkem keskeas, kui ma isegi seda tunnistan. Olen oma loomult elamusteahmija ja püüan paljusid asju võtta seikluslikult, kuid...

Libasusi/porfüüria

Looduses on mõned asjad erakordselt lihtsad - on taimeriik, linnuriik, putukate sekstioon, kalamaailm ja imetajate laiahaardeline hõimkond. Inimesed ikka kõrvutavad mõnda inimest loomaga: kaval nagu rebane; tugev kui karu; nagu elevant portselanipoes; arg nagu jänes; üksi nagu hunt....

Loomaaias käies olen mitmel korral vaadanud tõtt emahundiga. Alati seda nõtket, instinktiivset ja julmasilmalist emaslooma vaadates tuleb mulle meelde Romuluse ja Remuse müüt, Mowgli,, kindlasti veel miski, mis on seotud konkreetselt just huntidega.

Ja päris paljudes põlisusundites on viiteid inimestele, kes hundiks käinud. Libasutt jooksnud. Täiskuuöödel muundunud karvasteks ja lõrisevateks olevusteks, murdnud saakloomi, rünnanud inimesi. Ja sedas ajast aega ikka liikus legende ja jutte. Kallas, Gailit ja Kitzberg on müüti kasutades loonud jutte, mis ühel või teisel viisil libastumisest räägivad. Et see olla nõidumisega seotud ja igati pagnalik etc.

Samas olin ma ükskord ühel eelmise eriala loengul, kus tuli muuhulgas juttu, et libahundi ja vampiiri legendi aluseks on olemas üks päris kole ja vastik haigus - porfüüria.

Porfüüriad on pärilike haiguste grupp, mille puhul esinevad hemoglobiini tootmise häired ning teatud ainete kuhjumine organismi. Porfüüria puhul on tegemist toksiliste vaheainete kuhjumisega organismis, mis eelkõige kahjustavad nahka ja närvisüsteemi.

Kolm kõige levinumat porfüüriat on äge vahelduv porfüüria, krooniline maksaporfüüria (porphyria cutanea tarda) ning erütropoeetiline porfüüria.
Porfüüriaid jaotatakse häiritud ensüümi alusel: Klassikaline ägeda porfüüria atakk algab tavaliselt tugevate valuhoogudega kõhus, millele võivad järgneda oksendamine ning kõhukinnisus.
Ilmneda võivad ka käte ja jalgade tundlikkusehäired, südamekloppimine, nõrkus ning lihasvalud.
Ägedad haigushood võivad olla eluohtlikud, põhjustades tõsiseid elektrolüütide tasakaalu häireid, vererõhu langust ning ššokki.  Päikesevalgus võib põhjustada naha punetust, valu, villide ja turse teket. Nahakahjustused paranevad aeglaselt, jättes sageli arme ning pigmentlaike. Haigetel võib äärmuslikul juhul hakata katmata kehaosadele karvu kasvama. Porfüüriat põdevatel inimestel võib esineda meeltesegadus ja hullus.

Kui nii ülevaatlikult tunnuseid hinnata, laskumata heemi ainevahetushäiretest tingitud kõrvalmõjude analüüsimisse, võib tõepoolest see nii olla.

See, mida inimene varem ei teadnud, millele ei osatud anda ajakohaselt mõsitlikku seletust, see oli väär, vale, hukkamõistev ning ka surmav.

Igal põlvkonnal on olemas oma nõiad, vampiirid, libahundid. See on otsekui normiks kujunenud arusaam. Sellest kirjutatakse, sellest tehakse filme, lavastatakse  näidendeid. Animatsioonides on pea alati kusagil üks tegelane, kes muutub libasusiks või vampiiriks. Nii kõrvalise statistika raames - mujal on selleks peamiselt meeste muundumised, meie kirjandusruumis peamiselt naised. Tõsiküll, Gailiti väitel mõlemad. 

Biograafiline talletumine

On keegi kunagi proovinud kirjeldada mõnda inimest või kohta või tegevust lihtsalt niisama - toetuspunktideta? Oma esimest romaani kirjutades sain ma sellest väga selge pildi, et midagi lihtsalt  välja mõelda on suisa võimatu. Minu tegelased Saree, Filena, dr.Vank - need on reaalsed inimesed. Lood, mis nendega juhtunud, on ka enamvähem ühtemoodi olnud. Nojah, see on loome.

Minu praegune uurimisobjekt käis kunagi Riigi Kunsttööstuskoolis, praeguse EKA eelkäijas.

Ikka ja jälle  Prometit lugedes, oli tema üks esimesi novelle jäänud kuidagi tähelepanuta "Püha kunsti jüngrid" ja sealt ma avastasin, et Promet on oma keraamikuõpingud  teksti jooksvalt sisse kudunud

Kui ta muidu armastaski palju vadrata, siis töö juures püsis ta vait kui sukk. Sass tundis hästi põletuse tujukat tehnoloogiat. Ta oskas kütta eksimatult õige sulamiskraadini, nii et keegi kunagi ei tarvitsenud karta oma tööde pärast, mis kütja süü läbi võisid ahjus liigkuumuse käes känkariks sulada või vähesest kuumusest hoopis urbseks jääda./---/

Kas kõik põletamiseks ettenähtud õpilastööd mahtusid ära, kas järsku madala kuumuse asju ei sattunud kõrge kuumuse ahju ja kas kõik esemed on ilusasti jalastele üles seatud, et nad ahju põranda külge kinni ei sulaks./---/ Koolimaja lõunaviilu madalreljeefil kujutatud haavatud amatsooni õlal tukkusid puhevil tuvid." (Promet 1955 )

Otse loomulikult pälvis novell mõne endise seltskonnadaami ja muidu sulemehe halvustava tähelepanu, sest Promet olla pilganud kunagist õppejõudu August Jansenit otse äratuntavalt.  Imelik, et keegi on alati pahane, kui midagi ausameelselt kujutatakse. Ja ikka arvuti taga istudes leidsin ühe huvitava blogi kadu FB konto ja sealt foto, mis seda püha kunsti jüngrtite taimelava kujutas.

Tere, aprill!

Nii ma sind teretan.

Võimule allutatud elukeermete värvigammad

Mõned asjad edenevad. Nt magistritöö, ilm, ülikooliga loodetav ühele poole saamine.

Mõned asjad ei edene. Nt oma poja pangakonto kasutamine. Selgub, et lapsevanemaks olemine pole piisav põhjus arve aktiivseks kasutamiseks. Tuleb omada lapsepoolset volitust. Sest pangapoliitika näeb nii ette.

Akna taga toimub pidev mürgeldus. Kaevatakse maa-aluseid elektrikaableid. Kolm nädalat on liiklus olnud häiritud, aknaid avada ei saa, kõnniteed koristada ei saa. Liikluskorraldajate eredad vestid kõnnivad ja viiplevad värvas. Väravast sissegi ei saa korralikult. Autod sõidavad vastavalt märguannetele ühes suunas, sest üks sõidurada on kitsendatud. Nädalavahetuseti sama teema. Möödunud laupäeval ma palusin töölisis, et nad alsutaksid vähemalt pühapäeval oma tegemistega kella kümnest. Tuldi vastu ja mõisteti elanike muret. Ühel päeval oli veeavarii. Vesi ära. Pesu pesta ei saa. Süüa teha ei saa - no elu paratamatus, kui ootamatused ennast õuele lükkavad.

Saatsin ühele kirjanduslikule ajakirjale novelli - sellise hingest ja südamest kirjutatud loo kõige naisemaks olevast tegemisest. Kirjandustoimetajad leidisid asja sellise olevat: "Erakordse tähelepanuvõime ja avalusega kirjutatud jutt./---/See oli huvitav lugemine, nagu öeldakse -- jutt ühe hingega läbimiseks, käest panemata./---/Nii tõsise elumuutuse keskmes viibides, nagu seda kogeb Teie jutu peategelane, kõik muu maailm ja sidemed sellega taanduvadki kõrvalisteks. /---/ Sisendus Teie jutust on mitte niivõrd kirjanduse valda kuuluv kui just apellatsioon naiste vahelisele mõistmisele ja osadusele, millele ainult naistel ongi juurdepääs. Selles on Teie jutt vaieldamatult tugev."

Pika põhjendusega viisakas äraütlemine. No aga nendepoolne valmisolek minu kirjutatut lugeda - see neil siiski säilis.

Üks inimene sai hiljuti tõsise diagnoosi, SM. Nüüd vajab minult veidi konsultatsiooni - elukvaliteedi muutmise osas.

Vanatädiga kõnelesin pikalt-pikalt. Sellest sõjaaegsest Tartust. Panin asju illustratsiooniks paberile. Teatas muuhulgas, et tema poeg suri möödunud aastal vähki. Samal ajal, kui mina "Estonias" oma teist diplomit sain, toimus tema elus suur tragöödia.. Oehh, kui polegi enam poega...

Surm võtab, pank ei anna, toimetus lükkab tagasi, masinad ikka mürisevad. Naabrikoer haugub hullunult.

Elo Tuglase päevikust

Njahh.. kuidas suhtuda - kirjanduskriitiliselt või eluliselt? 
Või kuidagi neist kahest sümbioosi moodustades? On see võimalik?

"Elukirja" ilmudes kaasnes raamatule kiidulaulude sadu -nagu sõõm värsket allika vett, huvitatud pilk elule ja kultuurilukku etc.

Jaa, ma möönan, et seal on informatsiooni. Ka minu magistriks vajalikku kraami, nähes uurimisobjekti kuidagi teisalt, aga seal näeb autor padupahaselt teisigi tegelasi. Isemoodi lugemine on kindlasti - kuidas ma nüüd viin olnud inimeste, kunagiste areenikangelaste nimed, näod, loomelood ja eraelud ühte. Mõistan maja lugu paremini. Adun kunagiste kultuurijüngrite heitlusi nendel aegadel, kui minu vanavanemad samal ajal kolhoosidega jändasid, soo peal hundijalavett ajasid, mööda raudteed kõndides kliendile kaupa kätte toimetasid, kodukandi metsavendadega jahmerdasid, heina tegid, normipäevi töötasid. Katuseparandajat tikutulega taga ajasid, elektrita maanurgas petrooliumlambivalgel lehti lugesid.

Põnev oli küll, aga... lisaks sellele kultuuriloolisele pärandile nägin ma veel liskaks midagi. Midagi, mida saab tinglikult nimetada kunagise seltskonnadaami äratõukamisjärgseks kibestumiseks, hüpohondriaks, ebajumala kummardamiseks. Ilmeslt on ikka nii, et kui mees ja naine kaua koos on, siis saavad nad kuidagi ebatavaliselt üheks ning liituvad läbi, aga mulle ei jäänud lugemisest head maiku.

Kui mahategevalt räägib autor majakaaslasest, pilkega vaatab ta neid, kes on võimutsemas (ma mõistan, et aegade nõuded olid tõesti tobeda, ideoloogiline paisutus ülevoolav - aga siin ma tõmban paralleele eestlastele omase käsuliinile allutatuse ja saksa korralikkuse vahel. Pole ju võimalik sedavõrd tihedalt ühele rahvale mitu korda olla  orjatatava osatäitmises ja mitte midagi sellest õppida, kas pole nii?) ja samas, näiliselt, väga näiliselt olla nn positiivse ellusuhtumisega.

Veel üks kummaline seik, mis mulle kui kunagi tervishoidu süüvinud inimesele kuidagi silma jäi - inimesed vananevad erinevalt, seda ma tean, aga ma ei leidnud vananenud kirjahärras eriti neid jooni, mis temas noorena olid. Kas tõesti võib inimene sedasi muutuda, et isegi kõrvakuju pole enam sarnane? Võib-olla....

Üldmuljena on muidugi päevik tõhus lugemine ja fotomaterjal hea ning koostaja on tubli töö ära teinud. Kuid see nuripidine halamine tervise üle ja ilma üle ja olude üle ja "pahade inimeste" kirjeldamine ning see, et mitte keegi ei tohtivat Meistri töid redigeerida....
Ma mõistan muidugi seda tervisele keskendumist - see ongi oluline, aga mõneti jäi mulje, et kõige olulisem asi kõikidest olulistest asjadest üldse. Samas oli meditsiinilistest heietustest omalaadset nostalgiat minule, kes ma nendest arstidest kõikidest koma ja teist kuulnud olin. Schotter, Mardna, Sõrmus - kõik kuidagi legendaarsed ja kõneldud inimesed. Kunagise teise suurkuju Seppo üks õpilastest rääkis nendest.

Samas - kas peaksin oma töösse panema juurde leitud  päevikutõed?

Mäletan oma psühholoogiaõpingutest, et tegelikult pole miski subjektiivseim, kui tagantjärele loetava päeviku üle lugemine - me ei mäleta, et me nii mõtlesime, me pelgalt arvame, et me nii mõtlesime.

Poliitikast relvade abil - st sõjast

Kunagi rääkis mulle üks nüüdseks kadunud vanema generatsiooni esindaja  ühe nalja: "Sõitnud rongikupees hästi riietatud daam. Lugenud lehte. Vastas istunud härra märganud, et daamil on leht tagurpidi ees, kuid daamike lugenud ikka õige hoolega. Härra küsinud: "Mis siis ilmas ka uudist" Tülpinud daam visanud lehe kupeeistmele ja öelnud: "ahh sõda ümberringi."

Vot, praegu heidan mina sama tülpinult käega ja nendin, et ahh, sõda ümberringi - eelmisel nädalal esinesin konverentsil ja rääkisin sõjaainelisest filmist, eile osalesin eksamil ning käsitlesin..... arvake mida? Loomulikult rindekunsti.

Seiklen magistritöö tekstirägus, analüüsin sõjatemaatika avaldumist, vastandan sõda inimesele. Ja nendin, et sama abitu, kui inimene on looduse ees, on ta abitu sõja ees. Võidud vaenlase üle ei tule hinnata - vere, inimkaotuse, hävitatud riikide ja linnade, kodude, materiaalsete väärtusteta.

Soovite II MS kronoloogiat? Vahest huvitab teid Eestis toimunu? Kuidas nägi sõja eripildilisust inimene, kes selle kirja pani või lõuendile joonistas? Tahate teada, kuidas kirjaniku sule kaudu keegi kannatas? Ma võin sellest kõnelda.. ja loodan, et hääl ei murdu.

Kuid selle kurva teema juures on üks asi veel, mis mulle on hakanud meeldima - mulle ei esitata lisaküsimusi. Inimesed vaikivad. Kohmetunult. Üllatunult. Imestunult. Pisut veidralt ja võõristavalt pilke heites. Eilsel eksamil üks üpris sõnajulge ning muidu kõiki ettekandeid ohtralt kritiseerinud eksamineeritav mainis mulle: "Kõik, millel on ajalooliselt objektiivne väärtus, saab vaadelda semiootika või strukturalismi seisukohalt. Lugege neid asju ka". 
Mina naeratasin armsalt vastu: "Ma tean, olen  kursis. Kuid kõike siin elus ei pea ainult teooriatega seletama. Mõnikord piisab ka lihtsalt kirjeldusest. Nagu nüüdki näha on."

Sõjaga on ilmselt nagu surmaga - kõik teavad, et ta oli või on, aga aktiivselt kommenteerida ei soovi. Kui olen oma kirjanikutee algusteose kohta öelnud: "See pole kerge lugemine, see kõneleb surmast," siis märkan teatut ebamugavust. Nihelemist. Heitumist. Üks juhuslik lugeja küsis, et miks see teema puudutab, te olete ise ju nii elus. Sama selle sõjateemaga. Et miks puudutab?

Selleks on palju põhjuseid, kuid domineeriv on üks - tänapäeval olen märganud, et sellele perioodile on kergelt laskunumas selline teatud romantiline vari. Tegeletakse erinevate aspektide konstrueerimise ja analüüsiga. Kuid kuulge inimesed, tahan ma oma uurimusega öleda - siin pole midagi konstrueerida - see toimus, selline asi oli olemas. Inimesed kannatasid. Ja ma olen piisavalt vapper, et need kannatused uuesti päevakorda tuua. Meie ajal on elu raske? Aga üle-eelmise inimpõlve elu - kerge? lihtne?  
Praeguste  kümnendite ohukollete teadvustamine ei luba just mainida, et seda konstrueeritakse - ei see on olemas, see on siin. Nagu oli minevikus. Nende inimeste igapäeva elus osaks. Nii nagu ta kadunud vanavanemate juttudest meenub ja loetust kummitama jääb.

Mina ja Kibuvits. Mina ja Promet.

Bakaajal, eesti filioloogiat õppides lasin ma sõna otseses mõttes liugu Leida Kibuvitsa lobedal loomel. Vaatasin ainekaarti aukartustäratava siirusega ning nentisin, et ligi 35 AP tuli mul seoses temaga - küll eesti kirjanikku uurides, küll feministliku kirjandust teostades, küll novelle vaadeldes ja nii edasi.

Töögi kaitsesin temateemaliselt "Naiskarakterid Leida Kibuvitsa "Soomustüdrukus".

Kaitsmine oli omamoodi üritus. Pidi algama toona 18.01.2006 10.00. Kõigidele kaitsjatele olid ammu antud kätte lubavad retsentsioonid,

 oponeeringud ja juhendava viimased soovitused. Toona närveerisin selles külmas jaanuaripäevas kella neljast alates (siis algas kestvalt tänaseni painav unetus). Läksin juba kella üheksaks keeeletmajja, kus kunagises kahte maja ühendavas galeriis ma oma ainsat pattu lunastasin. 

Seirasin juhuslikult kaitsmisruumi aknaid ning auditooriumis 236 nägi püstiseivat kursusekaaslast, kolmest komisjoni ja närvilist tema juhendajat. Kulmud tõusid juuksepiirile ja ma kiirustasin loengusaali ukse taha. Selgus, et kaitsmine oli tunnivõrra ettepoole toodud ja puhtjuhuslikult olin ma kohal. Kutsusin komisjoniesimehe välja ning palusin luba liituda. Küsisin ka pahasena, et kuidas nii, meile saadetud kirjas seisis selgelt 10.00.

Esimees noogutas ja ütles, et eelmisel õhtul olla kogu õppeosakond vallandatud ja keegi ei saatnud uut teadet välja. Sellele vaatamata sai töö kaitstud ja närveerimisest kangete jalgadega oli raske trammitreppidest üleskõndi.

Nüüd on uurimisobjektiks sõda ja inimene Lilli Prometi loomingus. Pealesunnitud eksistentsialistlik suund sai mõni aeg tagasi oma südamelähedasse voolusängi - 44.nda aasta suve ja sügist käsitlev puht-eht sõjakirjandus, kus pea igalt lehelt on võimalik lugeda ja kogeda Prometi enese läbielamist.

Tema ja ta mehe päevikud, mälestused, olemasolev kirjavahetus, mõeldavad artiklid, tehtud intervjuud, lugemine, lugemine, lugemine...

Pähekulunud tekstid, milel süvaanalüüsini pole veel jõudnud.

Raamistan tööd - II MS maailmas ja Eestis (kusjuures Mart Laari ajaloo nägemus erineb suuresti 1977. aasta käsitlusest, kuid mis on tõde - seda ma mainida ei oska), sõjakirjanduse määratlus, Lilli Promet inimesena, tema bibliograafiline genealoogia, teoste tekstivaatlused. Tekste on kaks  - "Tüdrukud taevast", mis vaatab luurajat ning "Pimedad aknad", mis vaatab juuksurit.

Ajaline ühtsus, Lilli Prometi autorlus, kuid kaks äärmiselt erinevat lugu.

Nüüd loen kõigele lisaks Prometi "Aheldatud muusat" ning märkan tema prometiinides midagi sarnast oma sissekannetega - hüplikult kultuurielamuslikest minutitest perenaiselemisele ja inimestele enese ümber. Oma mõtetele ja mälestustele. Nii ma isegi - pole ju sellel virtuaalpäevaraamatul mingeid kindlaid teemasid ja mõõdistatavaid teooriaid - ikka mina. Mina ja pere ja pojad. Loomingust ja õppest siin ja seal.

Promet puutus oma ajal kokku Kibuvitsaga. Kirjanike Liidu kaudu.

Hiljuti intervjueerisin mina Prometi kooliõde Lember-Bogatkinat, tema tundis Lillit, Lilli intervjueeris Minni Nurmet, kes omakorda küsitles Leida Kibuvitsa. Nagu mingi nõiduslik ring, kuidas üks või teine pidevalt minuni naaseb.

Näitekirjanduses sain Karusoo "Misjonärid", mis just Afganistanis osalenutest kõneleb ja jälle on mu kireval minevikul paljastada seiku - kunagine venemaalasest poissõber Sergei, kes ainsa korra oma meeletut iseloomu põhjendas - verisulis poisikesena sõjakoledusi näinud, sunniviisilisest olemisest osa saanud. Ja jälle sõjatemaatika.

Üllatavaid sarnasusi ja jooni, mis ette paiskub, ole ainult varmas neid korjama ja kasutama.

Kätlema kärmelt kohal kevadkuuga

Niisiis koidab päike varasemalt ning märts on värava taga.

Vaatab nõudlike silmadega koltunud muru, mis tõenäoliselt kohe-kohe tahab omamoodi kammi ja palsamit saada, kevadtööde tung mühiseb võimsa lainena tuppa.

Eelmisel aastal olime perega kõvade miinustega Viljandit avastamas, nüüd aga hoopiskion napp talv möödunud. Kaks või kolm korda saigi lund roogitud.

Kuid mine sa veel tea - mäletan vähemalt kahte aprillituisku.

Kuid selle kiire 28 päeva jooksul, mis möödudnud sissekandest on kulgenud, on tulnud mitmeid huvitavaid aspekte.

Esiteks muutus juhendaja soovitusel töö teema uuesti ja tagasi südamelähedaseks sõjaaineliseks uurimuseks. Ei pea enam selle eksistentsalistliku joonega jändama.

See muudatus aga tähendas seda, et jäin oma tööplaanis graafikust maha ning pidin ümber vaatama kõik senised kirjapandud tekstid. Sukeldusin (ja see pole üldse mingi metafoor, vaid sõna otseses mõttes sukeldusin) raamatute vahele, ajakirjade vahele, ajalehtede vahele ning alustasin kirjandusdetektiivi tööd.

Olen intervjueerinud oma uurimisobjektiga seotud isikuid, viibinud tunde raamatukogudes - kus mind konsultandid ja turvamehed lahkelt teretavad ja kauneid nädalalõppe soovivad, sest ma olen neile juba vägagi tuttav.

Reorganiseerisin mõned riiulid ümber, et mahuks ära see laenutatud ja muus osas juurdesoetatud raamatute hulk.

Lisaks on tekkinud veel üks põnev nüanss - majapidamistöödes on tulnud kergendust - pojad kasvavad. Ja ka seda mitte kuidagi ülekantult mõeldes, vaid sõna otseses mõttes - põlvepikkusest, siis puusa- ja lõpuks keskkoha pikkustest meestest on kuidagi märkamatult rinnakõrgused mehed saanud.

Fookused paika, eesmärgid terendama. Tööle.

 

 

"Pilveatlase" doomino ja teretus veebruarile

Aasta esimene kuu möödus kui kali kerisele ning saabunud on 28-päevane periood, mida ma märgin enda jaoks sellega, et tuleb esitada deklaratsioon ja on aastapäeva üritused.

Hoogustan tihedas magistrantuuri viimasel semestril töö kirjutamist, mille teemavaliku kohta Tõnis Kask kostis: "Mõtlete seda ikka tõsiselt või? Kuidas te sellise asja peale tulite?"

Sügissess sai enamvähem edukalt selja taha, pesumasin läks katki, triikmasin plahvatas, Elioniga oli probleeme, külm kraapas põski, lumi kogunes hoovile.

Kuid mitte sellest ei taha ma rääkida, hoopis ühest päris huvitavast filmikogemusest, mille vaatamine oli seotud ühe sellesessise ainega, mis kätkeb endas põhiliselt teisikumotiivi. See on laia hõlmeulatusega kirjandusmotiiv. Üks selle tahkusid on hingede rändamine või uuesti sünd.

Loengust jäi meelde õppejõu küsimus filmist "Pilveatlas". Olin kuulnud mainitavat, kuid mind eksitas filmi reklaamplakat, arvasin selle mingil põhjusel  midagi LOTR ja Potteri hübriidiks olevat.

Film ise koosneb proloogist ja epiloogist, kus alustatakse ja lõpetatakse lugu, mida räägib postapokalüptilises, pärast LANGEMIST, maailmas üks mees nimega Zachary ning kuuest omavaheliselt haakuvatest paladest, milles on tegelased, kellel on  kummalise kujuga sünnimärk. Tegelaste sood vahelduvad, kuid kui täpsemalt nende vanuseid jälgida, siis selles mõttes on nad ilmselt kõik üheealised - noored, tulised, hakkajad, täis tahet midagi ära teha ning riskivad millegagi.

1849.aasta loos kirjutab asumaadest San Fransiscosse laevaga suunduv, oma arsti poolt mürgitatud noor ja abielus advokaat Adam päevikut, mida loeb 1936. aastal Inglismaal maamõisas elava tujuka helilooja assistendina tööleasunud biseksuaalne Robert, kes oma elamustest kirjutab meesterahvast kallimale noorele Rufusele. Robert loob äärmiselt köitva muusikapala "Pilveatlase sekstett".

1973. aastal on  San Fransisco noor ja uljas ajakirjanik Luisa seotud vana Rufusega, saab temalt Rufuse ja Roberti vahelised kirjad, kuuleb plaadipoes "Pilveatlase sexstetti", satub igasugustesse ebameeldivustesse seoses ühe tuumaenergiat tootva ettevõttega ning otsustab oma kogemusest kirjutada raamatu.

2012.aasta loos satub 65-aastane kirjastaja Timothy võlasissenõudjate survel ja vennapoolse laenuta Inglismaal kunagisest maamõisast ümberehitatud vanadekodusse, kust puudub võimalus välismaailmaga ühendust võtta. Timothyl õnnestub siiski põgeneda ning tuginedes Luisa raamatule, kirjutab stsenaariumi, millest vändatakse film.

2144. aasta Soulis, automatiseeritud/mehhaniseeritud/kloonitud maailmas, asub mässma ühe toiduketi ettekandja Sonmi. Muuhulgas vaatab ta kunagi vändatud filmi, mis baseerub Timothy käsikirjal. Sonmist saab enselegi ootamatult inimkonna märter, ikoon ja nagu hiljem selgub, ka jumalus.

Kuues lugu aga on aeg pärast  LANGEMIST, kus inimkond on laialipaisatud maavälistele kolooniatele, sest Maal valitseb julmade kannibalide klann. Maapealse koloonia liige Zachary ja maavälise koloonia liikmel Meronymil, kelle hõim kasutab ainsana moodsat tehnoloogiat, õnnestub kannibalidest jagu saada. Selle seikluse käigus selgub, et LANGEMISE järgses ühsiskonans kummardatakse Sonmit.

Selles kummalises ajaplaanide lõikumises ja ühtimises on üks põnev aspekt - ühed ja samad näitlejad mängivad mitmeid erinevaid osi, olles ühes loos kõrvaltegelaseks ning teises loos peategelaseks.

Kummalise kujuga sünnimärk rändab läbi aja tegelastel  siia ja sinna, kuid ilmselgelt  on üks viide nn uuestisündivale hingele, sest neid sünnimärgi omanikke ühendab lisaks piirsituatsiooni sattumisele (Adamit mõrgitab arst, kuna tollel on raha ning ta sõbruneb piinatud orja Autuaga ning lõpuks naaseb asumaadesse orjust kaotama; Robert teeb enesetapu; Luisa pääseb mitmel korral napilt eluga; Timothy on tunnistajaks maffiakangelsasest kirjaniku julmusele, kohtub oma noorepõlvearmastusega ning kirjutab suurepärase stsenaariumi, Sonmi osutub ülivapraks eestkõnelejaks ning Zachary, kes alguses on Vanajüri mõju all ning osutub päris julgeks meheks) veel mingi seletamatu viide sellele, kuidas üks väike tilk ookeanis, üks inimene paljude seast mõjutab oma tegudega minevikku, olevikku ja tulevikku.

Pisut keeruline jälgida, kuid põimlõimunud lugu pakkus pinget ning ütles, et tõepoolest, on näitlejad, kes on igakülgselt väärt saadud tunnustusi.

Kõlab küll ketserlikult...

... minusguguse talvemittearmastaja suust - aga tänu taevale, et lõpuks on maa valge.

Ometigi sai sellest eee..pikalt vindunud, hämarast, rõskest ja niiskest, kuidagi Londoni jõeäärseid aguleid meenutavast ilmast midagi muud.

Häbi tunnistada selles vanuses, kuid kunagine rattaõnnetusel põrutada saanud vasak puus hakkas häda tegema viimastel kuudel, ning kuumaveepudel, NSAID-id tabeltina ja kreemina on muutunud päeva osaks. Umbes nagu hammastepesu või kolm toopi kohvi hommikul.

Sellegi poolest oli maru värskendav minna hommikul terrass ja teed puhtaks lükata ning mõtiskleda sajava lume all oodatavate artiklite konseptsioonile.

Ning eile veel, kui pühapäevasest hommikust sai sujuv lõuna, meisterdasin mina - käsitöönduses, geomeetrias ja muudes silmatäpsust nõudvates asjades täiesti ebapraktiline inimene - poegadele puutöödeks šabloone. Pliiatsitopsialuseid. 15x15 cm suurusele kartongile. Iseenesest saavad poisid palju paremini hakkama, kuid ma mõtlesin proovida. Tulid välja küll.

Sellest ajalisest galopist - kui möödunud aasta venis nagu mõõklemiseks ettevalmistuv tigu kevadisel oksal, siis selle aasta kohta ei suuda sama mainida - alanud on aasta kolmas nädal ja sõrmenipsust on saabunud igasuguste esseede ja tööde tähtaegade hirmuäratav lähedalolek.

Kuid ikka edasi ja pea püsti ja julgelt vastu sellele, mis ees ootab.

 

 

Postkasti üllatused

Igal majal, kus on püsielanikud, eksitseerib postkast. Sinna topitakse reklaame, lehti, teatiseid, tegelikke kirju (mida saab väga harva), postkaarte, valimislubadusi ning veel mingeid sedeleid, mille sisu ma tegelikkuses ei uuri.

Kaks viimast nullindat aga on ulatanud inimestele lisaks olemasolevale paberpostile ka selle virtuaalse kirja võimaluse ning sisuliselt ei erine see sugugi pärispostist - enam-vähema sama.

Lisaks veel arved, listide informatsioon ning... siiralt üllatamapanevad sõnumid ja teadasaamised inimes(t)elt, kes kunagi on olnud kardinaalselt olulised, kuid nüüd muutunud mustaks täpikeseks mälupeeglil.

Lugu iseenesest lihtne -  esimesel jaanuaril muutuvad alati mingid asjad - töökohad, kokkulepped, lubadused, seadused, määrused, rongiliiklus etc.

Osade seadusmuudatustega teisenevad ka teatud senikehtitnud rahalised väärtused. Keda need otseselt puudutavad, on paremini kursis kui need, kes sellega kokku ei puutu.

Paremini informeeritute kohustuste hulka kuuluvad väheminformeeritute teabeküllastamine.

Ning väheminformeeritute reageeringud pole üldse olnud sellised, kui oodata võinuks.

Järgnenud diplomaatiliste nootide vahetamine tõi ilmsiks olematuid fakte - mõned inimesed olevat sappipritsivad vanatüdrukutest üksikemad, kes võrdsustuvad narkaritega, kes teevad lapsi selle õnnetu 19-eurise toetuse tõttu. Need samad sappipritsivad üksikemad olevat oodanud enda juurde tagasi roomamist. Kui tõik kinnitust ei leidnud, selgusid mõistete "mingi kohusetunne", iseseisvus etc retseptsiooniteooria seisukohalt vägagi põnevad tõlgendused.

Mul hakkas hale. Väga, väga hale. See tunne, kui nägin tänaval kerjavat asotsiaali, kes just nüüdsama prügikasti visatud pooliku hamburgeri ära sõi. Meie silmad ristusid põgusaks hetkeks ning ma nägin seal hirmu, ahastuse, lootusetuse morfeeme ja lekseeme. Samalaadne poeetiline ahastus torkas nendest nullindate kirjakastivõimalustest teravalt kõrva.

Kunagi küsisin endalt - mida teha tarbetuks muutunud armastusega? Nüüd saan vastata - mitte midagi pole vaja teha, sest kõik kulub aegamööda maha. See kestab pikalt, see on närvesööv, see võtab aega, energiat, pisaraid, kehakaalu jo-jotamisi, kuid see läheb mööda.

Lihtsalt ühel päeval märkad, et kunagiste nimede ja adressite nägemine ei jõnksuta meeli, ei pane näppe värisema, ei põrista rinnakus südant. Alles on uskumatuna näiv ükskõiksus.

Tere tulemast, 2014!

Saabunud ning esimesed tunnid halastamatult mälestuseks vermitud.

Perekondlikult, rohke söögi, joogi, koogi,  muusika ja ühtse jutuga, sauna ja šampaga.

Kui muidu terve mullune periood kuumutatud klaasi taoliselt kulges, siis viimane päev läks lennates.

Ütlen uuele aastale siiralt tere, loodan, et meist saavad head sõbrad  ning me mäletame üksteist ka minevikus.

Lubadusi ei andnud, sest ma neid ikkagi pidada ei suuda - v a just see, et ma luban, et ei luba midagi.

Käimalükatud ja teele veeratud. Nii ta on.

2013 tõmbub eemale

Märkasin oma sissekannetes teatud rütmi ja kordumist,  mustreid ning põiminguid. Selle pika-pika-pika aasta viimased tunnid tiksuvad halastamatu järjekindlusega ajalooks. Minevikuks. Aastaks millele tagasi vaadates saab öelda, et:

*jaanuar - sain esimese romaani eest autoritasud ning alustasin tööd pereõena, oli TTK-s viimase õppetöönädal ning edasi oli ainult lõputöö. Olime L-ga Pärnus spaanädalavahetusel.

*veebruar - mis ma tegin veebruaris? ei midagi meeldejäävat. Ilmselt lõputöö materjalide otsimine ja kirjutamine ning notar esimest korda

*märts  -  olime isa ja poistega Viljandis, tähistasime paari tuttavaga naistepäeva, tegin ühe tööalase kõrvalekalde, vend alustas minu käe all praktikat, taasalustasin õpinguid autokoolis.

*aprill  - valikaine, selles essee kirjutamine ning lõputöö eelkaitsmine, sõidutunnid, venna praktika lõpp, notar teist korda

*mai - lõputöö ülevaatamine, viimistlemine, imelise kevade tööd, sõidutunnid

*juuni - lõputöö kaitsmine, lõpuaktus, reis Eestis

*juuli - sünnipäeva, magistrantuuri taasastumine, sõidutunnid, palju randa, päikest, poegadega koosveetmist

*august - migreenihoog, teade ülemusele, et ma sügisest ei jätka pereõena, väga vahva poegade 10-aastaseks saamise pidu, visiit sugulaste juurde, isa asutuse suvepäevad Pärnumaal.

*september - uus algus - tööalaselt, haridusealaselt

*oktoober - ülikool, ülikool, ülikool, pimedasõit, libedasõit, kursusekaaslased külas

*november - venna, isa ja veel ühe sugulase sünnipäevad, teatrikülastus, kahe uue seminari näol lisandunud töökoormus, mitmed kirjandusalased üritused

*detsember - veider vestlus sugulastega, sügissemestri lõpp, kirjandusteadlaste jõulupidu Tammsaare muuseumis, kodused jõulud ja esseed, esseed, esseed...

Ühtepidi nagu tegus aasta, teisalt aga - ma ei mäletaks oma elust, et mõni periood oleks nii veninud ja närvesöövalt kulgenud. No selle pärast ma ka.. no ühesõnaga, peab mingeid asju muutma.

Aga siin ta, see 2013, mis hakkab ennast igatepidi üheks mälestuseks voolima. Kunagi ma ilmselt vaatan sellele ajale tagasi ja mõtlen, kui tore ja kerge elu oli, kuid nüüd olen ma 90-aastane poegadest, ja nende järeltulijatest ümbritsetud sokki kuduv memmeke - elektrilise ratastooli patareid ja akud ning toitejuhtmed ära võetud ning pojapojapoja hukkamõistev pilk näiliselt rahulikul vaaremal - mine tea, mida see  muldvana isik kaubakeskuses jälle korraldada võib.

Seniks - hüvasti 2013 ja teretulemast 2014.

Mõned muljed "Mandariinidest"

Värskendav film. Naksaka narratiivi, meeldiva muusika, lummava looduse ja nauditava näitlejatööga kahe riigi töö.

Pikatraditsioonilises Gruusia Eesti külas elav tisler, kastimeister Ivo ja mandariiniistanduses elav Margus satuvad iseäralikku ning meestele mitteomasesse vaenunelinurka - puhkenud Abhaasia-Gruusia sõda saabub meeste kodutanumale ning vaenutsevad jõud hukkavad üksteist.

Eelnevalt Ivo juures söögikraami küsinud abhaaslased ja noored grusiinlased - surnud.

Kuid selgub, et üks meestest, tšetšeen Ahmed on raskelt haavatuna, kuul õlas siiski elus.

Ööpimeduses hukkunuid mattes, avastavad mehed, et ka üks grusiin, Nika on elus - mürsukild peas.

Kohale tulnud arsti abiga asub Ivo mehi hooldama - majutades oma katuse all kahte väga vaenulikku meest. Ivol õnnestub paranevaid mehi korduvalt  lahutada ning ta võtab nendelt ausõna, et tema katuse all nad teineteist ei puutu.

Mandariine korjav ning Eestisse naasta sooviv Margus jääb õnnetu juhuse tõttu oma majast ilma (külla saabauvad sõjaväelased, kes kontrollivad haavatuid ning kumbki meestest ei anna üksteist üles; Margus palub sõjaväelaste abi mandariinisaagi korjamisel ning sõjaväelased on nõus, nad panevad oma laagri lähedalasuvasse jõekääru üles, see satub tule alla ning Marguse maja põleb maha) ning liitub samuti Ivo juures oleva kummalise seltskonnaga. Ahmed pakub oma palgasõduri teenistust, kompenseerimaks kaotusi, kuid Margus keeldub seda vastu võtmast. Mõne aja pärast saabuvad uued sõjaväelased ning puhkeb tulevahetus, seni vaenutsevad pooled ründavad sõjaväelasi. Tulevahetuses hukkub Margus ning hukkub Nika. Ivo ja Ahmed matavad Marguse tema istanduse puude alla ning Nika Ivo poja kõrvale.

Kogu loo teeb huvitavaks see, et naisi filmis ei ole - seega on hooldamine/hoolitsemine täielikult meeste pärusmaa. Ainult foto Ivo pojatütrest Marist, kelle pilti mõlemad vaenujõud kauniks peavad.

Omanäoline on sissepõimitud islamism; meeste arusaam aust ja julgusest. See viimane on eriti intensiivne tunnusjoon, mis kõiki tegelasi ühendab. Peidetud relvad, Nikale tagasiantud kollane kassett, mille heliribad on lootusetult sassis ja mida ta pidevalt näpu vahel kerib. Oma kodu ja pere järele igatsev Ahmed kuulab lahkudes Nika kassett...

See pole kunagi olnud eriliseks saladuseks, et Lembit Ulfsak oskab suuri plaane mängida, kuid selles filmis tegi ta ilmselt oma ühe elu parima rolli - veenvalt ja jõuliselt joonistatud vana mehe jäämine sinna, kuhu on maetud poeg. Mees, kes ei karda katuse all ja ühes söögilauas istuvaid sõdalasi.

Seda julgust tunnustavad Ahmed otsesõnutsi ja Nika varjatult. Loomulikult on tunda Ivo julguse taga elementaarset ellujäämisinstinkti - millised sõjaväelased parasjagu ka ei avastaks, et Ivo aitab elule vaenutsevaid pooli - temaga oleks kõik.

Uudsest küljest avanenud Elmo Nüganeni tagasihoidlik, kuid veenev karakter andis võimaluse näha Marguse melanhooliat - mure saagi pärast, mitte saadava raha, vaid just selle loodusanni hukkasaamise pärast. Nüganeni nukrus pärast kodu põlengut on igati võrdväärne kadunud Rudolf Allaberdi segadusseisundile filmis "Inimesed sõdurisinelis" - usutav, igati ustutav. Margus võtab filmi filosoofiliselt kokku : "Tead, kuidas seda sõda nimetatakse? Tsitruse sõjaks".
Ning grusiinlased ise - nende mägedepoegade olemust õhkub suisa teisele poole ekraani - nad on mehised, julged, otsustavad, ausad, kaukaaslastele omase loodusliku aristokraatlikusega - kuid.. samas julmad sõdalased, kes palgasõdurlusega leiba teenivad. Siiski on neis olemas see lummav miski, mis kahe eestlase ja kahe grusiini kokkumängu vaadatavaks muutis.

Selles ühistöölises teoses on midagi seletamatult valusaks tegevat - missugune inimloomus piirisituatsioonis on, kuidas ta inimest näeb, tunneb ja mõistab.

Pannes uskuma ja lootma, et inimsus on säilinud.

Igatahes tunnustan ma selle filmi tegijaid oma tagasihoidliku postitusega ja kummardan loomingulisuse ees.