Märkasin oma sissekannetes teatud rütmi ja kordumist, mustreid ning põiminguid. Selle pika-pika-pika aasta viimased tunnid tiksuvad halastamatu järjekindlusega ajalooks. Minevikuks. Aastaks millele tagasi vaadates saab öelda, et:
*jaanuar - sain esimese romaani eest autoritasud ning alustasin tööd pereõena, oli TTK-s viimase õppetöönädal ning edasi oli ainult lõputöö. Olime L-ga Pärnus spaanädalavahetusel.
*veebruar - mis ma tegin veebruaris? ei midagi meeldejäävat. Ilmselt lõputöö materjalide otsimine ja kirjutamine ning notar esimest korda
*märts - olime isa ja poistega Viljandis, tähistasime paari tuttavaga naistepäeva, tegin ühe tööalase kõrvalekalde, vend alustas minu käe all praktikat, alustasin õpinguid autokoolis.
*aprill - valikaine, selles essee kirjutamine ning lõputöö eelkaitsmine, sõidutunnid, venna praktika lõpp, notar teist korda
*mai - lõputöö ülevaatamine, viimistlemine, imelise kevade tööd, sõidutunnid
*juuni - lõputöö kaitsmine, lõpuaktus, reis Eestis
*juuli - sünnipäeva, magistrantuuri taasastumine, sõidutunnid, palju randa, päikest, poegadega koosveetmist
*august - migreenihoog, teade ülemusele, et ma sügisest ei jätka pereõena, väga vahva poegade 10-aastaseks saamise pidu, visiit sugulaste juurde, isa asutuse suvepäevad Pärnumaal.
*september - uus algus - tööalaselt, haridusealaselt
*oktoober - ülikool, ülikool, ülikool, pimedasõit, libedasõit, kursusekaaslased külas
*november - venna, isa ja veel ühe sugulase sünnipäevad, teatrikülastus, kahe uue seminari näol lisandunud töökoormus, mitmed kirjandusalased üritused
*detsember - veider vestlus sugulastega, sügissemestri lõpp, kirjandusteadlaste jõulupidu Tammsaare muuseumis, kodused jõulud ja esseed, esseed, esseed...
Ühtepidi nagu tegus aasta, teisalt aga - ma ei mäletaks oma elust, et mõni periood oleks nii veninud ja närvesöövalt kulgenud. No selle pärast ma ka.. no ühesõnaga, peab mingeid asju muutma.
Aga siin ta, see 2013, mis hakkab ennast igatepidi üheks mälestuseks voolima. Kunagi ma ilmselt vaatan sellele ajale tagasi ja mõtlen, kui tore ja kerge elu oli, kuid nüüd olen ma 90-aastane poegadest, ja nende järeltulijatest ümbritsetud sokki kuduv memmeke - elektrilise ratastooli patareid ja akud ning toitejuhtmed ära võetud ning pojapojapoja hukkamõistev pilk näiliselt rahulikul vaaremal - mine tea, mida see muldvana isik kaubakeskuses jälle korraldada võib.
Seniks - hüvasti 2013 ja teretulemast 2014.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar