kolmapäev, 2. aprill 2014

Biograafiline talletumine


On keegi kunagi proovinud kirjeldada mõnda inimest või kohta või tegevust lihtsalt niisama - toetuspunktideta? Oma esimest romaani kirjutades sain ma sellest väga selge pildi, et midagi lihtsalt  välja mõelda on suisa võimatu. Minu tegelased Saree, Filena, dr.Vank - need on reaalsed inimesed. Lood, mis nendega juhtunud, on ka enamvähem ühtemoodi olnud. Nojah, see on loome.
Minu praegune uurimisobjekt käis kunagi Riigi Kunsttööstuskoolis, praeguse EKA eelkäijas.
Ikka ja jälle  Prometit lugedes, oli tema üks esimesi novelle jäänud kuidagi tähelepanuta "Püha kunsti jüngrid" ja sealt ma avastasin, et Promet on oma keraamikuõpingud  teksti jooksvalt sisse kudunud

Kui ta muidu armastaski palju vadrata, siis töö juures püsis ta vait kui sukk. Sass tundis hästi põletuse tujukat tehnoloogiat. Ta oskas kütta eksimatult õige sulamiskraadini, nii et keegi kunagi ei tarvitsenud karta oma tööde pärast, mis kütja süü läbi võisid ahjus liigkuumuse käes känkariks sulada või vähesest kuumusest hoopis urbseks jääda./---/

Kas kõik põletamiseks ettenähtud õpilastööd mahtusid ära, kas järsku madala kuumuse asju ei sattunud kõrge kuumuse ahju ja kas kõik esemed on ilusasti jalastele üles seatud, et nad ahju põranda külge kinni ei sulaks./---/ Koolimaja lõunaviilu madalreljeefil kujutatud haavatud amatsooni õlal tukkusid puhevil tuvid." (Promet 1955 )

Otse loomulikult pälvis novell mõne endise seltskonnadaami ja muidu sulemehe halvustava tähelepanu, sest Promet olla pilganud kunagist õppejõudu August Jansenit otse äratuntavalt.  Imelik, et keegi on alati pahane, kui midagi ausameelselt kujutatakse. Ja ikka arvuti taga istudes leidsin ühe huvitava blogi kadu FB konto ja sealt foto, mis seda püha kunsti jüngrtite taimelava kujutas.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...