esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Kõlab küll ketserlikult...

... minusguguse talvemittearmastaja suust - aga tänu taevale, et lõpuks on maa valge.
Ometigi sai sellest eee..pikalt vindunud, hämarast, rõskest ja niiskest, kuidagi Londoni jõeäärseid aguleid meenutavast ilmast midagi muud.
Häbi tunnistada selles vanuses, kuid kunagine rattaõnnetusel põrutada saanud vasak puus hakkas häda tegema viimastel kuudel, ning kuumaveepudel, NSAID-id tabeltina ja kreemina on muutunud päeva osaks. Umbes nagu hammastepesu või kolm toopi kohvi hommikul.
Sellegi poolest oli maru värskendav minna hommikul terrass ja teed puhtaks lükata ning mõtiskleda sajava lume all oodatavate artiklite konseptsioonile.
Ning eile veel, kui pühapäevasest hommikust sai sujuv lõuna, meisterdasin mina - käsitöönduses, geomeetrias ja muudes silmatäpsust nõudvates asjades täiesti ebapraktiline inimene - poegadele puutöödeks šabloone. Pliiatsitopsialuseid. 15x15 cm suurusele kartongile. Iseenesest saavad poisid palju paremini hakkama, kuid ma mõtlesin proovida. Tulid välja küll.
Sellest ajalisest galopist - kui möödunud aasta venis nagu mõõklemiseks ettevalmistuv tigu kevadisel oksal, siis selle aasta kohta ei suuda sama mainida - alanud on aasta kolmas nädal ja sõrmenipsust on saabunud igasuguste esseede ja tööde tähtaegade hirmuäratav lähedalolek.
Kuid ikka edasi ja pea püsti ja julgelt vastu sellele, mis ees ootab.
 
 

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...